Eesti vaevaline võitlus majanduskriisiga

Eestit kolmekümnendate algul tabanud majanduskriisis oli süüdi ülemaailmne suur majanduslangus, aga ka siinsete poliitikute otsustusvõimetus.

Kolmekümnendate aastate alguse majanduskriis ja sellest jagu saamine on õpetlik lugu. Eesti riigijuhtidel oli võimalus seda paratamatut kriisi kiirete sammudega leevendada, kuid selle asemel hakkasid nad venitama. "Meie valitsuste senised, enamasti väheütlevad majanduspoliitilised programmid ja eriti nende teostamine on olnud ikka sõltuv parteipoliitilistest kokkulepetest, kus aga meie riigi ja rahva üldhuvid on jäänud enamikus tagaplaanile. Mitte harva pole juhtunud ka seda, et uus valitsus lammutab oma eelkäija töö, kui see ei vasta tema taga seisvate parteide huvidele," kritiseeris toona majandusteadlane Eduard Poom.

Kahjuks kehtivad need 1933. aastal öeldud sõnad täiel määral praegugi - ka peaminister Andrus Ansip eelistab kiiretele ja resoluutsetele sammudele venitamist. Asjatundmatus ja otsustamisnõrkus - nii on iseloomustanud poliitikute tegutsemist majanduskriisi tingimustes Päevalehe omaaegne majandustoimetaja Jaan Taklaja.

Õpetajad toodi ohvriks

Oktoobris 1929 alanud suur üleilmne majanduskriis andis end Eestis tõsiselt tunda 1931. aastal. Kaupade hinnad langesid, tootmine vähenes ja tööpuudus kasvas. Eriti halvenes olukord Eestis alates septembrist, kui krooniga tihedalt seotud Inglise naelsterling loobus kullaalusest, kaotades kolmandiku oma väärtusest. Kroon aga jäi edasi kullaalusele ja see andis tugeva hoobi Eesti ekspordile.

Kas krooni devalveerida või mitte, sellest sai nüüd tähtis teema Eesti sisepoliitikas, millest ei saanud üle ega ümber ükski valitsus. Krooni kurss on kuum küsimus ka praegu, Ansipi ajal. Jaanuaris 1932 aga peeti Riigikogus maha tuline vaidlus krooni hoidjate ja krooni kukutajate vahel. Peale jäid esimesed. Võimul olnud Konstantin Pätsi valitsus lubas võtta tarvitusele kõik abinõud krooni kursi hoidmiseks.

Kuu aega hiljem oli Pätsi valitsus kukkunud ja võimul juba uus, Jaan ­Teemanti valitsus. Oma deklaratsioonis rõhutas ta esimese asjana krooni kursi hoidmist. ­

Vastu võeti 1932/33. aasta riigieelarve, mis oli ligi 82,3 miljonit krooni. See osutus liiga optimistlikuks, kuna valitsus ei suutnud (või ei tahtnud) ette näha majanduslikke raskusi - täpselt nagu Ansipi valitsus nüüd. Peagi tuli eelarve tasakaalus hoidmise ­nimel teha tunduvaid kärpeid riigi kulutustes ja jõupingutusi riigi tulude säilitamiseks. Ometi olid võimalikud raskused olnud ette näha - riigi tulud olid juba mitu aastat vaid vähenenud. Nii langeski eelarve miinustesse, sest võrreldes eelmise eelarveaastaga kukkusid tulud tervelt 20 protsenti.

Et majanduskriis lõi valusalt maainimesi, võttis Riigikogu märtsis 1932 vastu "Põllupidajate võlgade korraldamise seaduse". See võimaldas põllupidajal, kelle võlg oli rohkem kui 50 krooni, saada maksepikendust ehk tema võlale kuulutati moratoorium. Moratooriumi pikkus oli üks aasta ja selle jooksul ei tohtinud põllupidaja vara panna sundmüüki ega arestida. 1932. aastal anti moratoorium 200 talundile.

Teemanti valitsus astus samme ka tööpuuduse leevendamiseks, mis aga olid kohati kentsakad ja kasutud. Nii näiteks andis Riigikogu valitsusele õiguse vallandada üks abikaasadest juhul, kui mõlemad on riigi või omavalitsuse teenistuses ja kui ühel neist ületab palk linnas 140 ja maal 80 krooni. Kindlasti meeldis see populistlik samm rahvale, vähemalt esialgu. Aeg aga näitas, et poliitikud olid taas teinud neile loomuomase lolluse. Nimelt selgus suvel 1932, et lõviosa vallandatutest (350) olid õpetajad. Õpetajaid, seda maa soola, nöögiti niigi. Aasta algul kärbiti nende palka ja ähvardati teha seda veel, millele nad vastasid avaliku protestiga.

Ei saa jätta märkimata, et samal ajal käisid tulised vaidlused põhiseaduse muutmise üle ja rahvahääletusele pandud muutmis­ettepanek sisaldas ka Riigikogu liikmete arvu vähendamist sajalt kaheksa­kümnele. See oli õpetajate vallandamise taustal igati tervitatav idee, sest milleks nii väikesele riigile nii suur Riigikogu? ­Eriti veel kitsal ajal. Ei vaja seda Eesti riik tänapäevalgi.

Hädaabitööd ja tasuta leib

Selge see, et õpetajate vallandamine tööpuudust ei leevendanud. 1932. aasta talvel oli Eesti linnades kuni 20 000 töötut, maal vähemalt teist sama palju. Et töötute ja nende perekondade kannatusi leevendada, korraldas riik hädaabitöid üle kogu riigi. Nagu Mihkel Martna selle sõnastas, ei tohi vähegi kultuurne ühiskond nii suurt hulka oma liikmeist lasta välja surra või täiesti alla käia.

Töötud jagati siis kahte klassi: I klassi kuulusid need, keda ees ootas nälg, II klassi aga need, kes veel kuidagi endaga toime tulid. Lubadustele vaatamata ei suutnud valitsus töötute abistamisel midagi suurt korda saata. Hädaabitöid küll korraldati, ent neile eraldatud raha nappusel olid need väikese ulatusega ja seetõttu jäi mõju tagasihoidlikuks. Eriti troostitu oli maal. Suvel 1932 pidi Eesti Statistika Kuukiri tõdema, et "täiesti ilma abita olnud töötute % oli valdades I liigis 87,4%, II liigis 91,8% ja alevites I l. 49,3% ja II l. 62,9%".

Mida hädaabitöödel tehti? Tallinnas ehitasid töötud hädaabitööde korras lennuvälja, teid ja kanalisatsiooni, aga raha anti näiteks ka Nõmme rinnalaste emadekodule õmblustööde korraldamiseks. Tartus kasutati töötuid Tartu sadama kai ehitusel ja Emajõe kallaste täitmisel. Pärnus kindlustasid hädaabitöölised jõekallast pealtpoolt kaisid, Narvas kasutati töötuid tänava- ja kanalisatsioonitöödel ning supelhoone ehitusel. Maal üle kogu riigi olid peamised hädaabitööd maaparandamine ja metsatööd.

Kuna tööd ei jagunud alati kõigile soovijaile, korraldati hädaabitöid isegi vahetustega.

"Tartu tööbörsil alaliselt kasvava tööliste hulga tõttu hakatakse korraldama häda-abitöid vahetustega. Meestöötud, kellel peale enese ja naise veel kaks või rohkem perekonnaliikmeid, töötavad 2 nädalat ja 1 nädal on vabad. Naised, kellel peale enese veel 2 või rohkem perekonnaliikmeid, töötavad samuti 2 nädalat ja ühe nädala on vabad," teatas Postimees jaanuaris 1933.

Puudustkannatajaile hakati tööbörside kaudu ka leiba jagama. "Tööbörsi kaudu jagatav toetus nõrgajõulistele ja noortöötutele leiva näol kasvab iga päevaga," kirjutas Postimees jaanuaris 1932. Märtsis lisas leht, et "on tulnud ette päevi, kus üle 1000 leiva välja jagatud". Mitte kõik ei võtnud pakutavat vastu. Nii näiteks veebruaris 1933 keeldusid Rakveres töötud vastu võtmast leivatšekke, "seletades üleolevalt, et see leib ei kõlbavat isegi sigadele".

Hämmastav küll, aga lehtedes ilmus sageli ka teateid, et töötud ei taha hädaabitöödele minna. Kui jaanuaris 1933 alustati Laeva jõe süvendamist, saadi sinna vaid 20 töötut. "Töölisi oleks poole rohkem tarvis, kuid tööbörsil ei leidu niisuguseid töötuid, kes sinna oleksid nõus minema," kirjutas Postimees.

Samal ajal oldi hädas ka maaparandustöödel Läänemaal. "Töötingimused on head, aga töötud ei taha kraave kaevama tulla." Vajaka jäi kogunisti 300 töölist. Paistab, et Läänemaal otsiti 1933. aasta varakevadel töökäsi lausa tikutulega taga. "Läänemaal jäävad praegu mitmed hädaabitööd teostamata, tööta tööliste puudusel. Paljudele veeühingutele maakonnas on määratud krediiti magistraalkraavide kaevamiseks tööta tööliste abil. Nüüd ei taha aga töölised kuidagi tööle tulla. Haapsalu linna tööbörsil on registreeritud mitusada töötut, kuid maale ei taha nad kuidagi minna," vahendas Postimees.

Näib, et jutt eestlaste töökusest, et "Eesti kuld on Eesti töö", on vähemasti osalt müüt. Kirjutas ju majandusteadlane Poomgi juba toona, et "tööoskus, -tõhusus ja tootlikkus on meil aga keskmiselt alles üsna madal. Meil tuleb veel lõpmata palju pingutada, enne kui küünime sel alal maailmaturgu valdavate suuremate võistlejate tasemeni." Samad hädad mis nüüdki.

Kroon kukub, majandus tõuseb

Novembris 1932 vahetus taas valitsus ja võimu võttis jälle Päts. Tema tegevuskavas oli neli olulist punkti: eelarve tasakaalustamine, krooni kursi hoidmine, ekspordi elustamine ja võitlus tööpuudusega. Võimumaias Päts nõutas Riigikogult valitsusele suurema voli - õiguse teha erimäärustega korraldusi küll eelarve tasakaalustamiseks, küll elukallidusega võitlemiseks.

Riigieelarve ähvardas lõppeda 8-10 miljoni krooni suuruse puudujäägiga. Kust raha juurde saada? Eks ikka maksumaksja taskust. Vaevalt oli Pätsile erivolitused antud, kui ta kehtestas linna kinnisvaradele täiendava maksu 15%. Sama suur ajutine maks kehtestati kõigile pankade valuutatehingutele.

Kaubandus- ja tööstusettevõtetele määrati erimaks, mis moodustas pool protsenti nende käibest. Erimaks tabas ka füüsilisi isikuid, kõik palgasaajad pidid hakkama riigile maksma kaks kuni seitse protsenti oma palgast. Ja muidugi raputati riigiteenistujaid - nende palka vähendati neli kuni kaheksa protsenti, mis oli juba teistkordne nende rahakoti kõhnemaks muutmine.

Eriti südamelähedane oli Pätsile muidugi kroon - tema algatusel lisati nuhtlus­seadusse paragrahv, mille alusel karistati krooni kursi vastu kihutustöö tegijaid! Päts sai hästi aru, et maksustades kaubandus- ja tööstusettevõtete käibe, võinuks sellele järgneda hindade tõus. Ja see omakorda põhjustanuks rahva rahulolematust valitsuse ja Pätsiga. Aga rahvale tahtis Päts meeldida ja sestap ta lõi hindade komissari ameti. Selle komissari ülesandeks sai hindade reguleerimine ja hinnatõusu vastu võitlemine.

Krooni kursist rahvale meeldida tahtmise nimel lausa hammastega kinni hoidmi­sel olid ettearvatult negatiivsed ­tagajärjed. Eesti eksport vähenes, sest ettevõtted ei suutnud krooni kõrge kursi tõttu maailmaturul konkureerida. Eestit ähvardas ka odavamate väliskaupade sissevool, mille vastu astuti jõulisi samme. Oma ettevõtetele turu hoidmiseks kehtestati kõrged kaitsetollid, valuutakitsendused ja monopolid.

Selle mängu tulemusel sai vastu ­pükse eestlasest tarbija, kes pidi oma kehvema Eesti kauba eest maksma kõrgemat ­hinda. "Meie äärmiselt kõrgete kaitsetollidega kaitstud riidetööstus naudib suurimas ­rahus siseturu kõrgeid riidehindu, olgugi et vastavate tööstuslike toorainete hinnad ja ka vastavad valmistooted maailmaturul on mitme­­kordselt langenud. Euroopas leidub tänapäeval vaevalt teist riiki, kus riidekaupade hinnad nii kõrged oleksid kui Eestis. Seejuures jätab riide kvaliteet väga palju soovida," kritiseeris Poom.

Käskude-keeldudega Eesti majandus õitsema ei löönud. Aprillis 1933 astus Pätsi valitsus tagasi. Tema majanduspoliitika oli läbi kukkunud. Ametisse vannutati Jaan ­Tõnissoni valitsus. Tõnissonile polnud krooni kurss mingi pühadus, mida puutuda ei tohi. Pealegi oli majanduse tervendamiseks see hiljaks jäänud samm saanud nüüd vältimatuks. Eksport oli soikumas, kuna välisturule müües poleks paljude kaupade puhul isegi tootmiskulusid tagasi saanud, ning enam ei aidanud ka riigikassast makstavad otsetoetused ekspordile.

28. juunil 1933 devalveeriti krooni 35 protsenti ning tulemused olid peagi näha. Võrreldes esimese poolaastaga, oli eksport aasta lõpuks lausa kahekordistunud ja enam polnud tarvidust seda riigikassast toetada. Krooni odavnemine ei vähendanud ka rahva ostujõudu, mida oli kardetud.

Vähenema hakkas ka tööpuudus. Kui märtsis 1933 oli hädaabitöödel üle 10 000 inimese, siis aasta hiljem kahanes see arv 5400-le. Ekspordi elavnemine lõi juurde uusi töökohti, samuti tõusid nii mõneski ettevõttes 1933. aasta teisel poolel palgad. Majandus oli ilmselgelt tõusuteel - kriis oli lõpuks ületatud.