Eesti poolkõva blogosfäär
Ma ei tea, kui paljud eestlased teavad, et nad mõnd blogi lugemas käivad. Oma blogile ehk kodukale enam-vähem regulaarselt kirjutajaid on Eestis igaljuhul sadu ja sadu. Enamasti teemaks autorite igapäevane elu, nähtud film, loetud raamat, käidud koht. Mõni keskendub veidi rohkem kindlatele teemadele, teine loeb jabura järjekindlusega üles kõik selle, millega ta eelmisel päeval tegeles.
Keskmine Eesti blogija on linnastunud noor, sekka mõni 30+, kes kirjutab oma elust ja normaalsest kõrvale kaldub taoline "kirjanik" paganama harva. Igavus ja ühetaolisus kipuvad Eesti blogosfääris laiutama. Õpilane, üliõpilane ja noor kontorirott on need kolm, kes produtseerivad suure enamuse blogide tekstidest. Ma ei tea ühtki blogivat luuletajat, õpetajat, ettekandjat, politseiniku, poemüüjat ega arsti. Mind ei veena jutt, et Eesti on liiga väike ja siin ei saagi ei avalikult ega anonüümselt oma elukutsest kirjutada ilma, et päriseluga konflikti ei satuks.
Miks ma üldse tahan, et meil oleks rohkem erinevate erialade ja eluteedega kirjutajaid? Suurem valik, rohkem teemasid ja kirjutajaid kelle hulgast valida, suurem tõenäosus, et kirjutajate hulka satub paar tõeliselt head sõnaseppa. Pealegi, kuidas ma muidu teada saan milline on ettekandja argipäev? Inglise keeles on lihtne - toksin Google'isse "waiter" ja teine link on kellegi restoraniettekandja jutukeste lehele. Eestikeelne otsing paraku tulemusi ei anna.
Ei saa muidugi välistada, et ülalmainitud tegelased juba ei kirjuta, kuid sellisel juhul teevad nad seda nii igavalt, et keegi neile ei viita ega tsiteeri. Viitamine, kommenteerimine ja tsiteerimine on aga see, mis blogosfääri seob ja selle elama paneb. Nii tekivad võõraste vahel vestlused, levib info, hea sisu kerkib pinnale ja jama... loeb vaid autor ja tema kaks igavlevat sõpra. Viitamine, kommenteerimine ja tsiteerimine annab väärtuse, see aitab välja filtreerida vähegi tähelepanuväärsema. Blogosfäär on üleni üks suur filter, mis ideaalis sorteerib sulle välja huvitavama ja olulisema iseendas, meedias, meelelahutuses jne.
Maailmas on mitu veebikeskkonda (nt. www.daypop.com), mille eesmärk on jälgida, kuhu blogid viitavad - mis on hetkel kuum. Turundajad jälgivad järjest hoolikamalt blogides valitsevaid meeleolusid, et tabada järgmist suunda, kuuma teemat, toodet või teenust. Salaja ja vähem salaja püütakse autoritele ette sööta teemasid, millest järgmine Suur Asi tekitada. Kulutulena suust-suhu (täpsemalt siis blogist-blogise) leviv lahe reklaamklipp jõuab 0 kuluga auditooriumini, mille katmine traditsioonilisel moel maksaks pangatäie raha.
Ise hoian regulaarselt silma peal vaid loetud Eesti ajaveebidel ja olen tänulik, kui nende autorid mu tähelepanu mõnele kolmanda kirjutaja asjalikule või naljakale postitusele juhivad. Aastataguse olukorraga võrreldes tehakse seda ehk veidi rohkem, kuid ikkagi veel vähe.
Aga äkki eestlane ei oska, julge ja taha internetis poolavalikult kirjutada? Need, kes täna kirjutavad on pigem eneseimetlejatest erandid, friigid? Valdav enamus mõtleb (võlts)tagasihoidlikult "Ah, mis nüüd mina. Las kirjanikud ja ajakirjanikud kirjutavad." Tegelikult kardavad teha kirjavigu ja mõne “vale” mõtte kirja panna? Ajakirjanike ja nende heietusi loen ma lehest. Sinu kodukalt tahan lugeda seda, kuidas oli, kui kodus vesi uksest sisse voolama hakkas, millise mulje jättis äsjaavatud söögikoht või Kilmi uus film.
Ja friikidest rääkides - friiklust on ilmselgelt liiga vähe. Turvalised teemad, turvalised mõtted, turvalised sõbrad ja igavad jutud. Eestis nagu polekski tõelisi veidrike, kuigi detsembris Haapsalus käies veendusin vastupidises.
Välismaal on parem blablabla
Välismaa (loe USA ja veidi ka Lääne-Euroopa) internet on Eesti omast kaks-kolm aastat ees. Jube mugav, saab praegu ära vaadata, millega kahe aasta pärast tegelema peaks. Kahe aasta pärast on meil rohkem ja paremaid fotoblogisid, inimesed pistavad netti videosid ja helifaile, mille staariks nad ise. Tekivad teenused, mis otsivad Eesti blogidest kokku samateemalisi lugusid (automaatne raamatuarvustuste sait, miks mitte?), "eetrisse" ilmuvad teeme-ise-saateid koduraadiod.
Seda viimast kutsutakse podcastinguks* ja on USA-s praegu kuum sõna. Tekstide asemel postitab blogija oma jutte ja muusikat täis audiofaile, tarkvara tõmbab uued failid automaatselt lugeja-kuulaja arvutisse ja laeb ta mp3-mängijasse. Tööle või koju sõites hea kuulata. Huvitava autori puhul peaks Eesti mölaraadiotele ära küll panema.
Podcastingu üheks tõukajaks ja staariks on endine MTV VJ Adam Curry, kes raadiojaamast kinga sai ja uut väljundit vajas. Blog oli tal nagunii olemas nii et tuli vaid kaks lahendust liita.
Mäletan, et millalgi varateismelisena tegime õega kodus "raadiosaateid". Kuidagi veidralt kahe makiga, et teksti ja muusikat miksida saaks. Toonased kassetid on õnneks sobivalt kadunud, sisu oleks täna ilmselt harakirit sooritama sundiv. Igaljuhul praegu teeksime saate arvutiga, paneks hoobil interneti ja jääks kuulsust ootama. Areen on Eesti netimuusikuid veidi kajastanud, kuid ühestki isehakanud raadiohäälest ma kuulnud pole...
Maailmas kasutatakse blogiformaati ka täiesti pragmaatilistel eesmärkidel. Nii leidub rohkem kitsaid teemablogisid, mille autor kommenteerib näiteks tehnoloogiauudiseid, jagab oma kogemusi ja soovitusi, postitab õpetusi, kuidas üht või teist lahendust rakendada jne. Selline temaatiline sisu meeldib hästi ka reklaamijatele, mis annab võimaluse hobiga taskuraha teenida. Ja loomulikult headel autoritel tuntust võita.
Eestis ei meenu aga eriti ühtki autorit, kes üritaks teemablogiga oma tuntust tõsta. Paika peaks pidama reegel, et mingil teemal piisavalt sageli kirjutades hakkavad inimesed arvama, et sa sellest tõesti midagi tead. Meil on aga vist lehe- ja ajakirjaruumi nii lihtne saada, et netti ei viitsi keegi kirjutada. Minu rahakotile on fotograafiast kirjutamine küll positiivselt mõjunud ja elu on kah huvitavam olnud, kui omaette nokitsedes.
USA-s ja Suurbritannias on tänu blogile nii mõnigi raamatuleping alla kirjutatud. Viimastel USA presidendivalimistel oli kõigil kandidaatidel oma ajaveeb, mida küll kohati abilised kirjutasid. Sellest hoolimata töötas lahendus hästi – külastatavus kõrgem kui kunagi varem ja veebis kampaaniatele annetatud kümned miljonid lisadollarid. Blogivad poliitikud Eestis? Null? See, et peaminister ja üks noorpoliitik enda lehtedes ilmunud artiklid oma veebilehele koguvad ei loe, selles puudub vahetus ja inimlik puudutus, mis blogide tekste poliit- ja korporatiivkommunikatsioonist eristab.
Elaks populaarne netimuusik Ants Laidam USA-s oleks tal ammu blog, kus ta oma uusi lugusid promoks ning endateemalist nänni, t-särke, nokamütse ja aluspükse, müüks. Lisaks videoklipid kodustest kontsertidest ja ilmselt ka sporditegemisest. Sest see kõik on tegelikult nii lihtne. Ärge vaadake telekat, kirjutage natuke. Mõjub virgutavalt.
* USA turul on suurima turuosaga mp3-pleier Apple'i iPod, sellest ka kummaline nimi. iPod + broadcasting = podcasting
* Siim Teller peab blogi aadressil http://teller.diip.ee
Blog (ka ajaveeb) on veebipäeviku formaadis koduleht, millel enamasti üks autor ja sõltuvalt autori valikust kas kindel teema või "kirjutan kõigest" lähenemine. Aktiivsemad blogijad kirjutavad mitu korda päevas, viitavad palju muudele lehtedele, tavaline on kodukal olev lingikogu viidetega teistele blogijatele. Blogiformaat on populaarne tänu automaatsetele mootoritele, mis lehtede loomise ja kujunduse ise ära teevad, autori hooleks vaid sisu loomine. Vt. www.skate.ee/paprika/
http://thesupersnap.blogspot.com Kaarel Nurk ja ilusadkoledad fotod, pildistas varem Club Tallinnas.
http://piraaja.blogspot.com Piraaja haugub, hammustab ja torkab näpuga. Lisaks lingib Eesti alternatiivmuusikale.
http://live.curry.com Adam Curry segu muusikast, tehnoloogiast ja kõigest muust. Tekst ja audio.
http://waiterrant.blogspot.com Ettekandja, USA suurlinn. Lahe, kui keegi oskab ettekandja ameti selliseks kirjutada, et tundub, et võiks ka ise proovida.
http://kalkar.offline.ee/blog Kalkar e. Raul Viitung kirjutab harva, aga iga post on seda väärt. Lisaks lahedaim 2005 aasta kalender, mis Eestis tehtud.
http://www.different.ee/blog Emer - sõnas ja pildis, nagu ta ise ütleb. Disainerikäega eestlane Saksamaal.
