Eesti Ekspress mälestab Dajan Ahmeti: Meie mees Mekas
PALVERÄNDURI KATSUMUSED - Näitleja Dajan Ahmetov pääses Mekas vaevu surnukstrampimisest, kaotas kaalus kuus kilo, jäi kopsupõletikku ja avastas islamimaailma.
"Kartsin õudselt, et ma paistan läbi." Dajan ei suutnud harjuda mõttega, et ta peab lahti riietuma ja ennast kahe lina vahele mähkima.
Dajan seisis Kairo lennujaama ootesaalis. Euroopa kalendri järgi oli 16. märts 1999. Araabia kalendri järgi oli hoopis 1419. aasta. Tunni aja pärast pidi Dajan astuma Saudi Araabiasse Dzhiddasse suunduvale lennukile.
Palverännaku ehk hadzh'i reeglite kohaselt peab pühasse õhuruumi saabuv muhameedlane kandma ihram'it.
Ihram on valge riie, mille palverändur enda keha ümber keerab. Ihram peab olema ühest kangatükist. Riides ei tohi olla ühtegi õmblust. Ja ihram'i all ei kanta aluspesu.
Dajan oli saabunud Kairosse, jalas teksased, seljas pusa. Kairo lennujaamas nägi ta esimesi valges rüüs inimesi. Dajan otsustas suurt kasvu palverändurilt nõu küsida.
"Sul polegi veel ihramit seljas?" noomis mees.
Dajan tormas WCsse. Kotis oli tal Tallinna kaubamajast ostetud õhuline valge riie. Dajan rebis riide katki ja keeras ühe osa sellest alakeha, teise ülakeha ümber. Klosetist lahkus Dajan tõelise palverändurina.
Kummatigi tundis Dajan end harjumatu riietuse tõttu lennukis ebamugavalt. Tema kõrval istus klassikaline inglise ärimees. Dzhidda lennukis ei olnud selles siiski midagi imelikku. Rohkem kui kümme tavalistes rõivastes reisijat läks tualetti ja väljus sealt ihram'is.
Dajani lennuk maandus Dzhiddas kell kaks öösel. Järgnenud nädala jooksul saabus samale lennuväljale veel üle miljoni palveränduri.
Kõik palverändurid pidid oma passid ametnikele andma. Saudid loopisid passid suurde hunnikusse, kus üks ametnik püüdis kuidagimoodi korda luua.
Dajan ei tahtnud oma passi käest anda. Kuidas ta muidu Eestisse naise ja laste juurde tagasi saab?
"Ma vannun jumala nimel," ütles saud lõpuks. Pühal maal on see väga kõva vanne.
Dajan juhatati suurde mikrobussi. Kuhu buss sõidab, Dajan ei teadnud. See jättis teda isegi ükskõikseks. Viimase kahe ööpäeva jooksul oli ta maganud kaks ja poolt tundi. Ta jäi kohe magama.
Buss sõitis 70 kilomeetri kaugusele pühasse linna, kuhu mittemuhameedlasi ei lubata. Mekasse ehk Makkasse.
Mekas jagasid saudid kõik palverändurid vastavalt päritolule rühmadesse. Dajani eest hakkas hoolitsema office 22, mis tegeles Euroopa muhameedlastega. Seal sai ta araabiakeelse kirjaga valge-punase käevõru, mis oli passi eest.
Saudid lubasid Dajanil magada esimese öö oma büroo tagatoas. Seal elasid mitu Nigeeria neegrit. Järgmisel hommikul kell kaheksa kupatasid ülemused neegrid tööle. "Aga sina, palverändur, maga," ütlesid saudid Dajanile.
Dajan ostis endale sandaalid. Veel enne esimese 500 meetri läbimist tuli sandaalil tald alt ära. Dajan ostis uued sandaalid.
Magamatusest hoolimata viisid Dajani jalad teda Suure mošee ehk Masdzhid alharam'i poole. Islami kombe kohaselt jättis Dajan sandaalid ukse taha. Pühakoja eest läksid need ka kaduma, nagu juhtus hiljem veel mitme paari sandaalidega.
16. sajandil rajatud Suu rde mošeesse mahtus 750 000 inimest. Mošee koosnes mitmest korrusest. Maa all asusid hiiglaslikud marmorist pesemisruumid. Sajad kabiinid läikisid puhtusest rohkem kui ükski Eesti avalik käimla. Ainult poti asemel oli põrandas auk ja paberi asemel kasutati vett.
"Islam on hügieeniusk," mõtles Dajan. Ta pesi käsi, loputas suud, tõmbas vett ninna, pesi nägu, pead, kõrvalehti seest ja väljast, randmeid ja jalalabasid. Kõike seda tegi ta rituaali kohaselt kolm korda, püüdes võimalikult vähe vett kulutada.
Dajani silme ees lainetas tohutu inimvool. Tuhanded, ei, kümned ja sajad tuhanded inimesed kordasid eeskõneleja järel laibaki. See on araabiakeelne pöördumine Allahi poole, mida palverändur ütleb oma esimesel saabumisel Suurde mošeesse.
Inimvoolu keskpunktis seisis kolmekorruselise maja kõrgune must kuup. See oligi kuulus Kaaba must kivi. Kaaba oli kaetud viltja musta mantliriidega, mida kaunistasid kuldtikandid ja palvesõnad.
Ümber Kaaba käimine ja selle suudlemine on hadzh'i tähtsamaid rituaale. Esimest korda ümber kivi käies tehakse algul kolm ringi kiiremini ja siis neli ringi aeglasemalt.
Kas leidub Maal mõnda riiki, mille alamaid selles inimvoolus poleks olnud? Dajanile tundus, et terve maailm on kokku tulnud. Araablased, türklased, usbekid, tatarlased, dagestanlased, tšetšeenid, neegrid, isegi mõned valged.
Ka naised, kes palvetavad islamis tavaliselt omaette, käisid koos meestega ümber Kaaba. Tursked neegrid kandsid higist leemendades pea peale toetatud kanderaamil vanu ja põduraid palverändureid.
Kellelgi helises mobiiltelefon. Keegi kaotas teadvuse. Keegi oksendas. Kedagi kanti minema.
"Ma olin nagu hakklihamasinas."
Dajan käis seitse ringi enda eest. Seejärel tärkas tas sportlik huvi. Järgmised seitse ringi käis ta ema eest. Siis isa eest. Vanaisa eest. Naise eest. Ja Eesti Ekspressi eest.
Alles hiljem kuulis Dajan, et ühe Mekasse saabumise kohta läheb arvesse ainult üks käik ümber Kaaba. Varakad muhameedlased sõitsid taksoga linnast välja ja siis tagasi. Nii läksid täie ette ka järgmised seitse ringi.
Peaaegu igal korral õnnestus Dajanil Kaabat parema käega puutuda. Ja alati kaasnes sellega ime. Dajan tundis, kuidas ajataju kadus. Ta ei kuulnud enam inimvoolu hääli. Ainus, mida ta kuulis, oli Kaabale nõjatuvate inimeste nutt. Dajani hämmelduseks jooksid pisarad ka tema silmist. Kaaba oli nagu kõikiarmastav ema, kes oma lastele nende patud andestas.
Dajanil õnnestus Kaabat ka suudelda. See lõhnas magusalt.
Kaaba müüri sees on hõbedast auk. Sealt sisse vaadates näeb valgustatud kivi, mis on pärit ilmselt kosmosest. Dajan auguni ei jõudnud, sinna pääsesid ainult suured ja tugevad mehed.
Järgmisena võttis Dajan ette saije. See on umbes 400meetrine käik kahe mäe As-Safa ja Al-Marwa vahel. Kolmel tasandil kulgev tee on kaetud marmoriga.
Saije on saanud alguse Aabrahami orjatari Hagari veeotsingutest oma lapsele Iisakile, kõigi araablaste esiisale. Naine aimas, et kõrbes peab vett olema. Aga kus? Ta pani poja maha ja jooksis kahe mäe vahel ringi, kuid vett ei leidnud kusagilt.
Siis siputas väike Iisak jalgu ja liivast purskus üles veejuga. Nii peavadki muhameedlased Zamzami allika vett pühaks.
Kaaba ümber käimise ja saije läbimisega o li Dajan täitnud umrah'i. Hadzh ise polnud selleks ajaks veel alanud.
Dajan palvetas viis korda päevas. Tõsiusklikud muhameedlased palvetasid kaheksa korda päevas. Paljud pöördusid jumala poole aga hommikust õhtuni.
Iga Mekas lausutud palve vastab tuhandele tavalisele palvele. Mida palub inimene esimesel hadzh'il, see peaks ka täide minema.
Saudi ametnikud ütlesid Dajanile, et ta peab otsima endale hotelli. Korraliku ulualuse eest oleks tulnud laduda välja 120 USA dollari ringis. Nii palju raha ei tahtnud Dajan kulutada. Tundus, et tegelikult naftaga rikastunud maal temast ei hoolitud. Palju suuremat muret valmistas saudile see, kas teha Dajani paberitesse märge kuldsulepea või kuldpastakaga.
Dajan jättis kotid büroosse. Ta läks õhtul mošeesse, heitis marmorpõrandale pikali ja pani plätud pea alla. Kaheksa ööd möödusid kõige vaesema palveränduri kombel.
"Jumalani jõudmiseks ei pea inimene omama mitte essugi," mõtles Dajan. Ta hakkas sisenema palverändurile kohasesse vaimuseisundisse imran'i.
Kuuma käes ei tahtnud Dajan eriti süüa. Ta kaotas kaalust kerge vaevaga kuus kilo. Pealegi pidas ta kolm päeva koidust ehani traditsioonilist paastu ei söönud ega joonud.
Hadzh algas kaheksandal päeval. Hommikust peale vedasid rohkem kui kümme tuhat bussi palverändureid mõne kilomeetri kaugusele Mina tasandikule. Seal ootasid neid telgid. Valged kuplid ulatusid nii kaugele, kui silm suutis näha.
Teiste palverändurite eeskujul ostis Dajan kaasa termose, päikesevarju ja madratsi. Telki jõudes sai ta madratsi kasulikkusest aru. Telgi all oli paljas muld. Telgis endas oli konditsioneer.
Järgmisel päeval läks sõit Arafati mäele, kus prohvet Muhamed pidas oma viimase jutluse. Kaks miljonit palverändurit seadsid end laagrisse, et veeta seal terve päev keskpäevast kuni ööni. See oli hadzh'i kõige tähtsam osa.
Seal sai Dajan esimest korda aru, mida tähendab väljend "tapvalt lõõskav päike". Nii naftašeigid kui ka kerjused, kuumuse käes olid kõik võrdsed.
Ööks liikusid palverändurid Muzdalifa väljale. Seal ei maganud rahvas enam telkides, vaid palja taeva all. Kõik ootasid päikesetõusu.
Nagu teised, korjas ka Dajan maast 49 sõrmeküüne suurust kivi. Kivid olid mõeldud Saatana loopimiseks. Saatan asus teisel pool mäge, kuhu viis mitu tunnelit.
Saatanaks olid väike, keskmine ja suur kivisammas. Esimesel päeval tuli visata väikest saatanat seitsme kiviga. Loopida võis kahelt korruselt. Kive sadas tihedalt nagu rahet. Kes sambale väga lähedale läks, võis hõlpsasti ise pihta saada. Kive kogunes nii palju, et õhtul aeti need traktoriga laiali.
Ühel hetkel tundis Dajan, kuidas talle astuti kanna peale. Sandaal hakkas jalast ära tulema. Dajan tundis tuska. Juba viies paar sandaale! Kui tore oleks jalatsid ära raamida ja neid kunagi lastelastele näidata!
"Lämbun või mitte, aga saan sandaali kätte," mõtles Dajan.
See oli viga.
Korraks sai Dajan sandaalist kinni, siis hakkas mass talle otsa langema. Sel hetkel ulatas keegi Dajanile käe. Lähemad palverändurid nägid kaaslase häda ja suutsid rahva hetkeks peatuda.
Dajan suutis end taas jalule ajada. Sandaalid olid kadunud, a ga tühja neist. Aasta eest sai Saatana loopimise käigus puhkenud rüseluses surma 120 palverändurit.
Järgmisel kahel päeval oli Dajan ettevaatlikum. Ta jäi Saatanatest kaugemale, visates kummalgi päeval 21 kivi. Seitse väikse, seitse keskmise, seitse suure posti pihta.
Pärast kivide loopimist hakkasid palverändurid ennast kiilaks ajama. Mõned tegid seda ise, zhiletiga ja ilma veeta. Langevate juuksesalkude asemel jäid pähe armid.
Dajan eelistas juuksurit, kes ajas ta masinaga ruttu paljaks. Nüüd võis ta ihram'i muude riiete vastu vahetada. Dajan ostis araabiapärase halati ja uue aluspesu.
Hadzh'i lõpetuseks toimus suur loomade ohverdamine. Enamasti leidsid otsa lambad, aga ka kaamelid ja veised. Mitmed firmad pakkusid ohverdamisteenust sina maksad raha, firma tapab looma, külmutab liha ja saadab selle abivajajatele. Näiteks Bosnia sõjapõgenikele.
Dajan ohverdamisest osa ei võtnud. Ta teadis, et tema perekond ohverdab Tallinnas samal päeval lamba. Balti jaama taga kogunes Telliskivi tänaval tatarlaste seltsi korterisse pidusöögile mõnikümmend muhameedlast.
Selleks ajaks oli Dajanil juba kopsupõletik. Kurgust tõusis köha ja ninast jooksis verd. Verejooks ei jäänud kuidagi pidama. Üks poepidaja andis Dajanile tasuta pudeli vett. Apteeker soovitas antibiootikume võtta.
Dzhidda lennujaamas oli kõik lihtne. "Estonia? On ainult üks selline pass!"
Kui Dajan eelmisel laupäeval koju jõudis, oli tal kaasas viieliitrine kanister püha vett. Samal päeval tuli külla isa ja jõi klaasi zamzam'i kohe ära. Tänaseks on veest saanud osa Dajani arvukad sugulased ja tuttavad.
Dajan ise võib kasutada enda kohta nimetust hadzh, mis tähendab palverännaku sooritanud inimest. Esimesena käis tema suguvõsast Mekas vanaisa vanaisa. See juhtus 19. sajandi keskpaigas.
"Ma olen väsinud, aga tunnen end hästi," ütleb Dajan. "Ma leidsin enda jaoks poolmuinasjutulise maailma, mille keskus on Meka."
Kui Dajan kunagi ära sureb, laseb ta end palveränduri kombe kohaselt ihram'is maha matta.
Muhameedlane palvetab viis korda päevas
Esimene palvus toimub enne päikesetõusu.
Teine palvus tuleb pidada siis, kui päike on tipus. Õiget aega näeb sellest, kui vari on inimesega ühepikkune.
Kolmas palvus peetakse siis, kui vari on inimesest kaks korda pikem.
Neljas palvus toimub päikeseloojangu ajal.
Viies palvus leiab aset öösel.
Kogu maailma muhameedlased palvetavad näoga Meka poole. Enne palvuse algust tuleb määrata õige suund kibla. Abiks on kompass, mis näitab teed Mekasse.
Palverännak
Palverännak Saudi Araabiasse Mekasse on üks viiest islami põhialusest. See võetakse ette alles siis, kui see ei laosta perekonna rahakotti. Enamik palverändureid on üle 50aastased.
Palverännakul võivad osaleda ainult islamiusulised. Eesti Ekspressi ettepanekul ja abil sõitis Mekasse tatari soost näitleja Dajan Ahmetov (37). Ta oli üks kahest miljonist palverändurist.
