Eesti klaasikunsti viimased 10 aastat
Väga eripärased kunstnikud on oma tee klaasiga
sidunud. Ja väga eripäraselt näevad nad klaasi kui materjali
ning kunsti, mis sellest sünnib.
Kes töötleb klaasi
kui külma materjali, kes kui kuuma. Kes käsitleb seda
värvilisena, kes armastab seda kui läbipaistvat, peaaegu olematut,
kui tahkestunud vett või õhku. Kes võtab seda kui
õhukest lehte, kes kui vääriskivi. Kes naudib selle haprust,
kes selle igavest olemust. Kes naudib hetke, mil liivast saab klaas, kes viib
tulemuse paljude töötlusetappide kaudu liivast võimalikult
kaugele.
Võimalused ja idee
Tehnikate
mitmekesisus oligi näituse peamine ahhaa-elamus. Kumb on enne, kas
tehnoloogia või idee? Muna või kana?
Näiteks
tundub Ivo Lill toimivat nii, et vaatab klaasi võimaluste seas ringi,
see tekitab temas idee ning sellest hetkest hakkab idee teda juba läbi
võimalustemetsa juhtima. Millal täpselt vormub sel teekonnal
kunstiteos, jääb mõistatusena mühisema müstilisse
kunstikatlasse, mis pulbitseb omasoodu, väljastades ideid. Iga idee on
üllatus ka tegijale endale.
Eve Koha aga paistab võtvat
ideed kui pühadust, mille teostamisele ta asub ülima kannatlikkusega,
hoidmata kokku aega või materjali. See näib salvestuvat materjali,
sest tema piinliku hoolega lihvitud vormid on kui lõpmatuse kehastus.
Läbipaistva klaasipinna kõrval mõjub väga
efektselt mateering, nii täispinna kui ka graveeringuna. Vanale tehnikale
on kõrvale toodud jämedamatki faktuuri, kasutades klaasipuru
n,ö “poolkeedetult”, al dente, mis annab võluva
härmatise-efekti. Selle võimalusi on tulemuslikult uurinud nii Mare
Saare kui ka mitmed teised.
Eriti tänulik tuleb klaasil
olla valgusele. Mõelge võimalusteskaalale, mida pakub klaasile
valgus! Kujutlege, et olete pimedas koopas, näiteks soolakaevanduses. Teil
on vaid üks mõte, pääseda välja. Siis süttib
valgus. Teie ümber lööb särama tuhandetes
värvitoonides sädelev imeline kristallmaailm – ja ka tee
väljapääsuni. Aga enam ei tahagi välja, sest ümbrus on
nii imeline. Kõige orgaanilisemalt on valguse oma klaasimängudesse
liitnud Kalli Sein.
Vana ja uus
Huvitav on
see, et klaasi puhul elavad viie tuhande aastased tehnikad, näiteks
mosaiik, rahulikult kõrvu tänapäeva tehnoloogiatega,
näiteks lehtklaasi saagimisega. Jääb mulje, et klaas on olnud
inimese sõber ja kaaslane pikas evolutsioonis, nagu ka raud või
puit või savi. Seda muljet süvendas Kati Kerstna seinatäis
värvilisi iidses tuumtehnikas pisianumaid.
Eeva Käsper huvitub
ajaloolisest mosaiiktehnoloogiast, tuues selle keerulise, kuid
võimalusterohke kunsti tänapäeva. Tasakaaluks võtab ta
teise käega lihtsalt lehtklaasi ja riputab ahju, vaadates, mis sellega
juhtub, hoolimata põrmugi ajaloost.
Nõnda annab klaas
usaldavalt käe tänapäevakunstile ja ühendusest sünnib
säde. Nii oli näituse tõmbenumbriks (eriti noorematele
külastajatele) Merle Bukoveci kineetiline objekt, kus klaasist ratas
keerutas oma ema (st liiva).
See peaks tõestama, et
klaasimaailm on avar ja lihtsalt imeline. MK