Eesti režissöör Vene kinokunsti Olümposel
Moskva. Kesklinn. Mosfilm. Sissepääs üksnes läbipääsuloaga. Seal, turvameeste metalsete pilkude taga on terve kinolinn: viiekorruselised hooned, parklad, väikesed tänavad, oma mälestusmärgid ja skulptuurid. Tootmistsehhi viiendal korrusel töötatakse filmiga "1814", millest tõotab saada Vene kinohitt. Võtted on juba lõppenud ja filmi monteerimine käib täistuuridel.
Seintelt heidavad meile nõudlikke pilke kaadrid Nõukogude filmidest. Siin vahetab Ivan Vassiljevitš taas elukutset. Aga seal on Šurik oma uute seiklustega. Sellest tulenevalt on täiesti loogiline ka kohviku nimi Kaader. Seekord on Kaadris Andres Puustusmaa. Laual on sigaretid Muratti. Puustusmaa peas filmiloojate igavene küsimus: milline kaader ohverdada?
"Montaaž käib täie hooga. Ja tuleb lõigata. Aga lõigata on ju kahju. Mitmed lemmikstseenid lendavad välja."
Andres Puustusmaa täht Vene kinematograafia taevas süttis hetkel, kui talle tehti ettepanek võtta üles "Tappev jõud". Mendiseriaalist sai hoobilt üks Venemaa populaarsemaid sarju. 2006. aaasta detsembris lõpetas Puustusmaa "1814", krimielementidega ajaloolise filmi võtted.
"Kas ma olen rahul, kuidas film välja tuleb? Seda mina ei tea."
*** Lähipäevil algab
filmi promokampaania. Projekt on liialdamata tõsine ning puudutab
Venemaa ajaloo pühamast pühamat: lütseumikasvandikke,
Puškinit... Ja koos sellega Tsarskoje Selo sarimõrvari lugu. Mis
oli teile olulisem, kas ajalugu või teatav kriminaalne
moment?
Minu jaoks on oluline see lugu, millest ma filmi teen. Selles loos on detektiivne liin.
Kas teid köidab tõepoolest just see Venemaa ajaloo periood?
Nüüd juba küll. Aga kui mulle tehti aasta eest ettepanek seda filmi teha, tuli kõigepealt läbi tuhnida hulk raamatuid ajaloost, tolle aja kultuurist, inimestest, traditsioonidest.
Mida te lugesite?
Muide väga palju Juri Lotmanit. Loomulikult ma ei piirdunud ainult temaga.
Võtted toimusid Tsarskoje Selos. Mis tunne teil oli teha filmi samas kohas, kus õppisid Puškin, Puštšin...
Esimesel korral haaras mind lihtsuse ja tühjuse tunne. Noh... ikkagi muuseum (naerab). Töö käigus tekkisid juba teistsugused tunded.
Need filmilõigud, mida mul õnnestus näha... Nendes oli vähe armastust. Kas "1814s" on armastusele üldse kohta?
Selles vanuses - aga nad on 14- kuni 18aastased -, kui võib nii väljenduda, on nad armastust kõigest natuke nuusutanud. Ja isegi pigem mitte armastust, vaid naist. Muide, teada fakt: Puškin oli 13aastane, kui ta elas kokku ühe näitlejannaga. Nii noorena vahetas ta naisi nagu kindaid.
Aga ma ei taha öelda, et lütseumiõpilased ainult sellega tegelesidki, et jõid ja tõmbasid ringi. Tegelikult nad ikka metsikult õppisid. Nende haridus oli kõige kõrgemal tasemel. Nad valdasid tingimata mitut võõrkeelt.
Lütseumis oli ühtekokku 29 kasvandikku. Oli nii?
Alguses oli 30. Pärast heideti üks lütseumist välja. Selgus, et ta oli homoseksuaalse kalduvusega.
Hiljem said pooltest dekabristid, s eega revolutsionäärid. Osa neist, võib öelda, hakkasid juhtima Vene kultuuri. Siit tuli ka kõrgeid riigiametnikke, sõjaväelasi. See oli tulevane rahvuslik eliit.
Seda enam äratab projekt tähelepanu. Võib küll julgelt öelda, et hetkel, kui film tuleb ekraanile, kõneleb teist täiel häälel kogu Venemaa.
Ei tea, ei tea. Aga võib-olla... neile ei meeldigi. Ma närveerin. Te ütlete, et hakatakse tänaval tere ütlema. Aga vahest ei hakata teretama, vaid hoopis teatud kohta saatma (naerab). Mine tea...
Lütseumikasvandikke mängivad filmis noored. Nende hulgas on ka päris algajaid. Aga õpetajate seas on nimekaid Vene näitlejaid: Stupka, Bondartšuk jne. Kuidas oli nendega koos töötada?
Väga hea. Arvan, et me töötame nendega ka tulevikus. Kusjuures see ei ole üksnes minupoolne soov.
***
Praegu, istudes kohvikus Kaader, tunneb Andres Puustusmaa ennast "omana omade seas". Aga viie aasta eest tundis Eesti Draamateatri näitleja Andres Puustusmaa (kes oli sellel hetkel juba üle 30), et teda hakkab põletama seesmine tuli, mille olemust ei suuda mõista keegi, kellel puuduvad ambitsioonid.
2002. aastal mängis ta Viktor Pelevini näidendis "Erak ja kuuevarbaline". Vähe sellest, et meie kaasaegne Pelevin on autor, keda mängitakse Venemaalgi väga harva, siin mängisid teda Eesti näitlejad ja veel vene keeles. Tulemus - auhind Moskva rahvusvahelisel festivalil "Sajandi noorus".
Ta ei oska sõnadega seletada, miks. Aga kusagil sügaval oli tuli põhjuse välja kõrvetanud: Puustusmaa jättis kõik ja sõitis Moskvasse. Astus režissuuriteaduskonda ning elas kaks aastat poolnäljas, et olla nüüd - kaadris. Ta meenutab - ja see ei aja tagantjärelegi naerma -, kuidas ta osales Vene telešõus "Kohtumõistmise tund", et osta saadud raha eest suhkrut. Tee sisse.
"Ilmselt tuli see kõik läbi teha. Kuid rohkem ma sellist aega ei taha. Ei olnud raha, et linnatranspordiga ülikooli sõita."
Samal ajal, kui ekraanile jõuab "1814", peab tulema välja veel üks Puustusmaa film - "Armastuse punane pärl". Peaosas Venemaa staar Oksana Fandera. Aga teist kangelannat mängib Natalja Murina-Puustusmaa - Eesti Vene Teatri näitleja, Andrese abikaasa ja nende nelja-aastase poja Aleksandri ema.
Kuidas Venemaa ajakirjandus teisse praegu suhtub?
Väga hästi.
Kas seda ei rõhutata, et te olete Eestist?
Varem rõhutati. Nüüd mitte. Varem räägiti, et ma olen Eesti režissöör. Aga ma vaidlesin vastu: ma olen Eesti näitleja, aga režissöör sai minust Venemaal. Ja siin ma töötan. Eestlane - see ei ole ju elukutse.
Ja vaatamata sellele rõhutan ma igal võimalikul puhul oma juuri. Kuigi minu hinnang sellele, mis toimub meil kodus, on jällegi mõnevõrra teistsugune kui Eesti ametlik seisukoht. Vene keeles on hea väljend "kõrvalt vaadates näeb paremini". Aga mina ei mõista kõrvalt vaadates paljusid asju.
Milliseid?
Näiteks seda monumendi asja, seda, mis selle ümber käib. Imelik.
Võib arvata, et algusaegadel "toideti" teid anekdootidega eestlastest. Räägitakse, et neid liigub Moskvas väga palju.
Jah. Neid jätkus (naerab). Ma võiksin neist juba terve kogu kokku panna. Anekdootlikud stereotüübid tuleb isikliku eeskujuga purustada.
Kohvikusse tuleb Kirill Käro. Ka tema on Eesti näitleja, kuid Moskvas üpris nõutud.
"Teate, ta osaleb siin filmides väga palju," räägib Puustusmaa Kirilli esitledes.
Vabandage, aga mulle tundub, et teil on Eesti suhtes mõningane solvumistunne. Kas ma eksin?
See on minu väikene kompleks. Eestis ei teata sellest eriti. Ja mind ei solva, et ei teata. Mind haavab huvipuudus. Ja mitte üksnes minu suhtes...
Siin töötavad andekad Eestist pärit näitlejad, aga nendest ei teata Eestis midagi.
***
Nende lõikude seas, mida mul õnnestus "1814st" näha, oli üks, mis avaldas mulle väga sügavat muljet: episood, milles tuntud naistemees ja värvika kõnepruugiga noor Puškin kirjutab oma järjekordse armastatu alasti kehale hanesulega värsse.
"1814"
Thriller'i elementidega ajalooline detektiivfilm. Täispikk mängufilm.
- Režissöör Andres Puustusmaa (on teinud Venemaal juba sellised filmid nagu "Tappev jõud", "Armastuse punane pärl").
- Produtsendid Sergei Melkumov ("9. rood", "Omad", "Liikumises", "Jumalanna: kuidas ma armusin", "Testid tõelistele meestele", "Armastada vene keeles - 2"), Aleksandr Rodnjanski ("Piiter FM", "9. rood", "Autojuht Veerale", "Ida-Lääs").
- Operaator Juri Raiski (saanud tuntuks filmidega "Brigaad", "Ankur, veel kord!", "Võitlus varjuga").
- Stsenarist Dmitri Miropolski.
- Osades sellised nimed nagu Bogdan Stupka, Sergei Garmaš, Fjodor Bondartšuk, Aleksandr Lõkov, Aleksei Guskov jt. Filmis mängivad ka Eesti näitlejad Natalja Murina ja Kirill Käro.
- Võttepaigad: riikliku muuseum-kaitseala Lütseum reaalsed ajaloolised interjöörid, Tsarskoje Selo pargiansamblid.
