Depressiivsed Eesti noored "ravivad" end narkoga - kanep, LSD, amfetamiin...
Viimase kümne aasta jooksul on kahekordistunud depressiivsete noorte arv vanuses 13–18. Noored „ravivad“ end julgesti ise – narkootikumidega. Järjepidevalt kasvab autismispektrihäirete esinemissagedus, selle põhjus on teadmata. Hullud trendid.
Mis on psühhiaatriakliiniku noorte patsientide ühine nimetaja?
Neljandik patsiente tuleb peredest, kus on alkohol, vägivald ja narkootikumid. Lapsed on hooletusse jäetud või väärkoheldud. Ülejäänud on tavalistest peredest. Sellistest, kus vanematel kõrg- või keskeriharidus, normaalsed töökohad.
Tooni annavad patsiendid, kelle vanemad on lahus ja kes elavad kõikvõimalikes kärgperede kombinatsioonides. Mõnel on juba teine või kolmas kärgpere.
Palju vähem tuleb depressiivseid lapsi peredest, kus on kaks bioloogilist vanemat.
Millest see tuleb?
Kärgperedes kasvavaid lapsi ei mõjuta mitte niivõrd fakt, et bioloogilised vanemad on lahku läinud, vaid see, et vanemad on lihtsalt liiga hõivatud oma enesetunde ja isikliku elu ülesehitamisega ja neil ei jätku laste jaoks tähelepanu.
Kui isegi kärgperes on suhted head ja lapsed pole jäetud hooletusse, tuleb mõista, et 11–14aastase lapse jaoks ei ole lihtne pendeldada mitme pere vahel: elada nädal siin ja nädal seal.
Kus vanemad mööda panevad?
Nad ei tea, mis on teismeliseeas normaalne arengunähtus ja kuidas sellega toime tulla. Ei oska oma lastega suhelda. Lahendame ühe probleemi ära ja varsti on nad oma lapsega taas visiidil uue konfliktiga. Vanemaid on väga palju vaja harida.
Tuleks lapsega lihtsalt rohkem rääkida, olla kursis. Ise küsida, mitte oodata, et laps räägib. Öelda, et hea küll, ma tean, et sa ei viitsi rääkida, aga minu jaoks on tähtis teada, mis elu sa elad ja mida sa teed. Kui ta ütleb, et läks hästi, siis tuleb edasi küsida: mis läks hästi?
Küsin oma patsientide vanematelt: kellega teie laps sõbrustab? Nad ei tea. Aga võiksid teada. Kui abikaasad arutavad omavahel tööasju, peaksid nad ka lastega „tööasju“ arutama.
Tavaliselt vist põhjendatakse, et pole aega?
Käisin oma pojaga trennis kaasas. Tribüünil istudes vaatan: kümnest lapsevanemast kolm vaatavad, mida lapsed trennis teevad. Ülejäänud istuvad ninapidi telefonis. Võib-olla mõni neist tegi päriselt ka tööd, aga kõik kindlasti mitte.
Kui palju ilmub iga nädal vastuvõtule täiesti uusi nägusid?
Ambulatoorsete vastuvõttude arv on kiiresti kasvanud. Esmaseid pöördumisi ärevushäirete või depressiooniga on keskmiselt 7–8. Meie teenindame ühte osa Eestist. Noorte patsientidega tegeletakse veel ka Tallinna Lastehaiglas, Tartus, Viljandis ja Pärnus.
Meil on statsionaaris 15 voodikohta.
Teil on voodid täis?
Voodeid võiksime ju juurde panna, aga pole, kes voodis olevate inimestega tegeleks. Ravime haiglas kokku 270–300 patsienti aastas. See arv on püsinud muutumatuna, sest ruumi lihtsalt rohkem pole.
