Ebakorrektsed klubiküsimused kell 4 hommikul
Vanust kontrollitakse uksel ainult Avenüüs. Õudne!
Miks avatakse järjest uusi suuremaid klubisid, kui klubiomanikud ise räägivad, et publikulimiit on oma lae saa vu ta nud ja megaklubide nišš järelikult täis?
Miks kõik kohvikud ja baarid näevad välja ühesugused? Kus on eesti hea ja minimalistlik sisekujundus? Hea sisekujundus maksab, vastab klu biomanik. Kas halb kujundus ei maksa vä?
Mu lemmikklubi Astoria Londonis (endine rõduga kinosaal) võõbati laest põrandani mustaks. Diskokerad lakke. To hutu videoekraan ühte seina. Kogu ku jundus. Ei mingeid duširuumi go-go-girl’e, võltskulda, mullisambaid.
Kui eesti keskmine palk on alla 6000 krooni ja keskmine klubipilet 100 kroo ni, peavad eesti klubi-inimesed olema palju suurema sissetu le kuga, sest saksa ja hollandi klubiinimesele on meie hinnad nagu hinnad Berliinis või Amster damis. Ja nad peavad neid seal kalliks, et iga nädala lõpp väljas käia!
Kas keegi on uurinud klubide klientuuri ja varimajanduse seoseid?
Kus on väikesed klubid? Nagu Bel Air?
Kus on väiksed stiilsed baarid nagu Corrida ja Comet?
Miks meil pole klubisid, kus uksehoidja valib järjekorrast näo ja riietuse järgi, keda sisse lasta? Oleks see diskrimineerimine? Kelle suhtes?
Mis asi on Eestis “eksklusiivne klubi”? Ja mis on “eksklusiivne eeskava”? Leedu strippar vä?
Kui igaüks pääseb igale poole, on “oma seltskond” efemeerne mõiste.
Publik vaevleb iden titeedikriisis. Käiak se kõikjal ja eikuskil. Mainstream’i terror, millele vaadatakse läbi sõrmede labase omakasu nimel.
*
Mulle tundub, et Nestoril on õigus. Roh kem klubisid, aga väikseid, palun. Pi gem vähem, aga paremini, nagu ütleks Cabaret Voltaire’i kunde Lenin.
