“Eesti elab varasemate saavutuste arvel”
Edward Lucas on Briti mõjuka nädalalehe The
Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent. Ta on kirjutanud Ida-Euroopa
teemadel 1986. aastast alates. 1998–2002 oli ta The Economisti
Moskva büroo juht.
“Tegelen 22 riigiga ja vähemalt
ühes neist toimub alati midagi huvitavat,” ütleb ta.
“Eesti pakub mulle erilist huvi, olles üks väheseid
positiivseid näiteid üleminekumajandustest –
võrreldes nendega, mille osas on valdav tunne kahetsus kasutamata
võimaluste pärast.”
Edward Lucas on suur Eesti
sõber ja avaldanud korduvalt artikleid, kus meid tuuakse positiivse
arengu näitena. Hiljuti arvustas ta Amnesty Internationali
ebaõiglast kriitikat Eesti integratsioonipoliitika suhtes. Samas ei
jäta Lucas ise kritiseerimata, kui näeb midagi
taunimisväärset. Märtsivalimiste järel avaldas ta
näiteks loo pealkirjaga “Eesti vajab säravamat
valitsust”.
Tallinnas käis Lucas viimati läinud
nädalal, osalemaks Lennart Meri mälestuskonverentsil.
Tundub, et Ida-Euroopa, ka Baltimaade tuleviku
asjus hakkab läänes maad võtma pessimism, mida ka The
Economist on kajastanud. Mis on selle põhjus?
Ilmselt
võin end lugeda selle pessimismi autoriks. Kirjutasin mullu oktoobris
ühe artikli, mis rääkis Euroliidu kaheksa uue liikmesriigi
valitsuste nõrkusest. See sai päris palju tähelepanu.
Kohati valitseb Lääne-Euroopas väärarusaam, et
ELi uusliikmed üldiselt on riigid, mis on huvitatud reformidest,
hästi distsiplineeritud ja edasipüüdlikud. See võis olla
tõsi 2001. või 2002. aastal, kui need riigid üritasid
ELi liikmeks saada. Sellest ajast peale, kui nad said ELi ja NATOsse, on surve
kadunud. Tegelikult ei ole praegu Läänemerest kuni Musta mereni
ainsatki valitsust, mille kohta võiks öelda, et tegu on tugeva
reformivalitsusega.
Käib see ka Eesti kohta, et
valitsus pole uuendusmeelne?
Olin üpris pettunud senises
valitsuses. Tundub, et tegeldi liialt koalitsiooni koos hoidmisega ja
seetõttu kannatasid sellised tähtsad asjad nagu aus valitsemine ja
innovatsiooni taganttõukamine. Valitsus kaldus kursilt kõrvale.
Näis, et korruptsioon kasvab, ühtki suuremat ideed ei ole.
Mart
Laari esimene valitsus surus läbi majandusreforme ja
proportsionaalset maksusüsteemi nii, et kogu Euroopa hakkas seda hiljem
kopeerima. Laari teine valitsus tõukas e-valitsust, mis jällegi
leidis jäljendajaid. Kuid ma pole kindel, mis oli Ansipi valitsuse oluline
idee. Seda ei paistnudki.
Euroga ühinemise
eesmärk algul oli, kuid sellest loobuti.
Just, täpselt.
Teatud määral näis asi olevat selles, et euroga
ühinemise reeglid on Eesti jaoks väga ebaõiglased ja Eestil on
väga raske inflatsiooni alandada. Ent ma ootasin, et Eestil
õnnestub oma tööturgu veidi enam liberaliseerida ja hoida
vähemalt majandust konkurentsivõimelise ja paindlikuna.
Ütlesite The Economisti loos, et peaminister Andrus
Ansip on “not terribly impressive”. See leidis Eestis päris
palju osundamist. Kas võite oma mõtet selgitada?
Olen
kirjutanud Ansipist ka mitmeid väga positiivseid asju. Avaldasin
näiteks kolumni, milles kiitsin tema avatust ja kättesaadavust, selle
võib leida mu veebisaidilt.
Mõtlesin “mitte just
väga silmapaistev” selles kontekstis, mis puudutab vajadust
säilitada Eesti konkurentsivõimet ja hoida innovaatilise riigi
mainet. See osa tema tegevusest pole olnud silmapaistev. &
lt;
br />Samas ta on silma paistnud teiste asjadega. Näiteks valitsusliidu
koospüsimine, mis oli päris raske, sest koalitsioon oli lai ja
paljude sisemiste lahkarvamustega. Samuti ajas tema valitsus päris head
välispoliitikat, ehkki mul algul oli selles osas kahtlusi.
Mul on
kahju, et kuigi mu artikkel oli tegelikult mõeldud üsna
tasakaalustatuna, võeti ilmselt valimiskampaania tõttu see
üks väljend veidi kontekstist välja ja kasutati ära
justkui rünnakuna Ansipi vastu, mida see aga polnud.
Kas teid üllatas, et Ansipist sai Riigikogu
valimistel suurim häältemagnet?
Ei, sest Ansipi
valitsus oli ametis ajal, kui majanduskasv oli kiirem, kui kusagil mujal
Euroopas nähtud. Olnuks väga üllatav, kui valijad karistanuks
teda 12protsendilise majanduskasvu eest.
Mida
arvate sellest, et Keskerakond sai kõigi aegade parima valimistulemuse,
ent ei võitnud?
Eestis nagu õigupoolest igas
demokraatlikus riigis on vaja ka tsentrist vasakul asuvat parteid. Arvan, et on
kahetsusväärne, et Keskerakonnal on võib-olla küsitavad
seosed Venemaaga ja härra Savisaare mõju ei ole minu meelest alati
positiivne.
Siiski ma kirjutasin Eestist ka 1990. aastal ja elasin
toona Tallinnas. Savisaar oli siis peaminister ja mul on hästi meeles,
millist suurepärast osa ta mängis Nõukogude Liidu
kokkuvarisemise kiirendamisel. Seepärast arvan, et on ebaõiglane
Savisaart demoniseerida. Ma lihtsalt pole kuigivõrd
nõus tema majanduspoliitikaga ja olen mõnevõrra mures
sidemete pärast, mis on mõnedel tema ärimeestest toetajatel
Venemaal.
Kas uus Keskerakonnata
parempoolne valitsusliit on edukam kui vana?
Loodan
küll. Samas arvan, et Eestil läheb hästi ka valdkondades, mis
üldse valitsusse ei puutu. Seepärast võib öelda, et isegi
kui Savisaarest saaks peaminister, poleks see veel maailma lõpp.
Eesti majanduskasv oli mullu ligi 12 protsenti,
2007. aasta ametlik ennustus rahandusministeeriumilt on 9,2 protsenti. Kauaks
sellist kasvu jätkub?
Kasvu jätkusuutlikkus on
väga oluline küsimus ja mitte üksnes Eestile, vaid kogu
Ida-Euroopale.
Praegune seis on väga hea. Finantssüsteemis
leidub palju vaba raha, mis otsib investeerimisvõimalusi. See teeb
ettevõtetele laenamise lihtsaks. Juurdepääs ühtsele
siseturule on ekskommunistlike riikide majanduses tekitanud buumi. Võib
öelda, et ilm on ilus ja kõik on väga
rõõmsad.
Mu mure on võimalik pööre
langusele. Haavatav koht on jooksevkonto puudujääk, sest juhul,
kui rahvusvahelise krediidituru olukord karmistub, ei saa arvestada
sellega, et 10 protsenti või 20 protsenti SKTst lihtsalt laenatakse igal
aastal välismaalt.
Võib-olla pole Eestis ja Lätis asi nii
hull, kui paistab, aga kõige ohtlikum väljend majanduses on:
“Seekord läheb teisiti.” Enamasti tabavad nii suure
puudujäägiga riike lõpuks suured jamad.
Tahaks näha
Eestis palju karmimat rahanduspoliitikat. See hiigelsuur eluasemelaenude buum
ei saa minu meelest püsida.
Ohtlik on asi siis, kui Eesti kaotab
konkurentsivõime selliste firmade silmis nagu Elcoteq. Kardan, et seda
taibatakse liiga hilja.
Mis oleks lahendus? Eesti ei
saa ju jääda igavesti võistlema üksnes odava
tööjõuga?
Väga tähtis on edasi minna
haridusreformiga, et Eesti töötajate oskused tunduvalt paraneksid.
Arvan, et senise valitsuse ja ka eelnenud valitsust
e &
uuml;ks suur tegematajätmine on olnud, et nad pole muutnud
Eestit oluliseks hea hariduse keskuseks. Asjad on jäänud tasemele,
kus oldi ka umbes kümne aasta eest.
Sageli
räägitakse, kuidas Eesti on e-riigi ja interneti imedemaa. Tundub ka
teile nii või on tegu rohkem müüdiga?
Arvan, et
Eesti elab praegu varasemate saavutuste arvel. Väga oluline küsimus:
Eestis on sellistel firmadel nagu Skype väga keerukas tuua
välismaalt spetsialiste, keda nad vajavad. See on üks mu
tõsisemaid etteheiteid Ansipile. Ta pole tahtnudki aru saada, et Eesti
majandus vajaks seda. Kui tahate, et Eesti oleks maailmaklassi
internetiarenduse keskus, siis läheb tarvis ka maailma parimaid
inimesi. Hiinast, Indiast või ükskõik kust. Aga
migratsiooniamet ütleb ei! Pole saladus, et Skype on selle üle palju
kaevanud, valitsust aga pole see huvitanud.
Eestis on isegi suurem mure, et töötajad lahkuvad
välismaale.
Emigreerumine on kõigi postkommunistlike
maade probleem. Eestis on see suur häda, Lätis veel suurem ja
Moldovas veel palju-palju hullem.
Inimesed lahkuvad paljudel
põhjustel. Ühed tahavad lihtsalt rohkem raha teenida, teised
leiavad, et Eestis pakutav avalike teenuste tase on ebapiisav. Haridus,
tervishoid, ühistransport. Inimesed leiavad samuti, et mujal on
töösuhted paremad, neid koheldakse tööl teisiti. Olla
ettekandja Londonis on midagi muud kui olla ettekandja Tallinnas. Siin ei saa
valitsus midagi kiiresti muuta.
Teisest küljest, välismaalt
tullakse ka tagasi uute oskuste ja ideedega. Valitsus peaks inimestele naasmise
lihtsaks tegema, et nad tunneksid end teretulnult. Leian, et Eesti valitsus on
tõeliselt mööda pannud nii sisserände kui
ka väljarände küsimustes. Protektsionistlik
suhtumine lihtsalt ei tule kasuks.
Keskerakond
pakkus valimiste eel retseptiks inimeste lahkumise vastu tõsta avaliku
sektori keskmine palk kiiresti 25 000 kroonini.
See oli
tõepoolest madal populistlik trikk. Arvan, et kui muuta avalikke
teenuseid efektiivsemaks, vabaneb sealt inimesi ametikohtadele, kus makstakse
rohkem ja töö on sisukam. Nõukogudelt pärandina saadud
avalike teenuste sektor on hoidnud palgal liiga palju liiga halvasti makstud
töötajaid. Nad peavad tegema üksluist tööd,
milleks on olemas tänapäevasemad vahendid.
Kuidas Eesti üldiselt tundub teile võrdluses muude
Ida-Euroopa maadega?
Arvan, et Eesti on ikka veel julgustav
näide heast valitsemisest ja edukast majandusreformist. Aga kui
võrrelda Eestit pettumust valmistanud riikidega, pole just eriti
mõtet uhkustada, et Eestil on parem finantsseis kui Ungaril või
et Eesti valitsusel on mõistlikum välispoliitika kui Poolal.
Või et Eesti valitsusliit püsib tugevamalt koos kui Tšehhis.
Eesti suurim eelis on praegu see, et tal pole kaelas neid jamasid mis teistel
riikidel.
Meil on üks konkreetne probleem –
Venemaa. Kuidas oleks mõeldav suhteid parandada?
Eesti
seisukohalt on keeruline teha midagi väga teisiti kui seni. Ilmselt
oli viga jätta piirileping kinnitamata – Eesti parlamendi vastu
võetud preambul polnud tagantjärele vaadates vist kuigi hea
mõte. Aga Venemaa on alati võimeline tekitama probleeme, kui
tahab.
Põhiline, mida Eesti saaks teha, on mitte norida
tüli asjades, mis tegelikult pole kuigi tähtsad. Mul on tunne, et
pronkssõduri tõstmise asemel oma prioriteetide hulka oleks
Eestil palju mõttekam lihtsalt Venemaale mitte ette
käändeid anda.
Kas Eesti-Vene suhetel on
veel halvenemisruumi?
Suhted Venemaaga võivad alati veel
halvemaks minna. Kui Venemaa kehtestaks majandussanktsioone, siis need ilmselt
ei avaldaks Eestile sellist mõju nagu 1990. aastatel. Toona aitas see
Eestil orienteeruda läände. Nüüd proovib Venemaa Gruusiaga
ja tulemus on sama. Nad võiksid üritada katkestada gaasitarneid,
aga see oleks löök kliendi pihta, kes maksab alati õigel ajal.
Pealegi on Gazprom üks Eesti Gaasi omanikke. Ma ei usu, et juhtub midagi
väga dramaatilist.
Peamine kahju juhul, kui pronkssõdurit
liigutatakse, tuleb mujalt. Eesti kulutaks sellele oma poliitilist
kapitali läänes, kuna vaadatakse, et Eesti on riik, mis peab
Venemaaga pisikesi ja ebavajalikke lahinguid, ja see on
ülejäänud Euroopale tülikas. Samas on Eestil seni niisuguse
riigi kuulsus, kes ei põhjusta teistele Euroopa maadele ülearuseid
probleeme. Üks USA ametnik ütles mulle, et Poola on riik, mille eest
isegi “liitlased peitu jooksevad”. Seda tuleks vältida.