Eesti ajaloo esimene üldstreik uputati verre
Pühapäeval, 9. jaanuaril 1905 raksatasid Peterburis kogupaugud isakest tsaari paluma tulnud rahva pihta. Hukkunuid loeti sadades. Teade verisest pühapäevast vallandas tsaaririigis seninägematu streigilaine, mis hiljem kasvas revolutsiooniks. Mõni päev hiljem puhkes ka Eesti ajaloo esimene üldstreik. Tallinnas, Narvas ja Tartus võttis tööseisakutest osa ühtekokku umbes 12 000 inimest.
Tallinn mattus pimedusse
12. jaanuari hommikul 1905 kogunesid Dvigateli vagunitehase värava ette streigi eestvedajad ja hakkasid tööletulijaid agiteerima. Nõussesaamine polnud raske, streigiga liitusid kõik tööletulijad. “Nad läksivad vabrikusse ja lasksivad aurukateldest auru välja, mis töötegemise võimatuks tegi ja ühel hoobil — valju vilena ka teistele vabrikutele märguandmiseks oli, et tööd seisma jätta,” kirjeldas Mihkel Jürisson kaks aastat hiljem ilmunud raamatus “Punased aastad Eestis”.
Seejärel suundusid Dvigateli töölised teistesse Tallinna käitistesse ja panid needki seisma. Streikis isegi gaasivabrik ja linn mattus öösel pimedusse. “Kodanikkusid täitis suur kartus nende varanduse ja elu pärast, uksed ja luugid pandi tugevaste kinni, poodidest muretseti veel kiireste toidu- ja valgustuseaineid ja kõik saadaval olevad nõud täideti veega täis, sest ka veevärgi töö võis seisma jääda,” kirjutas Jürisson.
Töölistele oli see nagu ärkamisaeg. “Siis kõndis see nõgine töölisteparv ümber linna ja laulis “priius, kallis anne”, “mu isamaa armas”,” meenutas revolutsionäär Marta Lepp. “Käisin nendega ühes eksalteerituna. Mind veetles, kiskus see massi algjõud, nagu möllav tuli, vahutav vesi, keerlev kosk, suurlinna liikumine, raudtee kiiresõit ehk mäest alla lendamine.”
Protest oli paljuski spontaanne. “Hulk valgus Koplisse ja peatas viimaks Lausmanni heinamaal (praegu Salme kultuurikeskuse ümbrus — toim.). Seal hakkasid nad aru pidama. Ega nad ise õieti ei teadnudki, millest oli vaja aru pidada. Siis nad tahtsid kõik midagi — nad tahtsid midagi paremat, kõige enne — paremat sööki, paremat riiet ja korterit… Ja nad nõudsid natuke palgalisa ja natuke tööpäeva lühendamist,” kirjutas Lepp.
Seevastu poliitilisi nõudmisi ei esitatud, isegi võimude kritiseerimisest hoiduti. Kui üks kõneleja hakkas valitsust arvustama, summutasid teised kõik ühel meelel selle.
Esimene veri
Streigi esimesel päeval oli politsei justkui halvatud ega julgenud nii suure tööliste hulga vastu minna. Aga korrakaitsjad kogusid end kiirelt. Võimalus oma jõudu näidata saabus varsti.
Nimelt alustasid mõned Tallinna vabrikud kokkuleppele vaatamata tööd. Esimesena pani masinad käima R. Mayeri keemiavabrik. Streikijad saatsid kohe mitukümmend meest vabrikut peatama. Neid ootas ees halb üllatus.
“Politseimeister Norbekov oli aga juba soldatitega vabrikut kaitsmas ja laskis tööliste salga peale tuld anda. Kaks töölist, seltsimehed Otsa ja Klemm jäivad surnult maha, 8 meest surivad varsti haigemajas saadud haavade kätte, kuna umbes kakskümmend inimest kergemine haavata saivad,” kirjutas Jürisson.
Teine tõsisem kokkupõrge oli Tallinna sadama elevaatori juures. Ka see oli tööle hakanud ja sedagi saadeti tööliste salk kinni panema. “Politsei sai sellest eranuuskurite läbi teada ja saatis töölistele salga soldatisi järele. Elevatori juures jõudsivad soldatid töölistele järele, keda nad püssipäradega armetumalt peksivad ja mõned koguni merde hüppama sundisivad. Elevatori ukse ees pistis üks soldat noore töölise Kasmanni püssitikuga selja tagant läbi, nii et noormees sinnasamasse surnult maha langes,” kirjeldas Jürisson.
Juba leebed majanduslikud nõudmised olid kutsunud esile võimude vägivalla. Ent see oli alles algus.
Streik ja kuulid
Uus võimas streigilaine puhkes 1905. aasta sügisel, haarates ka Eesti. 13. oktoobril algas streik Tallinnas Volta tehases, järgmisel päeval aga üle-eestiline raudteelaste streik. See levis kiiresti mujalegi, juba hommikul kajas kogu Tallinn vabrikusireenide undamisest. Oli alanud üldstreik, millega Tallinnas kaasnesid ka lõhkumised ja rüüstamised. Linnaelanikud olid selle ees kaitsetud, sest sõjaväeüksused möllu ei sekkunud. 15. oktoobril õnnestus linnavalitsusel tööliste abiga siiski Tallinnas kord majja lüüa. Rahvas nõudis nüüd sõjaväe lahkumist linnast, mida kuberner ka lubas.
Seekord esitati juba poliitilisi nõudmisi. 16. oktoobri hommikul koguneti taas Lausmanni tehase juurde, ent meeleolud olid hoopis teised. “Nüüd kõnelesid nad ainult poliitikast ja sajatasid tsaari. Hüüdsid “maha isevalitsus!” ja lasksid elada demokraatlikku vabariiki. Rahvahulgad lahkusid Lausmanni heinamaalt, liikusid läbi linna ja laulsid: “Kauem raudu me kanda ei taha”. Ei laulnud enam: “Mu isamaa armas”,” meenutas Lepp.
Sama päeva videvikus kogunes Tallinnas Uuele turule 8000 — 10 000 inimest. Nad olid rahumeelsed ja ootasid kannatlikult oma saadikuid linnavolikogust. Tööliste saadikud olid nimelt nõudnud sõjaväe lahkumist Tallinnast ning korra tagamiseks tööliste kaitsesalkade loomist. Äkki ilmusid turuplatsile jooksusammul soldatid ja hargnesid ahelikku turupoodidest reaalkooli suunas. Sahin läbis rahvast, ent paanikat või hirmu see ei tekitanud. Inimesed uskusid Eestimaa kuberneri Aleksei Lopuhhinit, kes oli lubanud sel päeval koosolekuid pidada.
Siis aga kõlas kogupauk. Rahvast oli turul tihedalt, kuulgi ei mahtunud vahelt läbi. Read langesid nagu niidetult. Raksatas teine ja kolmaski kogupauk. Paanikasse sattunud inimesed püüdsid siia-sinna põgenedes oma elu päästa.
“Naine langes, kuul rinnust läbi, mehe kõrvalt, sealsamas tabas kuul jooksu pealt rõõmsat poisikest. Tule andmine oli rahva parve peale niivõrt tihe, et mõningatel otse pead otsast ära kisti, ajud välja loobiti ja muud ihu liikmed purustatult maha pillutati. Koledamat pilti ei või ilmas enam olla,” kirjeldas ajaleht Uus Aeg.
“Terve turg oli täis lamajaid inimesi. Varsti kostsid oigamised. Ka mina tundsin tõuget rinda ja märg oli. Ütlesin oma kõrvallamajale Amalie Untile: “Ma olen vist haavatud.” “Ei või olla,” vastas ta, “ega nad inimesi ei lase!” Ka tema uskus Lopuhhini aususse ja soldatite inimlikkusse. Ei ole kerge pettuda ja usku kaotada. Ka siis, kui oma silmaga näed,” meenutas Marta Lepp.
Tol päeval kaotas Uuel turul elu 94 inimest, haavatuid oli üle 200. Ohvrid olid peamiselt eestlased. See oli näitlik õppetund, julm ja ettekavandatud. Ning mitte ainult streikijaile — ka eestlaste vabaduspüüded tuli lämmatada.Suuremaid streike Eesti ajaloos■Kreenholmi streik, august-september 1872. Oli üks selle aja suuremaid tööliste väljaastumisi Vene tsaaririigis.
■Üldstreik Tallinnas, algas 12. jaanuaril 1905 Dvigatelis.
■Poliitiline üldstreik, algas 13. oktoobril 1905 Tallinnas Volta tehases. Streigiga kaasnesid suured inimohvrid.
■Streik Tallinnas Uue turu veretöö mälestuseks, 16. oktoobril 1913. Osales 6500 töölist.
■Poliitiline streik Tallinnas, 1. mail 1914. Osales ligi 16 000 töölist.
■Suurtehaste tööliste streik Tallinnas, 1.-6. märtsil 1917.
■Üldstreik Tallinnas, 8.-11. novembril 1918.
■Tallinna vabrikutööliste streik, 5.-6. novembril 1919.
■Dvigateli streik, 12. mail 1923. Samal päeval vallandati 500 töölist.
■Pärnu sadamatööliste streik, 29. juunil 1934.
