Ühel 2014. aasta maipäeval võtab Daniel (47) – õrnalt habetunud, aval pilk, eluaegsest balletitantsija karjäärist tingitud püstine pea – julguse kokku.

Ta helistab Harju ­maavalitsusse Liis Saarnale. Saarna vahendab ­uutesse peredesse lapsi, kelle nende vanemad on hüljanud. Poisse ja tüdrukuid, kelle emad ja isad on alkohoolikud või narkomaanid. Või kes pole muidu laste kasvatamisega hakkama saanud.

Daniel ütleb, et tahab kohtuda, sest ta soovib lapsendada lastekodulast.

Ta on abielus mehega.

Aga ta ei julge seda kohe öelda.

Ta kardab, et tema telefonikõnet peetakse naljaks ja toru visatakse kohe hargile.

“Kas tulete üksi või naisega?”

“Naisega.”

“Kuidas on teie naise nimi?”

“Tema nimi on... Maria.”

Tegelikult on Danieli abikaasa nimi Oscar, kellega nad on koos juba 15 aastat. Kaheksa aastat tagasi registreerisid nad Saksamaal Leipzigis oma kooselu.

Danielil on ainult üks eesmärk: et ametnik, kellest nii palju sõltub, oleks nõus temaga kohtuma, ja kui ta juba on nõus kokku saama, ja vaatab talle silma, küll ta siis näeb, peab nägema, et Daniel on küll abielus mehega, aga muidu täiesti normaalne inimene. Täiesti tavaline mees. Ja et tema ja Oscar tahavad sama mida kõik teisedki paarid.

Nad tahavad last.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel