Allan Hallik (55) on keemiadoktor. Tegeleb elektrit juhtivate polümeeride füüsikalis-keemiliste omaduste uurimisega. Õpetab tudengitele üldist ja anorgaanilist keemiat. Tartu Kolgata baptistikoguduse liige.

"Meie planeedi elusloodus on üles ehitatud suuresti süsinikukeemiale. Ühelegi teisele keemilisele elemendile sellist tüüpi elusorganisme, samuti keerukaid molekule - valgud, DNA - üles ehitada ei saa. See tuleb süsiniku unikaalsetest keemilistest ja termodünaamilistest omadustest. Siia lisandub veel süsiniku nukleosüntees tähtedes erilise mehhanismi kaudu, mis teeb võimalikuks väga väikese tõenäosusega protsessi ja seega ka siinse keemilise-bioloogilise elu.

Teise näitena elu "alusainest" võib tuua vee, mille unikaalsed ja anomaalsed omadused on tingitud tema molekulaarsest struktuurist ja taas ilma milleta elu sellisel kujul eksisteerida ei saaks. Nii et ka keemias on kõik viimase peal välja timmitud. Täppishäälestatud. See kõik ei ole vaid juhuste jada.

Peame ka mõistma, et Jumala ajaskaala pole see mis meie oma. Üks päev on tal kui tuhat aastat. Ja tuhat aastat kui üks päev. Kui Jumal tahaks meid narrida, siis oleks tal selleks palju võimalusi.

Teaduse arengus on ohtlikud ennekõike teemad, mis puudutavad elu ja surma küsimust, nagu eugeenika, eutanaasia, abort, kunstlik viljastamine või biotehnoloogiline niiöelda varuosade valmistamine. Kerge on minna vastuollu usu ja eetika põhimõtetega. Siia kuuluvad ka põhjendamatud loomkatsed: mis see hiire elu ikka maksab? Kuid nii mõtlemine kui ka tundemaailm, nii kannatused, valu kui isegi lein on omased ka loomadele. Alles hiljuti Saksamaal korraldatud loomade elu ja surmaga seotud psühholoogiaalased uuringud, kus küsiti, mis tingimustel või millise raha eest oleksite valmis hiire tapma, näitasid taas inimese moraali nõrkust.

Rääkisin hiljuti sellest uuringust lastele ühes suvelaagris. Üks väike, umbes 8-10aastane poiss ütles, et elu on tähtsam kui raha ning tema pole valmis hiirt tapma ka - ja siis ta mõtles kõige suurema numbri, mida teadis - 45 miljardi euro eest! Vaat, kus väikesel poisil oli südametunnistus paigas, samal ajal kui paljudel elukogemustega ja kõrgelt haritud täiskasvanutel pole."

Kalle Kepler (55) on meditsiinifüüsika doktor. Õpetab tudengitele biomeditsiinitehnikat ja meditsiinifüüsikat (näiteks meditsiinikiirituse dooside arvutamine), mõõdab eri haiglates meditsiiniaparatuuri korrasolekut. Tartu Pauluse luterikoguduse liige.

"Inimene tunneb end tänapäeval peaaegu Jumalana. Me suudame ühe komeedi käitumist täpselt ennustada. Välja arvutada, kus ta asub 10 või 100 aasta pärast. Öelda: nüüd tuleb päikesevarjutus, ja ta tulebki!

Tegelikult oskame küll hästi arvutada, kuid ei suuda protsesse grammigi mõjutada.

Teadusele ei saa külge pookida seisukohta, nagu poleks teaduslikult Jumalat olemas. Tõsiteadus pole Jumala olemasolu küsimust kunagi püstitanudki. Jumal ei ole teaduse uurimisobjekt.

Ei saa olla normaalne, et täiesti juhuslik maailm areneb täiuslikuks elamiskõlblikuks keskkonnaks. Kui maakera telje kalle oleks kas või paar kraadi nihkes, siis aastaajad puuduksid ja me ei saaks siin -üldse elada. Aatomid ei püsiks koos, kui konstandid natuke paigast nihkuksid. Kõik on liiga hästi paigas selleks, et olla puhas juhus. Puhtteaduslikult mõeldes: miks peaksid need konstandid nii täpselt paigas olema? Miks ei võiks nad ajas muutuda?

Tuumafüüsika isa Ernest Rutherford on öelnud, et füüsika on ainuke tõeline teadus - kõik ülejäänu on vaid "margikogumine". Nii võib puududa teadmistes loogiline põhjuse-tagajärje seos, inimene on vaid marke ritta ladunud, püüdes neid süstematiseerida.

Füüsikute hulgas on ilmselt tunduvalt rohkem kristlasi kui bioloogide hulgas, sest näib, et bioloogidel mängib rolli klubiline hoiak: kui ei usu evolutsiooniteooriat, oled välja tõrjutud. Tuumafüüsika ja kosmoloogia ei nõua sellist usku.

Miskipärast võib kohata just reaalalade teadlaste hulgas liiga tihti ebausku - igasugu halbu endeid ja musta kassi tüüpi kaalutlusi. Püütakse ehk oma maailmapilti väga deterministlikuks muuta, kuid inimloomuses pole käia mööda nööri, inimene otsib ka ettemääramatut ja müstikat. Nii loetaksegi vahel hea meelega aseaineks horoskoope.

Puhtalt teaduslikult elades peaksime terve elu korraldama inimestega eksperimente, et testida nende usaldatavuse püsivust. Aga nii ei ela meist keegi.

Piibel on kodeeritud tekst meie jaoks. Noa laeva pääsemisel pani Jumal taevasse veeuputuse lõppu tähistava vikerkaare. Olen mõelnud, et kas siis enne ei olnudki valguse murdumist. Kindlasti oli. Vikerkaart tuleb siinkohal mõista Jumala teatud sümbolina inimese jaoks.

Mis tulevikku puutub, siis näen teaduse arengus mitmeid ohte. Vanemad võivad hakata endale hankima lapsi nii-öelda varuosadeks - et võtta nendelt elundeid oma esimestele lastele.

Inglismaal on juba väga palju ebaõnnestunud katseklaasilooteid. Alguses püüti neid lihtsalt külmutada, kuid nüüd on neid nii palju, et tuleb hakata otsast hävitama.

Progressi loosungi all liigume järjest suuremate eetiliste probleemide juurde, valitseb skisofreenia. Meditsiinieetikas leiavad mõned filisoofid juba praegu, et tappa võiks mitte ainult loodet, vaid ka paari kuu kuni aasta vanuseid lapsi, kes lihtsalt ei kõlba. Kus on piirid?

Inimestel on naiivne usk evolutsiooni positiivsesse efekti. Tegelikult baseerub see teooria ju looduslikul valikul: tugevam tapab nõrgema. Inimkonna arengut vaadates ei ole aga füüsiline tugevus ja ülbus voorusteks. Pigem võib olla vastupidi.

Kui laseme kõik piirid vabaks, jääb võimutsema enesehävituslik vägivald."

Tarmo Uustalu (45) on Tallinna Tehnikaülikooli arvutiteadlane (fookusega programmeerimiskeeltel), doktorikraadiga Stockholmist. Eesti teaduste akadeemia liige. Kasutab alusmatemaatikat, eriti loogikat, täiustamaks programmeerimiskeeli ja programmeerija tööriistu koostöös suurfirmade ja ülikoolide uurimislaboritega. Oleviste koguduse liige.

"Isegi matemaatikas ajab teadlane taga ilu ja harmooniat. Minu jaoks on platonistliku matemaatikuna loomulik mõelda, et arvud ja muud abstraktsed konstruktsioonid on päris tegelikult olemas. Hoone, mida ma järk-järgult avastan selle tubades ringi liikudes, tekitab imetlust ja aukartust.

Matemaatikuna püüan luua definitsioonide ja teoreemide süsteemi. Kui see õnnestub, siis pole ma midagi leiutanud, vaid avastanud olemasoleva, kobanud intuitsiooni põhjal, pugedes läbi käikude suurde paleesse, kus oli kõik juba enne mind paigas. Matemaatik sihib intellektuaalset rahuldust, mis tuleb sellest, et asjade suur raamistik klapib igast küljest, täiuslikult.

Kui naiivsed kreatsionistid ja naiivsed evolutsionistid omavahel vaidlevad, on tulemuseks suur vihkamine ning ei ühtki mõistlikku argumenti. Kuid paljud filosoofid ja teadlased tunnistavad, et teaduse ja religiooni vahel pole olemuslikke vastuolusid. Evolutsionist Stephen Jay Gould rõhutas jõuliselt, et teadus ja religioon on lõikumatud "magisteeriumid". Samas näiteks Richard Dawkins oma populaarsetes raamatutes on nii vihane, et minetab igasuguse teadusliku argumendi standardi, kui tal religiooni on vaja materdada.

Eesti teadlaste hulgas pole ülemäära palju ei võitlevaid ateiste ega tunnistavad kristlasi. Aga minu rahvusvaheliste arvutiteadlastest ja matemaatikutest kolleegide hulgas on suur hulk neid, kelle jaoks on usk tähtis.

Iga tõsiselt võetav teadlane tunnistab, et tema meetodid on piiratud ja tema teadus pole mõeldud kõike seletama. Samas primitiivne fundamentalism on paha nii teaduses kui usus.

Teadlastel on kahtlemata suur vastutus. 70 aastat tagasi valmistasid planeedi helgeimad pead tuumapommi.

Praegu on kuumim eluteadustes: manipuleerimine elusaga, geenmuundatud toit, geeniravi, loodete selekteerimine jm. Vaatan suure murega näiteks tüvirakkude kasutamist. Inimene ei tea enam, kus on tema piirid.

On suur vahe, kas teadlasel on aukartus oma uurimisobjekti suhtes või suhtub ta temasse nagu käsutaja, kel voli suvaliselt lammutada ja ümber ehitada.

Ka IT pole ohutu. Siin on aktuaalseks küsimuseks näiteks privaatsus, jälgimine, meeletud andmemassid, mis igaühe kohta meist talletuvad. Samuti on IT kogu ühiskonnaelu ja kultuuri olemuse revolutsioneerinud kriitiliselt lühikese aja jooksul. Ma ei arva, et meid ohustaks tehisintellekt. Pigem ikka loomulik intellekt koos tohutute arvutusvõimsuste ja mälumahtudega, mille ise oleme loonud ja millega võime enda elu kibedaks teha.

Inimene olemises on siiski midagi enamat, mida nende vahenditega ei loo."