67aastane Tallinna mees Avo* ei tunne ühtäkki enam oma sugulasi ära. Ta on olnud terase mõistusega, töötanud terve elu tehnikavallas, sealhulgas pikka aega Küberneetika Instituudis insenerina, olnud ka väikeettevõtja. Aga nüüd, 2014. aasta septembris lippab ta aluspesu väel õue. Keeldub toidust. Öösel ärgates räägib omaette. Kohtu loal saadetakse ta psühhiaatrilisele sundravile ja lõpuks hooldekodusse.

Kui Avo üheksa kuud hiljem, 8. mail 2015. aastal sureb, on see tema 25aastasele pojale Margusele suur löök. Ta poleks uskunud, et isa on nii haige. Singapuris ülikoolis õppiv noormees kiirustab koju.

Ühe teema on Margus isaga ammu selgeks rääkinud – tema on ainupärija. Selleks tegi Avo 1996. aastal 14. veebruaril testamendi, millega pärandas kogu oma vara pojale. Muu hulgas ka Tallinna kesklinnas asuva kahetoalise korteri ning 100ruutmeetrise aasta läbi elatava maja Vääna-Jõesuus.

Kaks kuud pärast Avo surma ilmub aga välja saladuslik teine testament. Margus saab teada, et ta polegi enam pärija.