Arsti vastuvõtult tulnud mees uppus spaas

Täies elujõus sportlik mees minestas ja uppus mõni tund pärast arsti vastuvõtult lahkumist Viimsi Spa basseinis. Kohalviibinud abielupaari hinnangul hulpis surnu vees 20 minutit.

Artur pidas mais kuuekümnendat sünnipäeva. Ta nägi välja nagu 45aastane – pikk, sportlik, elurõõmus. Viimased kakskümmend aastat käis Artur nädalas kaks korda jooksmas ja kaks korda ujumas, igal talvel suusatas mägedes. Artur oli valinud sellise elustiili, et olla terve ja paista noor. Kõigele lisaks oli ta olnud majanduslikult edukas, elas koos naisega, kellega tal on kaks täiskasvanud poega. Temasuguseid kadestatakse.

Suplejad ei märganud surijat

Lugu algas juba mullu suvel, kuid jõuab lugejateni alles nüüd, sest siiamaani ­uuris politsei Arturi uppumisega seotud võimalikku ametialast lohakust.
Viimsi spaa madalas vees massaažikose all hulpis üks mees, selg ülespoole. Teda märkas mööda kõndiv abielupaar. Nad arvasid, et mees hoiab hinge kinni. Kui nad umbes kahekümne minuti pärast saunast tagasi tulid, oli mees ikka samas asendis. Lähedal oli just lõppenud vesiaeroobika trenn. Ujumisbasseinis oli 12 inimest.
“Ma ei usu, et ta oli 20 minutit uppunud! See lihtsalt pole võimalik! Sellist asja ei saa juhtuda!” väidab tagantjärele spaa tegevdirektor Mark Vuuk.
Uppunu avastanud naine siirdus kiiresti instruktor Triinu Lepiku juurde, kes vestles ühe kliendiga. Kuuldes hädast, helistas instruktor esmalt spaa valveõele ja seejärel läks ning teatas ujula administraatorile, et on juhtunud õnnetus. Politsei hinnangul kulus umbes minut ettevalmistusteks, et hakata inimest päästma.
Administraator Marion Varik jooksis esimesena basseini juurde, hüppas vette ning alustas suult suhu hingatamist. Instruktor Lepik tegi sel ajal südame massaaži. Abistajaid tuli juurde. Saabus kiirabi ja veel teinegi, kuid Arturit polnud võimalik päästa.
Kiriminaalasi lõpetati novembris, sest politsei hinnangul spaa ujula­instruktorile “Triinu Lepikule etteheidetavas tegevuses ehk abita jätmises puudus tahtlus”. Samuti pole tema ametijuhendis kirjas, kuidas ta peab käituma kliendiga juhtunud õnnetuse korral, seega ei saanud ta jätta oma kohustusi täitmata. Lepik pole ka riigi või kohaliku omavalitsuse ametiisik, keda saaks süüdistada ametiülesannete täitmata jätmises.
Spaa direktor Vuuk hindas Lepikut parimaks instruktoriks, kuid siiski loobus Lepik pärast traagilist õnnetust omal soovil instruktoritööst.

Arstid kahtlustasid langetõbe

Arturi traagiline lugu oli alanud juba viis päeva varem.
2. juunil minestas mees oma krundil Viimisis. Seda polnud temaga kunagi varem juhtunud. Naaber kutsus kiirabi ja kuigi meedikute tulles oli ta juba toibunud, viis kiirabiauto ta siiski Mustamäele erakorralise meditsiini osakonda.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kiirabiarst Ene Oppe lasi teha pildi mehe peast ning rääkis telefonis neuroloog Ande Lindmäega, kes oletas, et patsiendil on epileptiline hoog.
Arturi lähedased usuvad, et meedikud ei teinud omalt poolt kõike, et õnnetut juhtumit ära hoida. Nüüd soovivad nad saada arstide tegevusele hinnangut sotsiaalministeeriumi juures asuvalt arstiabi kvaliteedi komisjonilt.
1999. aastal välja antud “Üldarsti käsiraamatus” on öeldud, et kui 54aastane mees minestab esmakordselt, siis tuleb kindlasti uuringuid laiendada! Öeldu olulisuse märkimiseks on autor pannud lause lõppu hüüumärgi. Kui noored ja terved võivad minestada niisama palava ilmaga või umbsesse ruumi sattudes, siis vanematel inimestel on minestamise põhjus kas epilepsia või südame rütmihäire.
Dr Oppe ei määranud Arturile ­EKGd, selgub haigusloost, mida sugulased palusid näha pärast Arturi surma.
Samas, tema südame tööd jälgiti kardiomonitoriga erakorralise meditsiini osakonnas mitu tundi. Sellest aga ei jää alles graafilist pilti.
Südame rütmihäirest ei pruugi inimese kehasse jääda mitte mingit jälge – minestad, oled surma lähedal, ärkad ja rohkem ei midagi. Vaja oleks inimene haiglasse panna ja põhjalikult uurida.
Tol päeval läks Artur kiirabist paari tunni pärast koju.
Viis päeva hiljem tuli ta kiirabist saadud saatekirjaga Mustamäele sama neuroloogi, dr Lindmäe juurde epilepsiat uurima. Artur ise seda diagnoosi ei uskunud.
Lindmäe ütleb, et ta tegelikult oletas nelja eri võimalust ja määras vastavalt sellele ka uuringud (mis võtavad aega mitu kuud).
Ande Lindmäe arvab tagantjärele, et tegu võis siiski olla epileptilise hooga.
Artur rääkis vastuvõtul neuroloog Lindmäega, kel oli laual lahti Arturi haigekaart – raamatuke, kuhu arstid kirjutavad diagnoose, määratud uuringuid ja muud olulist patsiendi tervise kohta. Ande Lindmäe võis  näha eelmisel leheküljel ühe eelmise arsti märkmeid, kus öeldi, et Arturil on nähtus, mida meedikud nimetavad südameaegluseks.
Arsti käsiraamatu põhjal on see “tavaline nii une ajal kui ka sportlastel ja võib põhjustada isegi minestamist”. 
Mees armastas trenni teha ja ta oli treeninud oma südame sportlase tasemele. Aeglane pulss pole haruldane ning pigem võtavad inimesed seda kui märki heast vormist.
Arst andis muude saatekirjade hulgas ka aja südamearsti juure nelja kuu pärast, 25. septembriks, mis ilmselt andis patsiendile märku, et midagi hullu lahti pole. “Eriarstide pikad järjekorrad ei ole kahjuks minu lahendada,” ütleb Lindmäe.
Siiski oli arstidel kaks korda võimalus Arturi südameprobleemi tähele panna.
Kohtuarst Anu Adams hindas lahkamisel, et mehel polnud surma põhjustavat tõsist terviseriket, küll aga oli tal tõenäoliselt südame rütmihäire.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla annab kurva loo kohta esialgu teada vaid, et “asjaoludest selgust omamata ei saa me praegu juhtumile kommentaare anda. Haigla uurib ja analüüsib haigusjuhtumiga seonduvat”.

Põhja-Eesti Regionaal­haigla Neuroloogiakeskuse juhataja Andrus Kreis:

“Südame rütmihäired on täiesti äraarvamatu nähtus. Kardiogramm võib häiret näidata, aga ei pruugi. Rütmihäire võib tekkida ka mõni sekund enne, kui inimene kaotab teadvuse, see tähendab, sureb. Rütmihäiret ei ole võimalik pro­gnoosida.”