30.10.2008, 00:00
Eesti kapitalismi tõusud ja mõõnad
Pätsi-aegne Wabariik elas 15 aastat pärast iseseisvumist üle ränga krahhi, mis päädis krooni devalveerimisega. Praegu ootab meid uus suur majanduskriis.
Sügisel 1932, kui valitsus sai erakorralised volitused majanduse
päästmiseks ja Riigikogu kehtestas üle riigi kriisimaksu,
esilinastus Tallinnas esimene eestikeelne kõne-laulu-helisuurfilm
“Päikese lapsed”.
Kino oli menukas pelgupaik
argimuredest lahtirebimiseks. Mõnede reklaamide servas seisis palve
tunglemise vältimiseks saabuda kohale juba esimeseks seansiks.
Saatuse pilkena esilinastus sügisel 2008, kui riik seisab vastamisi uue
tõsise majanduslangusega, Eesti ajaloo kõige suurejoonelisem
märulifilm “Detsembrikuumus”. Tartus avati riigi teine
kobarkino, Tallinnas ehitatakse kolmandat. Rahvas jälgib ahnelt tantsu- ja
laulusaateid, sest see meelelahutus on täiesti tasuta.
Muidugi
on need vaid pelgad juhused. Kuid ajalugu kubiseb sellistest
kokkusattumustest.
1. EW sünd: vorsti tohtis teha vaid
hobustest
Tsaaririik pärandas iseseisvunud Eestile
laostunud majanduse. Toitu, tarbekaupa ja kütust nappis. Asi oli nii hull,
et novembris 1918 lubas Konstantin Pätsi Ajutine Valitsus teha vorsti
ainult hobuselihast.
Mark oli nõrk nagu lepaleht. Aastatel
1919–1920 kahanes tema väärtus üle 20 korra. Pangast laenu
saada oli raske. Ettevõtted maksid osa palka välja hoopis rasva,
tikkude, või, heeringate, pesuriide ja muu säärase kujul.
Mõned ettevõtted, nagu Kunda tsemenditööstus ja
Narva Kalevivabrik, lasid välja oma raha.
Lõviosa Vene
impeeriumi tarbeks mõeldud suurtööstustest seisis kasutult.
Osa masinatest müüdi vanarauaks. Märtsiks 1919 vähenes
Tallinnas tootmine 80 protsenti.
Valitsus ei pannud paika kindlat
korda, kuidas peab Venemaalt saadud vara ümber registreerima. Mõned
nutikad ärihaid said seetõttu suured tehased kätte
võileivahinnaga, kirjutades põhikirjas labaselt rublade asemele
väärtusetud margad.
Vabrikandid hellitasid lootust
pääseda tagasi hiiglaslikule idaturule.
Nad avasid suvel
1921 esinduse Moskvas, kuid sellest polnud kasu.
Vene transiidiga
hangeldamine õitses vaid mõne aasta pärast Tartu rahu.
Lõpliku põntsu pani detsembrimäss 1924.
Eesti
muutus tüüpiliseks odavaks agraarmaaks (kartulivabariigiks),
kelle peamised kaubanduspartnerid olid Inglismaa ja Saksamaa.
2. EV taassünd: isegi pesupulber oli talongiga
Nõukogude Liit pärandas iseseisvunud Eestile laostunud majanduse.
Toitu, tarbekaupa ja kütust nappis. Asi oli nii hull, et Edgar Savisaare
valitsus kehtestas talongid seebi ja pesupulbri ostmiseks.
Rubla oli
nõrk nagu lepaleht. Aastal 1992 kallinesid kaubad 1076 protsendi
võrra. Pangast laenu saada oli raske ning sageli polnud sularaha
kusagilt saada. Enne krooni tulekut lasi Tartu linn välja koguni oma raha.
Lõviosa sovetliku impeeriumi tarbeks mõeldud
suurtööstustest seisis kasutult, sest energia ja tooraine hinnad
hüppasid maailmatasemele. Uute hindadega ostjaid polnud kusagilt
võtta. Majandus pöördus kasvule alles aastal 1995.
Mitmed nõukogudeaegsete tehaste direktorid müüsid oma
toodangut vahefirmade kaudu, mis lubas kasumi ärastada ja saadud
kapitaliga hiljem tootmised erastada.
Suurärimehed hellitasid
lootust pääseda idaturule. Nad proovisid 90. aastatel isegi Moskvas
oma välispoliitikat teha, kuid sellest polnud kasu.
Pärast
paari kriisi orienteerus Eesti ümber Lääne turule. Enamik suuri
erafirmasid läks väliskapitali kätte. Tööstuses andis
tooni odav allhange.
Transiitkaubandus õitses ligi 15 a
astat, kuid sellega tegeles vaid käputäis ärimehi. Pärast
Venemaa enda uute sadamate kasutuselevõtmist ja pronksiöö
mässu kevadel 2007 sai transiidibisnis suuresti läbi.
3. Suur Kriis 1930: Päts suurendas riigi rolli
24. oktoobril 1929 puhkes New Yorgi börsil müügipaanika.
Järgmise kolme nädala jooksul kukkusid aktsiate hinnad ligi kaks
korda. Neli aastat hiljem oli USA sisemajanduse kogutoodangust järel vaid
29 protsenti.
Eestis ei toonud Ameerikas juhtunu esialgu kaasa
mingit suurt vapustust. Kuid aja möödudes hakkasid ookeanitagused
sündmused üha suuremat mõju avaldama. Juunis 1930 võeti
USAs vastu Smooth-Hawley akt, mis tõstis tollimakse 30–40
protsendi võrra. Maailma majanduses algas protektsionismi ajastu ning
riikidevahelise kaubanduse maht kahanes mitmeid kordi.
Paljud riigid
püüdsid oma ekspordi konkurentsivõimet päästa
rahvuslike valuutade devalveerimisega. Eestlaste jaoks kärgatas
tõeline pomm sügisel 1931, kui Suurbritannia devalveeris
naelsterlingi ja Eesti Pank kaotas kolmandiku krooni kattevarast.
Riik ei suutnud enam USA-le välislaenu tagasi maksta.
Töötus kasvas hüppeliselt.
Tsemenditoodang kahanes
kaks korda, paberitööstuse oma 40 protsenti, metallide
töötlemine kolmandiku võrra. Mõned suurfirmad, nagu
Ühendatud Saapa- ja Nahavabrik ning põllutööriistade
vabrik Tegur, läksid pankrotti. Ametiühingud nõudsid
tööstuste riigistamist.
Pingeid võimendas
kõlakas, et töösturid on viinud salaja välismaale
üle 100 miljoni krooni.
Valitsus korraldas
kõikvõimalikke majanduse päästmise aktsioone alates
põllumeeste tulumaksu alandamisest kuni abitööde
organiseerimise ja määruseni, et riigi palgal võib olla vaid
üks abikaasa.
Juunis 1933 otsustas Riigikogu devalveerida
krooni 35 protsendi võrra. Puhkes paanika.
Pankadest
võeti massiliselt raha välja, poed osteti kaubast tühjaks.
Eriti hinnatud olid sool, petrooleum, riie, jalatsid. Hinnad hüppasid
automaatselt üles. Sügisel keelustas valitsus kapitali
väljaveo.
Ajastule iseloomulikult kehtestas Eesti
kõrged tollid ja sisseveolitsentsid. Samuti hakkas riik ise üha
rohkem ettevõtlusega tegelema, asutades uusi riigifirmasid, nagu
Telliskivi Tehased ja Eesti Metsatööstus.
4. Suur
kriis 2008: kas Savisaarest saab uus Päts?
Tänapäeval pole 30. aastate meetmed enam võimalikud. Euroopa
Liidu sees ei saa kehtestada tollitõkkeid ega piirata kapitali vaba
liikumist. Riigipoolne ettevõtlus on tõlgendatav riigiabina ja
isegi kuulsad panganduse päästmise paketid vajavad seetõttu
Euroopa Komisjoni heakskiitu.
Pätsi vaikiva ajastu
taassünd on ebatõenäoline, kuid surve ja vajadus riikliku abi
järele ilmselt kasvab. Kõige popimaks parteiks ongi tõusnud
Keskerakond, kelle pealekäimisel taasriigistati Eesti Raudtee. Parteijuht
Edgar Savisaare järgmine käik on muuta Nõmme turg
munitsipaalpoeks.
Moodsal ajal käivad kriisid kiiremini kui
vanasti. Eesti Panga hinnangul kahaneb sisemajanduse kogutoodang tänavu
1,8 protsendi ja tuleval aastal 2,1 protsendi võrra, kuid tõusu
oodatakse juba kahe aasta pärast.
SEB analüütik Ruta
Eier ütles möödunud nädalal, et majanduslanguse pikale
venimise üks põhjusi on krooni fikseeritud kurss. Keskpank lubab
krooni-euro kursist kümne küünega kinni hoida.
Kui
varem kinnitasi
d riigijuhid ja keskpankurid, et “oodatud majanduskorrektsioonis”
pole midagi hullu, sest meie peamised eksporditurud elavad hästi, siis
praegu räägitakse juba, et “väliskeskkond ei soosi esialgu
eksporditulude kasvu”. Keskpank ütleb: “Kasvuväljavaateid
on tunduvalt kärpinud ka kõik lähinaabrid, kes moodustavad
meie ekspordimahust tublisti üle poole. [–] Kapitali- ja
kaubaturgude kiire lõimumine viimase kümne aasta jooksul on toonud
kaasa riikide suurema sõltuvuse üksteisest ja
majandusšokkide kiirema edasikandumise.”
5.
Eesti peaks vastutama Läti ja Leedu pangakriisi korral
Eestlased teavad väga hästi, et siinsed pangad kuuluvad
rootslastele ning häda korral tõttavad meretagused peremehed meile
appi.
Kuid suurema pangakriisi korral ei kanna kõiki kulusid
ainult rootslased, vaid ka Eesti peaks sel juhul kasutama oma reserve.
Omaosaluse võime välja arvutada Rootsi riigi näitel,
kes kavatseb paigutada panganduse stabiliseerimise fondi 2,5 protsenti SKTst.
Eesti puhul tähendaks see 6,4 miljardit krooni ehk ligi 4800 krooni
iga elaniku kohta.
See pole veel kõik. Vähesed teavad,
et Hansapanga Läti ja Leedu harud kuuluvad formaaljuriidiliselt Eestile
(peakorter on Tallinnas). Mis tähendab, et kui
“lõunaosariikides” midagi tõsiselt viltu läheb,
peab Eesti abistama lõunanaabreid samamoodi nagu rootslased meid. See
vastutus pole sugugi väike. Hansapanga laenude kogumaht ületab Eesti
SKT veerandi võrra.