14.06.2007, 00:00
Edgar Savisaar ostis saare Venemaa külje all
Keskerakonna juht soetas pronkssõduri teisaldamise päeval kantpeade;huviorbiidis olnud saare.
SAAREOMANIK: Värskelt saare ostnud Edgar Savisaar võib hea tahtmise korral selle ümber nimetada Savisaareks. KIDAKEELNE: Erki Savisaar lubab Salusaare elama panna. Ent ta ei ütle, kas sinna tuleb majapidamine, kõrts ja hooramaja, nagu oli vanasti.
Ekspress selgitas välja, mida tegi Edgar Savisaar 27.
aprillil – päeval, mil Tõnismäelt teisaldati
pronkssõdur ja õhk pealinnas oli rahvuslikest pingetest paks.
Tallinna linnapea nimelt ostis endale saare – Lämmijärves asuva
11hektarilise Salusaare.
Tegu on Eesti kõige idapoolsema saarega. See paikneb Venemaa piirist vaid mõne kilomeetri kaugusel Mikitamäe vallas.
Vilja Savisaar pole abikaasa saareostust kuulnudki. “Mul on muudki teha kui tegelda oma abikaasa äridega,” ütleb ta Ekspressile. Kodus olevat Fixor Holdingu projektidest vähe juttu. Küsimuse peale, kuidas “perekonna” saareost tehinguna kõlab, ütleb Vilja Savisaar, et kui oli müügis, eks siis võib osta. “Aga ma ei tea sellest saarest midagi.”
“Siis on teil viimane aeg end asjaga kurssi viia ja abikaasa saarele sõita?”
“Ma tänan, et te soovitusi jagate, aga mul pole selleks aega,” lausub proua Savisaar. “Palju muud on teha. Kevad on käes, vaja aeda harida, lilli istutada...” Suve jooksul lubab ta ehk saart siiski külastada.
Täpsemalt ostis Savisaare firma Fixor Holding, mida juhib linnapea poeg Erki Savisaar, saarest mõttelise osana vaid poole. Teine pool kuulub ettevõtja Väino Suurele. Ent Ekspressi käsutuses olev info lubab väita, et tegelikult on saar Keskerakonna juhi kasutuses.
Enne 27. aprilli tehingut kuulus mõtteliste osadena pool saarest Suurele ja pool tema firmale Euromarine. 27. aprillil müüs Suure oma isikliku osa Savisaare firmale. Mis tingimustel see tehing tehti, on teada vaid asjaosalistele. Ent mõned nädalad varem, 2. aprillil, on kinnistusraamatusse kantud Suurele kuulunud osale kahe miljoni kroonine hüpoteek Savisaare firma kasuks. Kuna seda hüpoteeki 27. aprillil ei kustutatud, on alust väita, et Suurel olid Savisaare firma ees aprillis teatud kohustused – tinglikult öeldes võlg – ja see võib tal olla siiani.
Suure on aastate jooksul rohkemgi oma vara müünud. Ekspressil on andmeid, et mees on eluga pisut ummikus. Teda vaevavad isiklikud probleemid, võlad ja nendest tulenevad tervisehäired.
2001. aastal müüs Suure praegusele politseipeadirektorile Raivo Aegile elamukrundi Tallinnas Käo tänaval. Mullu novembris võõrandas aga ammusele äripartnerile Hannes Lilpile oma 50protsendilise osaluse kiiresti arenevas ja edukas laevaehitusfirmas SRC.
Äripäeva andmetel oli SRC mõned aastad tagasi Urmas Sõõrumaa, Rein Kilgi ja Toomas Annuse firmade kõrval Savisaare raamatu “Peaminister” üks suuremaid sponsoreid. Ettevõte andis teose tarbeks 100 000 krooni, kattes sellega umbes kümnendiku kirjastamiskuludest.
Ja nüüd läks Suurel müüki pool Salusaarest.
Suure seljataga on pikk karjäär meremehena, superintendandina Eesti merelaevanduses. Oma sõnul aitas ta kunagi käivitada näiteks Enn Rohula laevaäri. Suure võinuks täna olla Tallinkis kõrgel positsioonil, seda teed ta ei valinud.
Mikitamäelt pärit mees ütleb Ekspressile, et müüs osaluse SRCs, kuna firma kasvas suureks ja tema tervislik seisund ei kannatanud enam omanikupingeid. “Olen juba vana mees. Seda pinget on raske taluda,” märgib ta. Suure saab tänavu 52aastaseks.
Poole Salusaarest müüs Suure oma sõnul seetõttu, et polnud aega selle arendamisega tegelda. “Ainuke rõ ; ; ; ; ;õm oli sügiseti koristamas käia.”
Küsimus Savisaare firma kasuks seatud hüpoteegi kohta viib Suure rivist välja. “Seda on raske seletada... saate seda Erki (Savisaare – Toim.) käest küsida... ma pole sellises äris tugev...”
“Aga hüpoteek on ju teie osale seatud ja notaris olete ju ka käinud?”
“Ma ei oska sellele küsimusele kahjuks vastata,” puikleb ta. Hiljem lisab: “Ma arvan, et see on nii tehtud, et vallal on selle summaga minu osa eelisostuõigus...”
Erki Savisaar nimetab hüpoteeki notari juures kahe silma vahele jäänud eksituseks – millekski, mis on jäänud kinnistusraamatusse kogemata ja mis kustutatakse esimesel võimalusel.
Hüpoteegikande teinud kohtunikuabi Anneli Luur ütleb, et mingi eksitusega ega näpukaga tegu pole. “Kui omanikud pole soovinud hüpoteeki kustutada, siis jääb see sinna üles,” märgib ta. Luur selgitab, et kuna aga hüpoteek oli vormistatud Suure võõrandatud osa peale, siis korrektsuse mõttes tuleks see ümber teha Fixor Holdingu osa peale Fixor Holdingu kasuks.
Väino Suure on Savisaartele tuttav mees. Tema abikaasa oli omal ajal Erki Savisaare lasteaiakasvataja. Erki Savisaare abikaasa Margit Savisaar on omakorda olnud Suure abikaasa arvutiõpetaja. Kui siia veel lisada asjaolu, et Mikitamäe vald andis Salusaare erakätesse ajal, mil pikaajalist vallavanema karjääri tegi Väino Suure naiseõde, Riigikogus saadikuleiba teeniv keskerakondlane Inara Luigas, saame värvika suhete kompoti.
Tõsi küll, valla omandusest läks saar 1996. aastal esmalt omandireformi käigus tagastatuna idavirulaste Vassili Ninini ja tema nõo Gennadi Fjodorovi omandusse. Nemad müüsid selle 2001. aastal Väino Suurele. Hind oli siis üle miljoni krooni.
Luigas ütleb, et tema käsi mängus ei olnud, et magus saareke lähisugulase kätte läks.
“Kui soovite teada, milline oli minu roll, siis see puudus täielikult. Ei teinud vald selleks mingeid takistusi ega soodustusi,” märgib 1993–2004 vallavanema ametit pidanud ja 2002. aastal aasta emaks valitud Luigas.
Tollal, kuus-seitse aastat tagasi, tegeldi vallas tema sõnul rohkem sotsiaal- ja haridusprobleemidega, mitte Salusaare tulevikuga. 1996. aastal oli jutuks saare valla omandusse jätmine, ent saar tuli tagastada kunagiste omanike pärijatele.
“Et just Väino Suure saare ostis... sellal oli ta Tallinnas tugev tegija ja tal oli selleks võimalus. Aga ei olnud nii, et mina ütlesin, et saar on müügis ja ole hea mees ning osta ära,” jätkab Luigas.
Väite kohta, et Savisaar on ise juba aastaid saarele silma heitnud, ei oska Luigas midagi öelda. Ometi kinnitavad seda saare naabruses elavad Võõpsu alevi elanikud.
Üks neist, kes oma nime avaldada ei taha, räägib Ekspressile, et Savisaar käis isiklikult umbes viis aastat tagasi saarel ja veetis seal pool päeva. Saare liikumist valla omandist lõpuks Savisaare kontrolli alla iseloomustab ta ühe sõnaga: “Tehtud!”
Põline setu taat Toivo pritsib Savisaare saareostust kuuldes oma murrakus kõvasti tuld: “Saar müüdi maha, kolhoosid müüdi maha, plats on puhas!” Toivo pillub kuradeid, räägib, kuidas omal ajal oli saarel majakavahi majapidamine, kõrts ja hooramaja. Lisab venekeelset sõimu.
Sülitab maha ja ütleb: “Suvel käiakse saarel joomas. Kõik käivad, kes viina joovad.” Suurem pi du ja pillerkaar oli seal 1980. aastatel.
Ainuüksi Savisaare nime mainimine ajab kahel Võõpsu naabrimehel, Voldemaril ja Arkadil, karvad turri. “Savisaar on suur aferist! Jutumees! Poeb igalt poolt välja,” purskab üks neist.
Teine mõtiskleb, et Tallinna linnapea peab ikka olema pururikas mees. “Tal pole raha kusagile panna! Ei tea, kas nüüd peame temalt saarele pääsemiseks luba küsima?”
Kaks memme istuvad kuuritrepil ja naudivad elu. “Mis? Savisaar ja Salusaare omanik? Pole
kuulnudki. Aga muidu on ta ikka tubli mees, tõstab pensione ja hoolitseb inimeste eest. Meie toetame teda,” ütleb üks neist, Sigritiina.
Kohalikele on Salusaar romantiline ja armastatud puhke- ja ujumiskoht. Arvatakse, et seda külastab kuni paar tuhat inimest aastas. Seal käiakse näiteks kalal, ujumas või mitmepäevastel telgimatkadel. Talvel uisutatakse või sõidetakse mootorsaaniga saarele. Suviti on pidevad külalised kunstilaagrite õpilased. Üks viimaseid kuulsamaid suvitajaid oli saarel Tartu meeskoor. Madalama veetaseme korral on näha saarelt Venemaa suunas
kulgev kivirada. Nii saab kivilt kivile vaat et üle Vene piiri hüpata.
Ekspress sõitis Salusaarele ka kohale ja sai “sooja” vastuvõtu putukamaailma esindajatelt. Näljastele parmudele sekundeerisid sääsed ja muud satikad. Linnulaulust ja parmupirinast täidetud saarel pole muud kui metsik võsa ja kõrged puud. Mõnel pool on suured augud, mis viitavad kunagistele ehitistele, mõnel pool aga värsked telkimis- ja grillimisjäljed. Üks tagasihoidlik vaatetorn, üks räsitud onn. Hulgi metsmaasikaid, vaarikaid ja hapuoblikaid. Aga ei hingelistki.
Omamoodi on paik siiski idülliline. Saar moodustab kõrge künka, mis on mitmest küljest ümbritsetud kõrkjate ning suurte kivimürakatega. Ning on kaitstud tormide ja üleujutuste eest. Ühelt poolt paistab Venemaa, teiselt poolt Eesti – Mehikoorma, Võõpsu ja vanausuliste Beresje kaluri- ja sibulaküla.
Turismipotentsiaali on küllaga. Ja kõik planeeringud ning loataotlused tõotavad keskerakondliku Mikitamäe vallavõimu masinavärgist läbi minna nagu nuga võist.
Saare üle-eelmised omanikud Nilin ja Fjodorov unistasid saarele puhkeküla rajamisest. Lapsepõlve Beresje külas veetnud Nilin räägib Ekspressile, et tema vanaisa ostis saare eesti ajal. Tal oli suur talu seal ja oma veski. Aga sõja ajal põles kõik maha.
Vanaisa valdused saadi 1996. aastal võrdlemisi ladusalt tagasi. “Mõtlesin pensionieaks sinna endale ka midagi ehitada. Plaan oli suur, aga jäi raha taha,” ütleb Nilin. Turismialana oleks saar olnud tema arvates perspektiivne, eriti kui sealt oleks läbi sõitma hakanud Pihkva-Tartu laevaliin.
Kui aga saar käes, hakkasid Nilinit tülitama igasugused hämarad tegelased, et müügu ära. Sarnaseid ootamatuid “ostupakkumisi” sai hiljem ka Suure. “Kantpead lubasid mind maha koksata, kui ma saare ära ostan,” meenutab Suure. Temagi nägi end saarel tulevikus pensionipõlve veetmas. Huvi Salusaare vastu on tundnud ka tuntumad ärimehed eesotsas Rein Kilgiga.
Tegu on Eesti kõige idapoolsema saarega. See paikneb Venemaa piirist vaid mõne kilomeetri kaugusel Mikitamäe vallas.
Vilja Savisaar pole abikaasa saareostust kuulnudki. “Mul on muudki teha kui tegelda oma abikaasa äridega,” ütleb ta Ekspressile. Kodus olevat Fixor Holdingu projektidest vähe juttu. Küsimuse peale, kuidas “perekonna” saareost tehinguna kõlab, ütleb Vilja Savisaar, et kui oli müügis, eks siis võib osta. “Aga ma ei tea sellest saarest midagi.”
“Siis on teil viimane aeg end asjaga kurssi viia ja abikaasa saarele sõita?”
“Ma tänan, et te soovitusi jagate, aga mul pole selleks aega,” lausub proua Savisaar. “Palju muud on teha. Kevad on käes, vaja aeda harida, lilli istutada...” Suve jooksul lubab ta ehk saart siiski külastada.
Täpsemalt ostis Savisaare firma Fixor Holding, mida juhib linnapea poeg Erki Savisaar, saarest mõttelise osana vaid poole. Teine pool kuulub ettevõtja Väino Suurele. Ent Ekspressi käsutuses olev info lubab väita, et tegelikult on saar Keskerakonna juhi kasutuses.
Enne 27. aprilli tehingut kuulus mõtteliste osadena pool saarest Suurele ja pool tema firmale Euromarine. 27. aprillil müüs Suure oma isikliku osa Savisaare firmale. Mis tingimustel see tehing tehti, on teada vaid asjaosalistele. Ent mõned nädalad varem, 2. aprillil, on kinnistusraamatusse kantud Suurele kuulunud osale kahe miljoni kroonine hüpoteek Savisaare firma kasuks. Kuna seda hüpoteeki 27. aprillil ei kustutatud, on alust väita, et Suurel olid Savisaare firma ees aprillis teatud kohustused – tinglikult öeldes võlg – ja see võib tal olla siiani.
Suure on aastate jooksul rohkemgi oma vara müünud. Ekspressil on andmeid, et mees on eluga pisut ummikus. Teda vaevavad isiklikud probleemid, võlad ja nendest tulenevad tervisehäired.
2001. aastal müüs Suure praegusele politseipeadirektorile Raivo Aegile elamukrundi Tallinnas Käo tänaval. Mullu novembris võõrandas aga ammusele äripartnerile Hannes Lilpile oma 50protsendilise osaluse kiiresti arenevas ja edukas laevaehitusfirmas SRC.
Äripäeva andmetel oli SRC mõned aastad tagasi Urmas Sõõrumaa, Rein Kilgi ja Toomas Annuse firmade kõrval Savisaare raamatu “Peaminister” üks suuremaid sponsoreid. Ettevõte andis teose tarbeks 100 000 krooni, kattes sellega umbes kümnendiku kirjastamiskuludest.
Ja nüüd läks Suurel müüki pool Salusaarest.
Suure seljataga on pikk karjäär meremehena, superintendandina Eesti merelaevanduses. Oma sõnul aitas ta kunagi käivitada näiteks Enn Rohula laevaäri. Suure võinuks täna olla Tallinkis kõrgel positsioonil, seda teed ta ei valinud.
Mikitamäelt pärit mees ütleb Ekspressile, et müüs osaluse SRCs, kuna firma kasvas suureks ja tema tervislik seisund ei kannatanud enam omanikupingeid. “Olen juba vana mees. Seda pinget on raske taluda,” märgib ta. Suure saab tänavu 52aastaseks.
Poole Salusaarest müüs Suure oma sõnul seetõttu, et polnud aega selle arendamisega tegelda. “Ainuke rõ ; ; ; ; ;õm oli sügiseti koristamas käia.”
Küsimus Savisaare firma kasuks seatud hüpoteegi kohta viib Suure rivist välja. “Seda on raske seletada... saate seda Erki (Savisaare – Toim.) käest küsida... ma pole sellises äris tugev...”
“Aga hüpoteek on ju teie osale seatud ja notaris olete ju ka käinud?”
“Ma ei oska sellele küsimusele kahjuks vastata,” puikleb ta. Hiljem lisab: “Ma arvan, et see on nii tehtud, et vallal on selle summaga minu osa eelisostuõigus...”
Erki Savisaar nimetab hüpoteeki notari juures kahe silma vahele jäänud eksituseks – millekski, mis on jäänud kinnistusraamatusse kogemata ja mis kustutatakse esimesel võimalusel.
Hüpoteegikande teinud kohtunikuabi Anneli Luur ütleb, et mingi eksitusega ega näpukaga tegu pole. “Kui omanikud pole soovinud hüpoteeki kustutada, siis jääb see sinna üles,” märgib ta. Luur selgitab, et kuna aga hüpoteek oli vormistatud Suure võõrandatud osa peale, siis korrektsuse mõttes tuleks see ümber teha Fixor Holdingu osa peale Fixor Holdingu kasuks.
Väino Suure on Savisaartele tuttav mees. Tema abikaasa oli omal ajal Erki Savisaare lasteaiakasvataja. Erki Savisaare abikaasa Margit Savisaar on omakorda olnud Suure abikaasa arvutiõpetaja. Kui siia veel lisada asjaolu, et Mikitamäe vald andis Salusaare erakätesse ajal, mil pikaajalist vallavanema karjääri tegi Väino Suure naiseõde, Riigikogus saadikuleiba teeniv keskerakondlane Inara Luigas, saame värvika suhete kompoti.
Tõsi küll, valla omandusest läks saar 1996. aastal esmalt omandireformi käigus tagastatuna idavirulaste Vassili Ninini ja tema nõo Gennadi Fjodorovi omandusse. Nemad müüsid selle 2001. aastal Väino Suurele. Hind oli siis üle miljoni krooni.
Luigas ütleb, et tema käsi mängus ei olnud, et magus saareke lähisugulase kätte läks.
“Kui soovite teada, milline oli minu roll, siis see puudus täielikult. Ei teinud vald selleks mingeid takistusi ega soodustusi,” märgib 1993–2004 vallavanema ametit pidanud ja 2002. aastal aasta emaks valitud Luigas.
Tollal, kuus-seitse aastat tagasi, tegeldi vallas tema sõnul rohkem sotsiaal- ja haridusprobleemidega, mitte Salusaare tulevikuga. 1996. aastal oli jutuks saare valla omandusse jätmine, ent saar tuli tagastada kunagiste omanike pärijatele.
“Et just Väino Suure saare ostis... sellal oli ta Tallinnas tugev tegija ja tal oli selleks võimalus. Aga ei olnud nii, et mina ütlesin, et saar on müügis ja ole hea mees ning osta ära,” jätkab Luigas.
Väite kohta, et Savisaar on ise juba aastaid saarele silma heitnud, ei oska Luigas midagi öelda. Ometi kinnitavad seda saare naabruses elavad Võõpsu alevi elanikud.
Üks neist, kes oma nime avaldada ei taha, räägib Ekspressile, et Savisaar käis isiklikult umbes viis aastat tagasi saarel ja veetis seal pool päeva. Saare liikumist valla omandist lõpuks Savisaare kontrolli alla iseloomustab ta ühe sõnaga: “Tehtud!”
Põline setu taat Toivo pritsib Savisaare saareostust kuuldes oma murrakus kõvasti tuld: “Saar müüdi maha, kolhoosid müüdi maha, plats on puhas!” Toivo pillub kuradeid, räägib, kuidas omal ajal oli saarel majakavahi majapidamine, kõrts ja hooramaja. Lisab venekeelset sõimu.
Sülitab maha ja ütleb: “Suvel käiakse saarel joomas. Kõik käivad, kes viina joovad.” Suurem pi du ja pillerkaar oli seal 1980. aastatel.
Ainuüksi Savisaare nime mainimine ajab kahel Võõpsu naabrimehel, Voldemaril ja Arkadil, karvad turri. “Savisaar on suur aferist! Jutumees! Poeb igalt poolt välja,” purskab üks neist.
Teine mõtiskleb, et Tallinna linnapea peab ikka olema pururikas mees. “Tal pole raha kusagile panna! Ei tea, kas nüüd peame temalt saarele pääsemiseks luba küsima?”
Kaks memme istuvad kuuritrepil ja naudivad elu. “Mis? Savisaar ja Salusaare omanik? Pole
kuulnudki. Aga muidu on ta ikka tubli mees, tõstab pensione ja hoolitseb inimeste eest. Meie toetame teda,” ütleb üks neist, Sigritiina.
Kohalikele on Salusaar romantiline ja armastatud puhke- ja ujumiskoht. Arvatakse, et seda külastab kuni paar tuhat inimest aastas. Seal käiakse näiteks kalal, ujumas või mitmepäevastel telgimatkadel. Talvel uisutatakse või sõidetakse mootorsaaniga saarele. Suviti on pidevad külalised kunstilaagrite õpilased. Üks viimaseid kuulsamaid suvitajaid oli saarel Tartu meeskoor. Madalama veetaseme korral on näha saarelt Venemaa suunas
kulgev kivirada. Nii saab kivilt kivile vaat et üle Vene piiri hüpata.
Ekspress sõitis Salusaarele ka kohale ja sai “sooja” vastuvõtu putukamaailma esindajatelt. Näljastele parmudele sekundeerisid sääsed ja muud satikad. Linnulaulust ja parmupirinast täidetud saarel pole muud kui metsik võsa ja kõrged puud. Mõnel pool on suured augud, mis viitavad kunagistele ehitistele, mõnel pool aga värsked telkimis- ja grillimisjäljed. Üks tagasihoidlik vaatetorn, üks räsitud onn. Hulgi metsmaasikaid, vaarikaid ja hapuoblikaid. Aga ei hingelistki.
Omamoodi on paik siiski idülliline. Saar moodustab kõrge künka, mis on mitmest küljest ümbritsetud kõrkjate ning suurte kivimürakatega. Ning on kaitstud tormide ja üleujutuste eest. Ühelt poolt paistab Venemaa, teiselt poolt Eesti – Mehikoorma, Võõpsu ja vanausuliste Beresje kaluri- ja sibulaküla.
Turismipotentsiaali on küllaga. Ja kõik planeeringud ning loataotlused tõotavad keskerakondliku Mikitamäe vallavõimu masinavärgist läbi minna nagu nuga võist.
Saare üle-eelmised omanikud Nilin ja Fjodorov unistasid saarele puhkeküla rajamisest. Lapsepõlve Beresje külas veetnud Nilin räägib Ekspressile, et tema vanaisa ostis saare eesti ajal. Tal oli suur talu seal ja oma veski. Aga sõja ajal põles kõik maha.
Vanaisa valdused saadi 1996. aastal võrdlemisi ladusalt tagasi. “Mõtlesin pensionieaks sinna endale ka midagi ehitada. Plaan oli suur, aga jäi raha taha,” ütleb Nilin. Turismialana oleks saar olnud tema arvates perspektiivne, eriti kui sealt oleks läbi sõitma hakanud Pihkva-Tartu laevaliin.
Kui aga saar käes, hakkasid Nilinit tülitama igasugused hämarad tegelased, et müügu ära. Sarnaseid ootamatuid “ostupakkumisi” sai hiljem ka Suure. “Kantpead lubasid mind maha koksata, kui ma saare ära ostan,” meenutab Suure. Temagi nägi end saarel tulevikus pensionipõlve veetmas. Huvi Salusaare vastu on tundnud ka tuntumad ärimehed eesotsas Rein Kilgiga.
Erki Savisaar: paneme saare elama
Ekspress saatis Edgar Savisaarele mõned küsimused Salusaare ostu kohta, aga linnapea ei vastanud neile. Pisut oli valmis rääkima Erki Savisaar.
Miks Fixor Holding Salusaare ostis?
See on ilus koht. Loodame selle elama panna ja vallale seeläbi lisaväärtust luua.
Kas kohalikud peaksid muretsema, et ühel hetkel nad enam saarele ei pääse?
Ei, kindlasti mitte. Me ei kavatse saarelepääsu piirata.
Mis sinna tuleb?
Ükski mõte pole veel realiseerimisel, mistõttu ei tahaks hakata sel teemal spekuleerima.
Tegu on Fixor Holdingu jaoks kinnisvarainvesteeringuga nagu iga teine?
Loomulikult. Fixor Holding on äriettevõte ja meie eesmärk on kasumi teenimine (2005 teenis firma peamiselt kinnisvaratehingutega neli miljonit krooni kasumit – Toim.).
Kuidas seletada Väino Suure osale seatud kahemiljonilist hüpoteeki?
See on eksitus. See jäi notari juures üles. Jäi lepingu sõlmimisel kogemata kahe silma vahele.
Mis mõttes?
Väino Suurele ei kuulu saarest ühtki osa. Ta on omanik läbi oma firma Euromarine. Seega pole hüpoteek pidav. Ja me võtame selle esimesel võimalusel maha.
Millal ise viimati saarel käisite?
Möödunud aastal.
Ekspress saatis Edgar Savisaarele mõned küsimused Salusaare ostu kohta, aga linnapea ei vastanud neile. Pisut oli valmis rääkima Erki Savisaar.
Miks Fixor Holding Salusaare ostis?
See on ilus koht. Loodame selle elama panna ja vallale seeläbi lisaväärtust luua.
Kas kohalikud peaksid muretsema, et ühel hetkel nad enam saarele ei pääse?
Ei, kindlasti mitte. Me ei kavatse saarelepääsu piirata.
Mis sinna tuleb?
Ükski mõte pole veel realiseerimisel, mistõttu ei tahaks hakata sel teemal spekuleerima.
Tegu on Fixor Holdingu jaoks kinnisvarainvesteeringuga nagu iga teine?
Loomulikult. Fixor Holding on äriettevõte ja meie eesmärk on kasumi teenimine (2005 teenis firma peamiselt kinnisvaratehingutega neli miljonit krooni kasumit – Toim.).
Kuidas seletada Väino Suure osale seatud kahemiljonilist hüpoteeki?
See on eksitus. See jäi notari juures üles. Jäi lepingu sõlmimisel kogemata kahe silma vahele.
Mis mõttes?
Väino Suurele ei kuulu saarest ühtki osa. Ta on omanik läbi oma firma Euromarine. Seega pole hüpoteek pidav. Ja me võtame selle esimesel võimalusel maha.
Millal ise viimati saarel käisite?
Möödunud aastal.
Fakte Salusaarest
- Räpina Rahvaleht kirjutab, et paar aastasada tagasi polnud Salusaar üldsegi saar, vaid poolsaar. Sest veetase oli tublisti madalam. Saare ja järvekalda vahel oli kitsas 40–50 meetri laiune liivapinnasega maariba. Nüüd pole sellest enam jälgegi.
- Age Merila ja Nele Nutt märgivad Võõpsu aleviku ja küla maastikuhoolduskavas, et 19. sajandi keskel oli Salusaar (toona Salo saare) laevade peatuskoht, kuhu reisijaid viidi venedega. Võõpsu asula oli kuni Teise maailmasõjani tähtis sadam ja kaubanduskeskus. 1920. aastatel oli Võõpsu sadamas aktiivne laevaliiklus, kohalikule laadale toodi kaupa Tartust, Pihkvast ja Sise-Venemaalt. Kohalikud pidutsesid nii Hauka saarel kui ka Salusaarel, kus oli restoran ja tuuleveski. Salusaarel käisid pidutsemas ka Tartu ja Pihkva inimesed.
- Võõpsu elanik Voldemar meenutab, et enne 1940. aastaid oli Salusaarel majakavahi majapidamine. Tal oli lehm, hobune ja kari lambaid. Ühel saare poolel oli majapidamine, teisel kasvatati kaera ja kartulit. Saksa okupatsiooni ajal hakati saarele kindlustusi ehitama ja kaitsekraave kaevama. Neid ei läinud aga sakslastel vaja, sest venelased ründasid Petseri poolelt, mitte ei tulnud üle järve. Nõukogude ajal oli saar popp metsiku turismi harrastajate ja kalastajate hulgas.
