Diskreetsed partnerid
Olukord on mõneti uskumatu. Eesti rikkaima advokaadibüroo osanik ei tea, kuidas ta peaks käituma. Elegantses ülikonnas härra istub käed risti laua taga. Mehe nägu on murelik. Parema meelega jätaks ta selle intervjuu üldse ära.
Vandeadvokaat Raino Paroni (37) selja taga avaneb postkaardilik vaade Toompeale. Seda kadestaks iga Tallinna linnapea, kelle kabinet on juhtumisi kõrvalmajas kaks korrust madalamal.
Advokaadibüroo Raidla & Partnerid katab terve kuuenda korruse moodsas klaaskuubis Roosikrantsi 2. Hoone ehitas enda peakorteriks varalahkunud Tallinna Pank. Asukoha vääriline on advokaadibüroo kasum, mis oli 2001. aastal 34,4 miljonit krooni.
Number jääb ainult veidi alla Tallinna Kaubamaja kontserni kasumile (36 miljonit krooni). Ületab aga selliseid suurfirmasid nagu Eesti Kindlustus (34 miljonit), Leibur (31 miljonit), Kalev (30 miljonit), Eesti Post (27 miljonit) ja Liviko (24 miljonit).
Kolmekümne töötajaga firma kohta on tegemist titaanliku saavutusega. Raidla & Partnerite puhastulu ületab edukuselt järgmise advokaadibüroo Tark & Co käibe.
Tööpäev Raidlas & Partnerites algab kell üheksa hommikul. Alati võib tööle tulla varem. Koju minnakse siis, kui töö on tehtud. Hiljuti juhtus selline lugu, et üks jurist jäi õhtul koos kliendiga lepingu tingimusi arutama. Kui teised hommikul jälle tööle tulid, polnud kolleeg veel koju magama läinud.
Bürool on mitu sekretäri, kellest üks on valves kella seitsmeni õhtul. Firma ajaarvamine käib Londoni aja järgi, mis on Tallinnast kaks tundi taga. Raidla & Partnerid hingab samas rütmis suurte välisfirmade, oma kõige tähtsamate klientidega.
Firma asutaja Jüri Raidla (45) kalendri täidavad hommikust õhtuni nõupidamised. Tema ise nimetab seda tööks "jooksval lindil”. 12-tunnised tööpäevad on tavalised, kuid mitte piisavad. Reedel viskab noorem rahvas nalja, et laupäeval ja pühapäeval võib teksades tööle tulla.
“Oleme sunnitud paluma, et inimesed oma nädalavahetusi ohverdaks,” möönab Raino Paron. “Advokaaditöös on nii palju stressi. Partnerid puhkavad alati ühekaupa ja mitte üle kahe nädala järjest.”
Büroo taks on keskmiselt 1600 krooni tund. Suured Eesti ja Lääne firmad teavad, et selle raha eest rügatakse nende heaks katkematult. Raidla & Partnerid on kuulsad oma kliendisõbralikkuse poolest.
Küllap on õigus büroo staažikal kundel Olari Taalil. Ta ütleb: “Raidla on teinud kümme, sada korda rohkem tööd kui ülejäänud jõukaks saanud eestlased.”
Iga kliendiga tegeleb 2-15 liikmeline meeskond, mis pannakse kokku vastavalt teema eripärale. Tiimi juhib alati keegi büroo osanikest ehk advokaatide keeles partner. Peale Jüri Raidla ja Raino Paroni on firma osanikud veel Sven Papp ja Toomas Vaher.
Nende alluvuses töötab paarkümmend juristi, kellest enamus on lõpetanud viimastel aastatel Tartu ülikooli. Tavaliselt paneb esimese lahenduse kirja noor, kes viib selle partnerile tutvumiseks. Too vaatab töö üle ja annab mõnele kogenud kolleegile edasiseks viimistlemiseks.
Samas majas Aare Targa advokaadibüroos võib noor jurist teenida tulemuspalka üle 40 000 krooni kuus. Raidla juures tuleb leppida kolm korda väiksema numbriga, sest tema maksab kindlat kuupalka. Raidla büroo käibest läheb palkadeks 21 protsenti, konkureerivas Hetas koguni 53 protsenti.
Ometi hindavad Tartu ülikooli lõpetajad töökogemust Raidla büroos kõrgemaks kui raha. Eriti kehtib see oma kursuse priimuste puhul. Noori mehi kannustab unistus saada ühel päeval Eesti kõige edukama advokaadibüroo osanikuks. See omakorda tõotab iga aasta mitme miljoni krooni eest dividende.
Toomas Vaher on karjääri nimel isegi Raidla büroo standardite kohaselt palju pingutanud. Rapla prokurörina käis ta ennast ise Raidlale tööle pakkumas. Pärast ihaldatud töö saamist julges ta võtta igas küsimuses vanadest olijatest erineva seisukoha ja seda põhjendada. Raidla mõistis, et temaga ei vaielnud mitte lihtsalt noor vihane mees, vaid suure kohtukogemusega jurist.
Tänavu valisid partnerid Vaheri büroo neljandaks osanikuks. Kolleegide arvates näeb Raidla just selles noores mehes oma töö tulevast jätkajat.
2001. aastal vastu võetud advokatuuriseadus keelab “Advokaadil end ja oma tegevust reklaamida.” Jüri Raidla ja tema töötajad pole kunagi poseerinud Kroonikas.
Siiski on nende pildid üleval büroo interneti koduleheküljel. www.raidla.ee on täielikult inglise keeles. Kuna kohalikud suurfirmad teavad büroo aadressi niigi, on kogu mainetegevus suunatud Eestist välja.
Selle näiteks on ligi 2000 lehekülge paksud kataloogid, kus sõltumatud eksperdid loevad üles maailma juhtivad advokaadibürood. Mõne üksiku Eesti firma hulgas on mõistagi Raidla & Partnerid.
Võibolla just selle mõjul astus büroosse tänavalt sisse uus klient, kes esindas osaühingut Galvex. Tegemist oli suurima investeeringuga Eesti ajaloos. Jänkide poolt Muugale rajatud metallitehas maksab neli miljardit krooni.
Selline juhus on muidugi väga harukordne. Enamuse klientidest on Raidla hankinud visa töö ja teadliku suhtlusega.
1993. aasta suvel kogunes Nõmme mändide all kaksteist nooremas keskeas meest. Peale majandusminister Toomas Sildmäe kandsid kõik valget särki ja lipsu. Legendaarse kommunisti Johannes Käbini endises residentsis sündis uue aja eliit - Maksumaksjate Klubi. Selle liikmed trehvasid kaks korda kuus Olümpia hotellis toimunud kinnistel õhtusöökidel. Üks osaleja oli Jüri Raidla.
Koos Prantsuse advokaadifirmaga Moquet Borde & Associés oli ta avanud oma õigusabibüroo. Välisfirma saabumine äsja iseseisvunud Eestisse oli pidulik sündmus. Isegi justiitsminister Kaido Kama tõmbas armsa kampsuni seljast ja ilmus avamisele pintsakus.
Pärnu maanteel raamatupoe Rahva Raamat peal rendit ruumid olid väiksed. Kogu personal koosnes sekretärist ja Raidlast.
Ta oli 36aastane. Mitte liiga vana, mitte liiga noor. Temast vanemad juristid pidid kapitalismi saabudes ümber õppima, kaotades sellega palju aega ja võimalikke kliente. Temast noorematel polnud veel hinnalisi tutvusi ega kogemusi.
Just alanud riigiettevõtete erastamine ütles ette, millised teadmised juristide seas hinda tõusevad. Raidlal oli paar sobivat kandidaati silmapiiril.
Sven Papp oli töötanud 1990. aastal vist esimese eesti juristina ühes USA advokaadibüroos. Muuhulgas oli ta andnud Eesti Ekspressile esikülje intervjuu “Eestlasest yuppie New Yorgis”. See oli pintsaklipslaste elustiili esmatutvustus kodumaal. “Yuppied kannavad väga häid ja kalleid riideid. Minu päev kestab enamasti hommikul üheksast õhtul kaheksani, vahel kümneni – töö tuleb lihtsalt ära teha. Kui jätad mõne ülesande täitmata, oled varsti mängust väljas.”
Raino Paronit teadis Raidla nõukogude ajast. Endine Pärnu Kaluri jurist töötas nüüd Washingtonis Maailmapangas ja Rahvusvahelises Valuutafondis.
Ka Raidla ise õppis, et sooritada vandeadvokaadi vanemabi ja vandeadvokaadi eksamid. Stažeerimiseks valis ta Märt Raski büroo. Mõned aastad hiljem praktiseeris Raski poeg Rasmus omakorda Raidla büroos.
1996. aastal liitis Raidla oma bürooga ameeriklase Michael J. Gallagheri. Philadelphia advokaat on elanud mitu aastat Eestis ja juhatab praegu Tartu ülikooli Euroopa kolledžit.
Gallagher õpetas Raidlale, kuidas kirjutada väliskliendi ootustele vastav memo. Kõigepealt tuleb öelda lühidalt ära asjade seis ja alles siis seletada, kuidas sinna jõuti.
Kollektsionääri kirega täiendab Raidla oma bürood üha uute hinnaliste spetsialistidega. Nagu Jaanus Ikla, endine Tallinna Sadama ja Eesti Energia peajurist. 31aastane Ikla on üks võlaõigusseaduse autoritest ja selle 1100 paragrahvi parim tundja advokaatide seas.
Või Ants Nõmper, ainus meditsiiniõigusele spetsialiseerunud eesti jurist. 25aastane noormees on kaitsnud magistrikraadi Saksamaal kuulsas Göttingeni ülikoolis. Nõmper esindab oma suurklienti Haigekassat kohtus verevähihaige Marge Valdmanni vastu, kes keeldub tagastamast 107 000 krooni rohtudele kulunud raha.
Kui vajalikku teavet Eestis pole, tuuakse see kohale välismaalt. Vandeadvokaadi abi Arne Ots stažeerib Luksemburgis Euroopa Kohtus. Tema ülesanne on selgitada välja, kuidas kohus kulisside taga töötab. Kui Eesti astub Euroopa Liitu, on see teadmine Raidla büroos olemas.
Loomulikult on firmal oma koduvenelane, kes räägib vabalt vene keelt. Tema on Narvast pärit Tartu ülikooli lõpetanud Marina Tolmatšova.
“Raidla on väga hea vaistuga,” kiidab oma kunagist õpilast Tartu ülikooli juuraprofessor Paul Varul. “Ühtelugu vaatan, et jälle mõni andekas lõpetaja on tema juures tööl.”
Üliõpilasena jagas Raidla Leningradi maantee intris tuba tulevase ministri Raivo Vare ja autoriõiguste kaitsja Kalev Rattusega. Kõrvaltoas elas hilisem Eesti Panga jurist Urmas Kaju.
“Raidla oli tõsine inimene, ei genereerinud joominguid,” ütleb kursusevend Rein Lang. “Ta oli hea mõtlemisvõimega kursusevanem,” kinnitab Leon Glikman.
Pärast ülikooli lõpetamist loodeti Raidlast õppejõudu. Tema aga naasis Pärnumaale, kus isa juhatas põllumajandustehnika koondist ja ema õpetas koolis.
Poeg töötas mitmes majandis juristina, kuid viibis jätkuvalt Tartus ülikooli raamatukogus. Põhjuseks kandidaadiväitekiri liiklusõnnetustest tekkivast tsiviilõiguslikust vastutusest. 1987. aastal Leningradis kaitstud teadustöö retsensent oli tulevane kuulus poliitik Anatoli Sobtšak.
Alma materisse naasis Raidla ikkagi, kui elav näide juristi loomingulisusest. “Loengus räägiti, kuidas ta oli kirjutanud mingitesse paberitesse tavakohase Moskva arbitraaži asemel Tallinna,” mäletab vandeadvokaat Raul Markus. “Raidla kliendiks olnud kolhoos võitis sellega sadu tuhandeid rublasid.”
Eestis on tehtud viimase 15 aasta jooksul vähe suuri asju, milles Raidla pole nii või teisiti osalenud.
1988 sai temast tuntud põllumajandusmehe Valter Udami järel Eestimaa Kommunistliku Partei Pärnu rajoonikomitee I sekretär. See juhtus juba Vaino Väljase ajal. Karl Vaino oli 30aastast Raidlat liig nooreks pidanud.
Vanu ajalehti sirvides selgub, et Raidla oli agar publitsist. Laulva revolutsiooni ja rahvusliku orgasmi ajal oli ta iseseisev mõtleja.
Raidla arvates ei tohtinud Moskvas ajada Eesti asja mitte ainult isikute kaudu, vaid tuli kõnelda ka “seaduste keeles”. Ta uskus, et “IME võib tulevikus täiesti reaalselt kujuneda üleliidulise majandusreformi alusteooriaks.” Seevastu Kodanike Komiteede liikumine oli tema jaoks “üsna lootusetu üritus”.
Raidla imestas, et “just praegusel hetkel paljud eestlased parteist lahkuvad, seisakuajal olid aga partei liikmed”. Koos noorte ja rahulolematute rajoonikomiteede sekretäride Jaak Alliku, Tõnu Laagi ja Toomas Korgiga unistas ta EKP renessansist. Just Moskvast sõltumatu EKP pidi Eestile vabaduse tooma!
Ketserlikud mõtted ei jäänud tähelepanuta. Kui Edgar Savisaarest sai 1990. aastal valitsusjuht, pakkus ta Raidlale justiitsministri kohta. Raidla nõustus alles pärast pikka veenmist, kus Savisaart toetas ka Paul Varul.
Justiitsministeeriumis hakkasid etenduma stseenid Vanast Testamendist, kus Jumal loob maailma ja annab igale asjale oma nime. Eesti NSV nimetati ümber Eesti Vabariigiks. Välja vahetati riigi lipp, vapp ja hümn.
Moskvast saabus endiselt kirju Eesti NSV justiitsministeeriumile. Raidla leidis, et post on saadetud valel aadressil ja käskis vastamata jätta. Samuti lasi ta oma kabinetist ära koristada NSV Liidu vapiga telefoni, mille kaudu käis otseside Moskvaga.
Kohtumistele NSV Liidu justiitsministriga saatis Raidla enda asemel asetäitja Märt Raski. Viimane oli parteitu ja seega Moskva mõistes süüdimatu.
1991 augustiputši ajal kohtus Raidla öösel Savisaarega. Justiitsministeerium hakkas kiiresti valmistama ette otsust Eesti iseseisvumisest. Samuti koostati üsna omapärane läkitus kindralleitnant Fjodor Melnitšukile, kes juhtis Tallinnas putši. Ähvarduskiri hoiatas, et kindrali osavõtt riigipöördekatsest sunnib Eesti valitsust teda kohtu alla andma!
Putši läbikukkumisele järgnes töö uue põhiseadusega. Just Raidla tuli välja mõttega, et Eesti Vabariigi järjepidevust kannab kodanikkond.
Põhiseaduse projekt valmis Lohusalu puhkekodus paari nädalaga. Töös osalenud kümmekond juristi tarbisid suures koguses Pauligi Presidendi kohvi. Saatuse irooniana nägi nende põhiseadus ette tugeva presidendivõimuga riigi loomise.
Kogu töö oli salvestatud Rein Langi arvutis. Katsed seda justiitsministeeriumi maatriksprinteriga välja trükkida ebaõnnestusid. Raidla tõi öösel Pärnust masinakirjutaja, kes kogu põhiseaduse hommikuks puhtalt ümber lõi.
Võib ette kujutada Raidla ja tema kolleegide nördimust, kui Põhiseaduse Assamblee eelistas nende projektile Jüri Adamsi oma.
Rahvuslased polnud unustanud, et Raidla oli neid paar aastat tagasi mõttetuteks meesteks pidanud. Nad nägid tugevas presidendivõimus Arnold Rüütli soosimist ja otsustasid teha parlamentaarse riigi.
Samas vajasid poliitikud õppinud juriste Adamsi projekti lihvimisel. Selle käigus ilmusid lõpuks vastuvõetud põhiseadusse mitmed Raidla projektile iseloomulikud jooned. Raidla ise on nimetanud seda aega „riigiõiguslikuks kaerajaaniks, kus puudusid igasugused reeglid“.
„Mõnikord Raidla huul värises, aga hääl oli rahulik,“ meenutab Märt Rask. „Ta tunnistas mulle, et on väga närvis, aga ei tohi seda välja näidata. Sest närvis minister ajaks ka alluvad närvi.“
1992. aasta algas Eestis pikkade järjekordadega toidupoodide uste taga. Tartus müüdi leiba üks päts inimesele, saia polnud üldse. Piima ja hapukoort sai osta vaid tühja pudeli ja purgi vastu. Või oli talongi peal ja seda sai iga tartlane 400 grammi kuus. Kvartalis oli ette nähtud kolm tualettseepi ja üks pakk pesupulbrit. Tööstus- ja energeetikaministri asetäitja Riho Sild rääkis 200 000 Tallinna elaniku evakueerimisest suvilatesse.
Valitsusjuht Edgar Savisaare arvates oli tegemist majandusliku sabotaažiga. „On meil nälg või püütakse nälga ainult lavastada, et saada poliitilist kasumit?“ küsis ta raadios. Savisaarel oli ka lahendus välja mõeldud. Tuleb kehtestada majanduslik eriolukord, võtta ettevõtete pangaarved valitsuse kontrolli alla ja valimised edasi lükata.
16. jaanuaril kuulutas ülemnõukogu majandusliku eriolukorra välja. „Väga segane otsus, mida ma juristina ei toeta,“ nentis justiitsminister Raidla Päevalehes. „75 eesti saadikust toetas valitsust vaid 30.“ Savisaar oli võitnud tänu tema poolt hääletanud Vene sõjaväelastele.
Järgmisel päeval teatas Raidla tagasiastumisest. Ameti pani maha ka majandusminister Jaak Leimann. See vallandas ahelreaktsiooni ja 23. jaanuaril lahkus kogu Savisaare valitsus omal soovil.
Nüüd kutsus ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel enda juurde korraga neli meest. Tal oli üks küsimus: Kes teist tahaks peaministriks hakata? Keeldus Raidla, keeldus rahandusminister Rein Miller, keeldus ülemnõukogu liige Ülo Uluots. Keeldus ka transpordi- ja sideminister Tiit Vähi, kes teisel katsel siiski nõusse jäi.
Mis oleks läinud Eesti ajaloos teisiti, kui Jüri Raidla oleks peaministriks hakanud?
„Tiit Vähi asemel ei oleks ta hakkama saanud,“ arvab Rein Lang. „Direktoritega tuli rääkida direktorite keeles ja saata neid sinna, kuhu vaja!“
Saab koostada õige pika nimekirja ametitest, mida Raidlale on pakutud ja millest ta on keeldunud. Peaminister, justiitsminister, õiguskantsler, riigikontrolör, riigikogu saadik, advokatuuri esimees.
Tiit Vähi: „Kui ma komplekteerisin oma järjekordset valitsust ja otsisin ilusaid tütar- ja poisslaste nimesid, siis tuli Jüri Raidla nimi esile. Aga ta ütles, et on kaelani uppunud oma firma tegemistesse.“ 1992. aastal pakkus Vähi talle ka Eesti delegatsiooni juhi kohta läbirääkimistel Venemaaga.
Savisaare valitsuse välisminister Lennart Meri pidas presidendina Raidlaga tihti nõu. Veidi enne ametist lahkumist tuli Meri välja ideega luua riigikohtu kõrvale põhiseaduskohus.
Uus kohus lahendaks „valitsuse ja parlamendi või presidendi ja parlamendi vahelisi vaidluseid“. Toompeal peetud kõnes rõhutas Meri ekstra Raidla valmisolekut jagada „oma nõu ja tuge ka riigikogule ja järgmisele riigipeale“.
Nimekiri Raidlale pakutavatest töökohtadest kasvab üha edasi. Rein Langi sõnul oleks „Reformierakond pööraselt õnnelik, kui Jüri tuleks poliitikasse. Aga ta ütleb, et aeg ei ole veel küps.“
Kellelgi ei ole aimu, kas Jüri Raidlal on hobisid ja millised need on. Ta ei käi jahil koos Olari Taali ja Toomas Sildmäega. Isegi väga informeeritud Rein Lang jääb sellele küsimusele vastuse võlgu. Teada on vaid niipalju, et nooruses oli Raidla silmapaistev tuletõrjesportlane.
Kindel on see, et Raidla toetub oma valikutes konservatiivsetele väärtustele. Nõmme funkmajade naabrusse ehitas ta viilkatusega maja. Kodu ja töö vahet liigub BMW seitsmenda seeria autoga. Lõunat sööb büroohoone esimesel korrusel asuvas sööklas, kulutades selleks 30 minutit. Enamasti saadab teda abikaasa Heli, kes töötab mehe büroos tööõiguse juristina. Ka nende tütar õpib juristiks.
Tema partneritel Sven Papil ja Raino Paronil on töövälise maailmaga rohkem kokkupuuteid. Nad kannavad trenditeadlikke ülikondi, milliseid Eestis ei müüda. Paron käib jooksmas ja osaleb Tartu rattamaratonidel. Papp naudib häid veine ja sigareid. Mõlemad koguvad eesti kunsti ning galeriide omanikud kiidavad meeste maitset.
Moodsa psühhiaatria arvates on kõige õnnelikumad need inimesed, kes pühenduvad ühele teemale väga suure hasardiga. Sel juhul on Jüri Raidla väga õnnelik inimene.
Ta unistab advokaadibüroost, "mis on võimeline üle elama nii minu kui ka kõik teised tänased büroo partnerid ja kolleegid." Firmast, mille ajaloost kirjutataks raamat saja aasta pärast mais.
Raidla kuldsed kliendid
Maksumaksjate Klubi
1993. aastal asutatud Maksumaksjate Klubi (fotol all) on pea täies koosseisus Jüri Raidlaga äriliselt seotud. Esireas vasakult
Olari Taal (Hoiupank oli klient), Hannes Tamjärv (Hansapank on klient), Rein Lang (Kuku Raadio on klient) ja Andres Sarri. Teises reas vasakult Toomas Sildmäe (Scandic Hotels on klient), Priit Vilba, Meelis Milder (Baltika on klient), Siim Kallas (kutsub Raidlat reformierakonda). Märt Rask oli justiitsminister Raidla asetäitja. Tagareas vasakult Toomas Luman (Eesti Ehitus on klient), Peeter Kiloman ja Jüri Raidla ise.
Edgar Savisaare valitsus
1990.-1992. aasta valitsusest on Jüri Raidlal pikaajalised sidemed riigiminister Raivo Varega. Ülikooli ajal elasid nad ühes ühiselamutoas. Pärnu-Jaagupist Tallinnas tööl käies ööbis Raidla aeg-ajalt Vare juures. Kui Vare juhtis kõnelusi Narva Elektrijaamade osaluse müümisest NRGle, nõustas Eesti Energiat Raidla büroo. Koostöö Eesti Energia ja Raidla vahel oli alanud juba enne Vare läbirääkimisi ja jätkus ka hiljem. 1999. aastal juhtis Vare Eesti Telekomi börsile viimist ja Telekomile tegi juriidilist tööd Raidla büroo.
Telekomi peadirektor oli Savisaare valitsuse sideminister Toomas Sõmera. Ta valis Raidla büroo, sest tundis meest.
Siis ja nüüd on sotsiaalminister Siiri Oviir, kelle ministeerium ostab praegu Raidla büroolt teenust vähem kui varem.
Transpordiminister Tiit Vähile kuuluv Silmet Grupp ostab advokaaditeenust Raidla büroolt. Silmet Grupis töötab tollane keskkonnaminister Tõnis Kaasik. 1997. aastal kirjutas Raidla juriidilise hinnangu peaminister Vähi "korteriskandaalist", kus kinnitas tema süütust. Pärast Vähi lahkumist Toompealt nõustas Raidla eraviisiliselt järgmist peaministrit Mart Siimanni.
Välisminister Lennart Meri konsulteeris presidendina Raidlaga riigiõiguslikes küsimustes.
Hansagrupp
Raidla büroo advokaat Monika Sehver esindas aastaid Hansapanga üheksa asutajaliikme mitmeid kompaniisid.
Jüri Raidlast sai Hansapanga nõukogu liige, ta lahkus sealt pärast nn Daiwa juhtumit. Eelnevalt oli Raidla hoitanud, et kohtuasja võitmine on väheusutav.
Hansagrupi asutaja Rain Lõhmuse investeerimispank LHV oli 50 Eesti suurärimehe finantsnõunik raudtee erastamisel. LHV otsib ka välisraha Eesti geeniprojektile. Mõlema tehingu juriidilist poolt teenindas Raidla büroo.
