C-Max ujub vastuvoolu
Ford on üks viimaseid suuri autotootjaid, kes mahtuniversaalinduse suurele peole kohale jõudis. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Focus C-Max hakkab konkureerima Scenicu, Zafira, Tourani, Premacy ja veel kümnekonna samalaadse sõidukiga. Kerge see ei saa olema, kuid stardipositsioon on Fordil päris hea.
Maha poliitiline korrektsus
"Poliitiliselt korrektsed" mahtuniversaalid peavad kindlasti olema seitsmekohalised. Hädapärast võib kolmas istmerida olla lisavarustuses (Volkswagen) või isegi lausa teise nimega mudelis (Renault). Ford on aga üks väheseid julgeid, kes julgeb kuulutada, et kunigas on alasti.
Teiste sõnadega - seitse istekohta pole praktiline vajadus, vaid tühipaljas marketingiargument. Inimesed kipuvad ikka ostma asju, mida nad arvavad vaja minevat. Fordi uuringute kohaselt koosnevad pooled mahtuniversaale kasutavatest peredest vaid kahest inimesest. Nii otsustatigi – Focus C-Max tuleb viiekohaline. Või kui päris täpne olla, siis pigem isegi neljakohaline. Keskmine tagaiste on nimelt kaks korda kitsam kui äärmised. Lisaks saab keskmise osa üles tõsta, mille järel võib äärmisi istmeid diagonaalsuunas taha-keskele nihutada (kallimatel Trend ja Ghia versioonidel). Lisandub nii jala- kui ka õlaruumi. Et tagaistmeid saab ükshaaval kokku klappida või koguni autost välja tõsta, ei vääri vist isegi mainimist. Ja võit paistab selgesti - C-Maxi pakiruumi minimaalmaht on 550 liitrit.
Väljast Focus, seest Mondeo
Ehkki C-Maxi tehniline baas on Focus, meenutab kabiini sisemus hoopis klassi võrra kõrgemat Mondeod. Focuse omal ajal kõvasti laineid löönud ebasümmeetriline keskkonsool osutus liiga ekstravagantseks. Pealegi jättis teostus soovida, must plastik nägi üleliia odav välja ja klobises liiga kõvasti. C-Maxi lihtsamad ja odavamad versioonid ei paku just teab mis silmailu, kuid vähemalt ei tohiks kedagi häirida.
Küll on aga Focuselt üle võetud veermiku head omadused. Omal ajal reklaamiti Focust Saksamaal kui autot, mis Golfile "ära tegi". See oli suur tunnustus, sest Volkswageni kompaktautot peeti enne seda omasuguste seas teelpüsivuse ja juhitavuse etaloniks. C-Max seisab samuti teel nagu liimitult, ka mõõdukalt ebatasane kate ei vii teda valitud sõidujoonelt ära. Pisut pehmem seadistus sobiks meie oludesse ehk paremini, kuid sõidumõnu maksab kah midagi. Isegi mahtuniversaali kasutajale ei tohi inimlikud rõõmud võõraks jääda.
Ainsa etteheite pälvib elektrohüdrauliline roolivõimendi. Millegipärast muudab enamik selliseid agregaate roolimise suurel kiirusel üleliia tundetuks ja kahjuks pole C-Max erand.
Meil tuleb C-Max turule esialgu 1,6- või 1,8 liitrise bensiinimootoriga. Proovisõiduauto oli varustatud suurema jõuallikaga ja selle kohta on halba sõna raske leida. Diislite puudumisel ongi ühe-koma-kaheksane ilmselt optimaalseim variant, sest 20hobujõudu nõrgema 1,6liitrise jaoks võib C-Maxi mõnusas tempos liigutamine natuke liiga raskeks osutuda.
Mida tähendab C-Max?
Õieti oli see algul projekti (ja/või prototüübi) nimi. Kui hiljem selgus, et C-Max on suupärane ka potentsiaalsetele ostjatele, ei hakatudki uut nime otsima. Marketroidid mõtlesid välja, et C tähistab sõnu Comfort (mugavus), Confidence (kindlus) ja Control (kontroll). Max märgib aga mõistagi fakti, et kõik eelnimetatud omadused on selles autos maksimaalsed.
