7 OTSUSTAVAT MOMENTI EESTI POLIITIKAS

 iseseisvuse väljakuulutamine
 põhiseaduse vastuvõtmine rahvahääletusel
 rahareform
 juulilepped ja Vene vägede väljaviimine
 omandireform ja teised Laari valitsuse reformid
 lindiskandaal
 liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga
 NATOga liitumine
 ELi referendum
 pronkssõduri teisaldamine

Tualetist Euroopasse

Foto: Mati Hiis

1997. aasta 26. märtsi õhtu. President Lennart Meri saabub Jaapani visiidilt, kus ta on nädala jooksul tutvustanud Eestisse investeerimise võimalusi. Teda vastu võtvad ajakirjanikud on siiralt üllatunud, kui Lennart Meri teatab, et visiidijärgne pressikonverents toimub… lennujaama tualetis. Tualett on räämas, haisev ja nõukogudeaegne. See on Eesti häbiplekk ning loob mulje kogu riigist ja rahvast, teatab president.

Järgmisel nädalal eraldab Mart Siimanni juhitud valitsus erakorraliselt 10 miljonit krooni, et tualett korda teha. Töö algab kohe.

Avalike tualettide heakord ei olnud siis ega ole ka nüüd presidendi ülesannete loetelus. See väike improvisatsioon näitas, et president Meril oli olemas omadus, mille puudumine paljusid tänases Eestis kurvastab – peremehetunne. Kui midagi on mäda, siis tuleb see korda teha!

Järgnevatel aastatel uuenes kogu Eesti olme peadpööritava kiirusega. Korda tehti tuhanded tualetid, kontorid, koridorid. Meid ümbritsev avalik ruum muutus väga kiiresti põhjaeuroopalikuks. Häbi räämas ja logiseva Eesti pärast on olnud suur jõud meie Euroopasse viimisel ning selle häbitunde kasutas president Lennart Meri meisterlikult ära.

Parem elu tuhandetele peredele

Foto: Shutterstock

Üks taasiseseisvusaja võimsamaid kujundeid pärineb professor Rein Taageperalt. 2005. aastal kirjutas ta Eesti ­Päevalehes artiklis „Demograafiline vetsu­pott“: „Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.“

Kümne aastaga imet ei sündinud. Sellegipoolest on just selles valdkonnas tehtud võib-olla selle sajandi kõige olulisem reform –vanemahüvitise kehtestamine 2004. aastal. Sellega paistame heas mõttes silma mitte ainult Euroopas, vaid ka meile muidu eeskujuks olevate Põhjamaade seas.

Lapsed, kelle sündi olid pered edasi lükanud, said sündida. Kui enne vanemahüvitist sündis üsna stabiilselt 13 000 last aastas, siis aastal 2005 sündis juba 14 350 ja 2007. aastal 15 741 last. Tänaseks vanemahüvitisel seda mõju enam ei ole.

2004. aasta 1. jaanuarist, vanemahüvitise kehtimahakkamisest on Eestis sündinud ligi 185 000 last.

Kolhoosikorra lõpp ja pruudipõud

Foto: Shutterstock

1991. aastal oli põllumajanduses ja metsanduses hõivatud 18,9 protsenti töötajatest, 2015. aastal vaid 3,9 protsenti.

Lagunevad sigalad ja küünid ning tühjaks jäänud kolhoosikeskused katavad kogu Eesti. Rahvas kolis linnadesse, sest maal pole enam tööd.

Eesti valitsus avas kohe turu välisfirmadele, kes nautisid hoopis suuremaid toetusi kui kohalikud ettevõtted.

Soomlased otsisid Tallinnas margariinitehase ja panid selle kinni, sest neid ei huvitanud siin tootmine, vaid nad tahtsid, et eestlased ostaksid Soomes eurotoetuste abiga tehtud margariini.

Euroopa Liidu toodetega konkureerimiseks pidi Eesti põllumajandus olema vähemalt kolmandiku võrra efektiivsem.

Kohalikest jäid ellu vaid kõige tugevamad ja nutikamad – need, kes panustasid oma kõige moodsamale tehnikale ja tehnoloogiale.

Tänapäeval pole maal enam noori töötajaid leida, sest rahvastiku struktuur on paigast ära. Viimase rahvaküsitluse järel hakati ka Eestis rääkima pruudipõuast, sest paljudes piirkondades on tüüpiliseks pereks kujunemas vanapoisid, kes elavad üksi või koos emaga.

Pankurite parteist peavooluparteiks

Foto: JOOSEP MARTINSON

Reformierakond on istunud valitsuses 17 aastat järjest, sellest 12 aastat on valitsust ka juhitud. Selle aja jooksul on partei pidevalt muutunud, aga kõige mõjukam muutus toimus 2004. aasta 21. novembril, kui partei esimeheks sai Tartu linnapea kohalt majandusministriks toodud Andrus Ansip.

Ansipi ajal muutis partei järsult oma nägu – rikaste eestkõnelejad ja madalate maksude kaitsjad lubasid pensionide kasvu („Pension kahekordseks!“ 2007. aasta valimistel) ja suuremaid peretoetusi.

Eesti valijatele see pööre meeldis ja Reformierakonna toetus, mille laeks oli seni olnud 15%, tõusis ligi 30 protsendini. Sotsiaalsele mõõtmele määriti veel peale paks kiht rahvuslikkust ja elevant keset Eesti poliitikatuba oligi sündinud.

Sama muutuse pahupool on aga olnud kaugenemine erakonna nime algsest tähendusest. Ansipi aega iseloomustas üha kasvav kurtmine selle üle, et Reformierakond tähendab stabiilsust, status quod ja natuke järsemalt öeldes mitte millegi tegemist.

Tehakse Tarandit

2009. aasta suvel tegi endine välisministeeriumi kantsler (vallandatud joobes juhtimise pärast) ja populaarne telesaatejuht Indrek ­Tarand midagi, mida varem peeti võimatuks. Ta mitte ainult ei saanud euro­parlamendi valimistel üksikkandidaadina saadikukohta, vaid sai selle rohkem kui 100 000 häälega – sellest oleks piisanud mitmeks mandaadiks. Vaid Keskerakond sai mõne hääle rohkem, kõik teised jäid kaugele maha.

Tarandi programm oli lihtne: parteilased on seakari. Kui oled parteis, oled tõbras, poliitbroiler, peibutuspart. Kui oled väljas, oled inimene. Sellega näitas Tarand oma head poliitilist vaistu, sest tegi ta ju sama, mida teeb Trump praegu USAs ja mida tegid Brexiti soovijad Ühendkuningriigis – ta kasutas ära inimeste viha poliitilise eliidi vastu ning seda õhutades ja sellele toetudes esines kui ausate inimeste eest seisja. Seega oli Tarand oma ajast ees, ülejäänud läänemaailmas on temasugused alles tänaseks jõudnud suurte toetusnumbriteni.

Kohukesekultuur

K-kohuke ei olnud esimene sihilikult ebaeetiline valimisreklaam, aga see kehtestas poliitkampaania standardi, mida ei ole suudetud valimiskampaania hea tava ja meedia ning kodanikuühiskonna pideva kurtmise kiuste murda.

Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart on nimetatud tugevaks strateegiks. Seda ei olnud ta ka oma parimail päevil. Küll aga on ta alati olnud tugev kommunikaator. Ta omab suurepärast võimet asju pea peale keerata, tõde väänata ja oma sõnum iga hinnaga kuuldavaks teha.

2005. aasta kohalike valimiste ajal tehtud K-kohukese kampaania on selle märgiline näide. Reageerides äsja kehtestatud poliitilise välireklaami keelule, lasti linn täis riputada kohukese reklaamiks maskeeritud Keskerakonna plakateid. Kisa oli rohkem, kui küüniline temp väärt oli, lapski sai aru, et avalikkusele irvitatakse näkku, aga juriidiliselt oli kõik korrektne. Ja sõnum jõudis kohale. Valimistel saadi seljavõit.

Paraku oli see jõuliseks signaaliks teistele erakondadele, et võidu nimel võib seadust väänata ja pildile pääsemiseks väärikust jalge alla tallata. Järgnenud on erakondade vastastikused mustamised, otsesed valed ja maksumaksja raha kasutamine enda poliitiliseks reklaamimiseks.

Silvergate

Foto: Tanel Meos

22. mail 2012 üllitab reformierakondlane Silver Meikar (pildil) artikli „Erakondade rahastamisest. Ausalt“, kus väidab, et andis Reformi­erakonnale 115 000 krooni (7300 €) tundmatu päritoluga raha, mille ta sai Kalev Lillolt, ning et skeemist oli teadlik ka erakonna endine peasekretär ja sel hetkel justiitsminister Kristen Michal.

Ehkki summa on erakondade eelarvete kontekstis tühine, lahvatas viimaste aastate suurim poliitiline skandaal. Reformierakond valis tuima eitamise strateegia, prokuratuuri uurimine küll Meikari väiteid ei kinnitanud, aga heitis uurimise lõpetamise määrust avalikustades piisavalt varju Reformierakonna rahastamisele.

Silvergate tõi kaasa ennenägematu pahameelelaine Eesti poliitikas, kus esimest korda tuldi tänavatele mitte midagi konkreetset endale nõudma, vaid avaldama protesti kogu poliitika tegemise viisi vastu. Facebookis sündis (tänaseks küll varjusurma vajunud) liikumine „Aitab valelikust poliitikast“.

7 MOMENTI EESTI MAJANDUSES

 Eesti krooni tulek ja minek
 euro kasutusele võtmine
 Euroopa Liiduga ühinemine
 omandireform
 maksureformid
 parvlaev Estonia hukk
 masu ja kärpepoliitika

„Valikuvabadus“. Laari majandusõpik

Foto: Arhiiv

1992. aastal kinkis nüüdseks juba manalateele läinud Peeter ­Luksepp Rootsis Timbro instituudis Mart Laarile ühe ingliskeelse raamatu.

See oli Nobeli majandusauhinna pälvinud Milton Friedmani ja tema abikaasa Rose’i „Valikuvabadus: isiklik arvamus“.

Samal aastal andis kirjastus Olion selle välja ka eesti keeles ning Laar luges teose uuesti läbi.

Ühtlasi oli see ainus majandusalane raamat, mida Mart Laar oli lugenud, kui ta 1992. aasta suvel Isamaa Riigikogu valimistele tüüris.

Tookord polnud Isamaa ridades ühtegi kõva majandusmeest ja 32aastane Laar pidi ise majandusalased punktid koostama. Mis oli väga hea, sest teda ei seganud nõukogudeaegne taak. Laaril puudus ihalus Moskva fondide ja üleliidulise turu järele.

See lasi tal koostada friedmanliku programmi, mis pani aluse parempoolsele, kapitalistlikule Eestile. Ei ettevõtete doteerimisele! Elagu vaba konkurents ja turumajandus! Maksud olgu madalad! Vabakaubandus ja erastamine. Jne.

Pigem sobinuks need ideed Reformierakonnale, kuid tookord polnud Reformierakonda veel olemas. Küll aga palus Laar abi Siim ­Kallaselt, kellest sai hiljem Reformierakonna asutaja ja juht (Kalle Muuli märgib raamatus „Isamaa tagatuba“, et Kallase kõrval küsis Laar nõu ka Ardo Hanssonilt).

Jääb üle vaid õhata, et meil vedas. Mis saanuks näiteks siis, kui Laar tuginenuks mõnele teisele raamatule?

Börsibuum. Lapsmaaklerid räägivad, mis „turgudel“ toimub

Reedel, 31. mail 1996 helistas president Lennart Meri Talinvesti maaklerile ja ostis neli Hüvitusfondi obligatsiooni. See oli Tallinna börsi avatehing.

Tiina Joosu

Peagi naeratas Tiina Joosu (pildil) õhtust õhtusse äriuudistes ja teatas, kui palju tõusis Talse indeks. Lapseohtu spetsialistid selgitasid meedias, kui hea tulevik ees ootab.

See oli ajastu, mil ilma tegid lapsdirektorid ja lapsmaaklerid, lapsajakirjanikud ja lapspoliitikud. Nõukogudeaegseid elukogemusi ei hinnatud enam, sest ühiskond võttis omaks läänelikke väärtusi. Eesti Ekspress hakkas tarvitama sõna „pintsaklipslane“.

Eesti oli küll vaene, kuid sissetulekud kasvasid kärmelt, muutuste tuul puhus pidevalt ja tugevalt. Elu oli ilus.

Kuni oktoobris 1997 lõhkes börsimull. Liiga palju oli panustatud kasvuootustele lühiajaliste laenude abil.

Aga inimestel on hämmastav omadus unustada. Eeskätt tahetakse unustada ebameeldivaid asju. Ja kümme aastat hiljem ägas rahvas taas, kui sai vastu näppe nii börsil kui kinnisvaraturul.

Hansapanga sünd ja surm. Eesti kapitali edu

1. juulil 1991 alustas Tallinnas tööd Hansapank, millest on saanud Eesti kõige väärtuslikum ettevõte. Firma, millega on üht- või teistpidi kokku puutunud kõik siinsed inimesed ja asutused.

Foto: EPLi arhiiv

Panga 25. sünnipäeva puhul ütles tema asutajaliige Hannes ­Tamjärv, et üheks edu saladuseks oli professionaalsus, õigemini selle puudumine. Hansapangal puudus minevik ja ta sai õppida teiste vigadest. Hansapangas ei antud laenu altkäemaksu eest, ühendati telleritöö kohe raamatupidamisega ja tehti veel palju asju teisiti.

1994. aastal võrdles Hans H. Luik (Tamjärve klassivend) ajakirjas Magneet Eesti siseturgu pesukausiga, kus teenitakse tillukest raha, ja küsis: „Kas eesti mehed suudavad äris ühineda või süüakse nad ükshaaval?“

Hansapank võttis 1998. aastal üle suurkonkurent Hoiupanga – naljahambad ütlesid, et võrdsetel alustel: Hansapanga nimest võeti Hansa ja Hoiupanga omast pank.

Ühinenud pank sai enda kätte ligikaudu poole Eesti turust ja hoiab seda seniajani. Konkurentsile see kasuks ei tulnud, küll aga andis lisakindlust kundedele.

Hansapanga mehed mõistsid ka pesukausist välja ronimise vajadust. Nad läksid edukalt Lätti ja Leetu, proovisid läbi lüüa Venemaal. Aga ikkagi söödi see pank ära – laienemiseks oli vaja lisakapitali ja nii need rootslased ta alla neelasidki.

Eesti kõige väärtuslikumaks kaubamärgiks tunnistatud Hansapanga silte hakati kontoritel välja vahetama sügisel 2008 täpselt samal päeval, kui teisel pool Atlandi ookeani kõrbes Lehman Bros ja algas üleilmne majanduskriis.

Tookord tundus see rahvusliku kapitali surmapäevana, kuid tegelikult meil vedas. Tugevatest välisomanikest on kriiside ajal kasu. Erinevalt paljudest teistest riikidest ei pidanud Eesti oma panku masu ega täpe ega isegi pupu ajal päästma.

Idufirmade Eesti

Mais 1999 kuulutas firma Meediamaa välja konkursi programmeerijate leidmiseks, pakkudes palka 5000 krooni päevas kätte. Ülesandega kirjutada rahvusvahelisele meediakontsernile elektronpostiprogramm ja internetivärava esikülg.

Foto: Karin Kaljuläte

Selle võitis punt noori nutikaid mehi, kes seni olid proovinud – küll suurema eduta – mänge luua.

Tookord said nad Eesti mõistes muinasjutuliselt head palka (5000 krooni teenis õpetaja terve kuuga), kuid töö vilju lõikas tellija ehk Tele2.

Ühe järgmise suurema töö, veebitelefoni Skype loomisel olid nad juba väikeosanikud ja teenisid miljoneid. Miljoneid eurosid.

Nende edu andis tõuke sadadele Eesti IT-huvilistele: sai selgeks, et nutikus tasub end ära.

Lisame siia Tiigrihüppe programmi ja e-riigi ning nii polegi ime, miks õitseb siinkandis idufirmade loomine. Pesukausiefektiga ei pea ju arvestama!

Kodulaenud. Unistus oma kodust ja euroremondist saab teoks

8. märtsil 1996 said eestlased märgilise naistepäevakingituse. EBRD andis Hansapangale 12 miljonit Saksa marka laenu, et too hakkaks Eestis välja andma pikaajalisi eluasemelaene kodude ostmiseks või remondiks.

Selliseid laene polnud varem välja antud kusagil Ida-Euroopas.

Mõni aeg hiljem hakkas samasugust laenu andma Hoiupank ja siis ka teised pangad. Eestlaste unistused oma kodust ning uutest majadest ja korteritest muutusid tõeks, linnade ümbruse põllud ehitati eramaju täis. See viis lõpuks kinnisvarabuumini. Tippajal, sügisel 2006 andsid Eesti pangad ühes päevas välja rohkem kodulaene, kui Hansapank algul EBRD käest selleks tegevuseks sai.

Ühtlasi said eestlased ka „võlaorjadeks“ – enne taasiseseisvumist puudusid tüüpilistel eestlastel pangalaenud, tänapäeval on see aga igati normaalne nähtus. Tänavu juuni lõpu seisuga oli kodumajapidamiste laenujääk kokku ligikaudu 7,5 miljardit eurot ehk keskmiselt peaaegu 5700 eurot iga inimese kohta, sülelapsed ja vanurid kaasa arvatud.

Hansapanga kodulaenu pikkus oli esialgu kümme aastat ning intress algul 12 protsenti aastas ning alates septembrist 1996 kuue kuu LIBOR + 8,5 protsenti. See tundub uskumatuna, sest tänapäeval antakse laenu ka üle 30 aastaks ning keskmine intressimäär on nende puhul alla kahe protsendi. Kuid tollal olidki teised ajad ja „vaid“ 12 protsenti aastas tundus uskumatult soodne.

Euroopa Liit avab piirid. Eesti muutub doonorriigiks

Foto: Shutterstock

Euroopa Liitu astumise eel rääkisid poliitikud paljuski ühinemise plussidest. Väljarände kiiret kasvu ei peetud tollal suureks ohuks. Või ei räägitud sellest.

Kõige rohkem eestlasi on imenud endasse loomulikult Soome. Sinna läksid ehitajad ja koristajad, bussijuhid ja arstid. Tartu ülikoolis peeti imelikuks meditsiinitudengit, kes ei käinud soome keele kursustel.

Hansapanga endine juht Indrek Neivelt kirjutas mullu, et Eestist on lahkunud umbes kümnendik tööjõust ja majanduspotentsiaalist, vastu annab aga Euroopa Liit meile mitmesuguste toetuste kaudu veidi üle nelja protsendi sisemajanduse kogutoodangust. „Ja lisaks veel käendame ülelaenanud riikide lootusetuid laene. Tegelikult me ei saa mitte abi, vaid me abistame rikkamaid riike. Me oleme rikkamatele riikidele doonoriteks.“

Teeme ära! Ühistegemise rõõm jõuab massidesse

Foto: Ilmar Saabas

Laupäeval, 3. mail 2008 kogunes üle Eesti gruppidesse üle 50 000 inimese, et talgute raames metsi ja tee­ääri puhastada.

See oli „Teeme ära!“ kampaania algus.

Rainer Nõlvaku talguidee töötas niivõrd hästi, et seda pole mitte ainult korratud, vaid ta on läinud ka „eksportkaubaks“ ning kahe aasta pärast, 8. septembril 2018 on Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul kavas üleilmsed koristustalgud. Osalema peaks vähemalt 150 riiki.

Ühiselt tegemise tuhin on jõudnud ka majandusse. Selle ilmekaks näiteks on pensionifondi Tuleva sünd, aga ka ühisrahastuse platvormide ja hoiulaenuühistute edu. Kuid ühtlasi peitub ka siin suur oht, sest mõni neist äridest võib valusalt vastu taevast lennata ning võtta ühistegemise võlu.

7 MOMENTI EESTI KULTUURIS

 Arvo Pärt
 Eesti teater
 Tõnu Kaljuste Grammy auhind

Delfi kommentaarium: Eesti rahva kollektiivne aju või peldikusein?

Delfi võrratu ja kohutav kommentaarium, millest algul pidi saama hiilgav kodanikuajakirjanduse platvorm, täis inspireerivat sisulist arutelu. Sellist, mis tõstaks artiklite üldist taset.

Hans H. Luige imekaunis visioonis pidi kommentaariumisse tekkima Eesti kollektiivne aju, ja muidugi asjalike mõtetega, millest sünniks olulisi poliitilisi algatusi, isegi rahulikke revolutsioone. No päris nii vist ei läinud... Rahvasuus hakati sinikollast unistust kutsuma peldikuseinaks.

On see kommentaarium siis tõepoolest läbilõige ühiskonnast või mitte, tegevust on ta andnud nii Tallinna linnavalitsuse kutselistele kommentaatoritele kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtule, kui ­Vjatšeslav Leedo esimesena küsis, kes õieti sõnavabaduse paradiisis õunausside eest vastutab. 2015. aastal jäi Delfi Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkogus alla: sõnakasutuse eest vastutab meediaettevõte. Sõnavabadus ei katagi iga öeldud sõna, sest näiteks vihakõne sellega kaitsta ei saa.

Päkapikudisko võidukäik

Üheksakümnendatel küttis rahvast üles päkapikudiskondus. Populaarsed olid ansamblid 2 Quick Start ja Code One, Nancy diskotümps, BestB4 ja Black Velvet. Nende hitid jätsid eestlaste südametesse kustumatu jälje ja peast oskavad neid kaasa laulda ka nooremad generatsioonid. „Sellest saab meie suvi“, „17“, „Ma armastan luuserit“ jt on aegumatud lood, mida armastame.

Päkapikudiskondus on siiani väga elujõuline väikeasulates ja alevisimmanitel, aga paneb jala tatsuma ka retrolembesel linnarahval.

ERMi uus hoone

Foto: Anni Õnneleid

Eesti Rahva Muuseum rajati 1909. aastal, aga oma uue hiiglasliku klaasist maja saavad kapad, kindad ja miljon muud säilikut 2016. aastal. ERMi maja Raadil avatakse külastajatele 1. oktoobril ja kuigi juba praegu on paljud kodanikud veendunud, et muuseum on liiga suur, liiga klaasist, muuseumi köök on liiga kallis, muuseumipilet liiga kallis ning üleüldse käib muuseum Eestile üle jõu, saab 107 aastat ootamist nüüd läbi.

Harjusime Kumuga, harjume ka ERMiga. Ülipikas perspektiivis peaks üle 33 000 ruutmeetrile netopinnale mahtuma eksponeerimiseks ka meie kahaneva rahvastiku viimased vaprad esindajad!

„Tujurikkuja“ andis naljatamisele uued piirid

„Tujurikkuja“ oli Eestis seninägematu ühiskonnakriitiline telesaade, mida ühed pidasid humoorikaks, teised jällegi absoluutselt ebanaljakaks. Ühed armastasid ja teised vihkasid. „Tujurikkuja“ sketšides olid kandvates rollides näitlejad Märt Avandi ja Ott Sepp, kes just tänu nendele osatäitmistele koomikutena kuulsust kogusid.

Seitsme aastaga suutis „Tujurikkuja“ peaaegu iga kord tekitada ühiskondliku pahameeletormi ja panna rahva taluvuse proovile. Ühiskonna valupunktidele vajutas aasta viimasel päeval eetris olnud saade mõnuga. „Tujurikkuja“ meeldejäävaks finaaliks oli Alo Mattiiseni isamaalise laulu „Ei ole üksi ükski maa“ uusversioon, mis osa jaoks oli pühaduseteotus, teiste jaoks aga geniaalne. Pärast „Tujurikkujat“ pole sõnavabaduse, sh nalja taluvuspiirid enam endised.

NO99

Foto: Ilmar Saabas

2005. aastal asutatud Teater NO99 oli ja on Eestis ainuke omalaadne. Klassikalise teatrikunsti viljelemise asemel on NO99 algusest peale vaatajale halastamatult tõega pähe lajatanud. NO99 tükid kriibivad hinge, sunnivad inimesi enda sisse vaatama ja tekitavad ebamugavust. NO99 taga on trio Tiit Ojasoo / Ene-Liis Semper / Eero Epner, teatri nüüdseks juba endiste näitlejate Mirtel Pohla ja Tambet Tuisuta ei valmi naljalt ükski kodumaine mängufilm, viimane teeb rolle ka piiri taga.

Eesti kõige innovaatilisem teatrikooslus on suutnud mõjutada ka reaalset elu. „Ühtne Eesti suurkogu“ päästis teatrijuhi Tiit Ojasoo sõnul 2011. aasta Riigikogu valimised. „Sellel hetkel ei saanud keegi uut parteid teha, sest me tegime selle nii-öelda ära. Eesti pääses Leedu saatusest, kus parteid teinud telestaarid ja klounid said parlamenti,“ rääkis ta. NO99 hoiab Eesti teatri lippu kõrgel ka rahvusvahelisel areenil.

Teater on osalenud välisfestivalidel Austrias, Saksamaal, Leedus, Venemaal, Soomes, Hollandis, Ungaris, Prantsusmaal, Slovakkias, Šveitsis ja Poolas.

Rate.ee

Foto: TERJE LEPP

Suhtlusportaal Rate.ee muutis paljude eestlaste elu. Sotsiaalne kapital oli järsku feimi kujul numbritega mõõdetav, füüsiline atraktiivsus samuti, ja vähemalt virtuaalne trofeekaaslane tuli endale igaühel otsida. Kes võiks olla mu väljavalitu ja kas tollega peab ka päriselt kohtuma? Mõni kohtus küll, ja sellest sai alguse veel palju uusi eestlasi.

Orkuti isa ja Facebooki vanaisa on endiselt elus ja hea tervise juures, kuigi tema kasutajad on nüüd kõvasti vanemad kui nullindatel.

Lemmik­kirjanik Kivirähk

Foto: Rauno Volmar

Andrus Kivirähk on õpetanud eestlasi suurelt unistama. Kui väga tahta, võib inimene seepi süüa ja ometi mitte surra; võib saada tooliks, võib kõike, mida tahab. Kui ainult võtta end kokku ja mitte liiga palju viriseda, sest muidu saadab Jumal vistriku kintsu peale.

Üldse on Kivirähk meid jõudumööda paremateks kodanikeks muutnud. Tema Ivan Orav, patriootide patrioot ja muidu vahva vanamees, suutis isegi muidu pahatahtlikelt eestlastelt abivalmis lugejakirju saada, et ta ometi nätsu pükste küljest lahti saaks, ja lasteraamatud on julgustanud lapsi Barbie asemel kõhu-ussiga jutustama, kui too nukust intelligentsemat juttu räägib.