27. august. Öösel, 00.30

“Patareisse” jõudes kaotasime kohe kõik inimõigused. Meisse hakati suhtuma kui loomadesse.

See väljendus juba selles, et meil kästi joosta, “Patarei” väravas tulles autost maha 50 meetrit kuhugi koridori. Seejuures valvurid vandusid vängelt vene keeles. See jooksmine ja vandumine näitasid kohe, et olen sattunud tõelisse maisesse põrgusse. /.../ Ja siis tõugati meid kuhugi räpasesse kambrisse. Kamber on tõeline tondi öömaja. Igal pool vedeles  suitsukonisid ja muud prahti. Osa kambri põrandast oli haisva vee all, mis oli sinna voolanud ummistunud peldikust. Igal pool valitses selline mustus ja räpasus, et mul hakkas lausa halb, kui mõtlesin, et siin pean veetma võib-olla mitu kuud.

/…./

Sel ööl seal räpases kambris alles kogesin ma esimest korda, mida tähendab vanglas olemine. Seal kambris oli igat sorti rahvast, oli selliseid vaikseid ja tagasihoidlike inimesi, kuid oli ka ehtsaid vene vange, kelle välimus ja käitumine ajavad korralikule inimesele hirmu kohe nahka. Eriti käis mulle närvidele nende kõvahäälne naer ja jutt. Sellistega küll ei tahaks ma ühes kambris olla.

/…/ Lõunaks viidi mind siis kambrisse 105. See oli puupüsti rahvast täis. Üle poolte kambri elanikest olid venelased. Inimesi oli kambris kuskil 30 ringis, magamiskohti oli ainult 16-18. Kambris valitses kogu aeg selline kisa ja kära, et mul kohe pea valutama. Seina peal oli kõlar, kust tuli Raadio 2. Seda oli päris hea kuulata. Vähemalt ilma eluga saab nüüd kursis olla. Päev möödus küllalt rahulikult, ainult see kära käis julmalt närvidele. Samuti käis närvidele platnoide* võimutsemine. Eriti ülbe tegelane oli üks musta verd venelane. Suure hädaga sain ma ennast pressida rahva vahele. Ja kuna olin sest rongisõidust niivõrd väsinud, siis jäin kohe magama.

28. august

Hommikul hakkasid venelased minuga norima ja tahtsid, et ma nendele oma riided ära annaksin. Nad kohe ise norisid tüli sel eesmärgil minuga. Kuna ma riideid vabatahtlikult ära ei vahetanud, siis need võeti mult jõuga venelaste poolt ära. Sain veel ka tappa selle eest, et ma vihaga sõimasin venelasi okupantideks. Karistuseks panid venelased mind kambri koristajaks.

Niisiis, mu elu võttis täitsa halva pöörde. Niisiis oma headest riietest jäin ma ilma ja asemele anti mulle vanad kaltsud. Eriti armetus olukorras jalanõud anti mulle. Need olid vanad katkised Adidas tossud. Päev aega kõndisin ja siis lagunesid nad hoopis ära. Ma olin sellisest vägivallast, mis mulle täna osaks sai, täiesti rabatud. Ma lausa hakkasin vihkama venelasi, kes kambris eestlaste kallal vägivallatsesid.

Lõuna paiku viidi mind esimest korda välja jalutama. Jalutamine toimus ühes kiviseintega aias mõõtmetega 10X10 meetrit. Loodust sealt üldse näha polnud. Näha oli ainult taevas. Täna oli ilm pilves ja sadas vähest vihma. Sooja oli umbes 12 kraadi.

29. august

Tänane päev möödus küllalt rahulikult. Õhtul läks aga jälle mölluks. Nimelt aeti mind kaklema ühe venelasega, kes tuli reedel meie kambrisse. Kuna ma temaga kakelda ei tahtnud, siis sain ise platnoide käest tappa ja pidin ikka tolle venelasega kahevõitlusse astuma. Kakelda saime ainult 5 minutit, siis katkestas selle vangivalvur, kes juhuslikult juhtus kambrist mööda minema. Ja siis viidi see venelane mentide poolt kusagile ära, mind nad õnneks välja ei kutsunud. Umbes poole tunni pärast tuli too venelane valvurite saatel kambrisse tagasi ja korjas oma asjad kokku. Kus ta viidi ja mis tast hiljem sai, pole mulle teada. Olin aga ikkagi terve öö hirmul, kuna mul oli keelatud mentidele rääkida, mis kambris tegelikult ikka juhtus.

31. august

Elu kambris on mul “Patarei” garantiinikambris 105 küllalt väljakannatamatu kuna venelased norivad pidevalt lihtsalt enda lõbuks ja iga väiksema eksimuse eest tulevad ka rusikatega kallale. Täna tuli paar vene rahvusest ülbet tegelast mulle kallale ainult seepärast, et pärast hommikust kambri koristust jäi prügikast välja viimata, kuigi prügikast oli alles pooltühi. Õhtul poldud jälle minu põrandapühkimisega rahul ja jälle tuldi mind rusikatega taguma. Kõige vastikum on üks mustaverd venelane, see ongi kambri peaplatnoi ja minu mõnitamise algataja. Eestlasi on kambris vähe ja need ei julge midagi minu kaitseks öelda, kuna nad ise kardavad venelaste viha alla sattuda. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas võivad venelased nii tigedad minu peale olla. /…/

1. september

/…/ Õhtul vene platnoid organiseerisid kambris suurpuhastuse. Ja peksu saatel aeti mind seda tegema. Kuna ma ei osanud suurpuhastust teha nendele meelepäraselt, siis sain ma venelaste käest armetult peksa. Suure hädaga, peksu ja mõnitamiste saatel, sai see kambri suurpuhastus siiski ära tehtud. Õhtul, pärast järjekordset peksu, hakkas mul kõht väga valutama. /…/

2. september

Tervis on täitsa kehva. Ma ei saa ennast peaaegu liigutada. Hoolimata sellest aeti mind ikkagi kambrit koristama. Eriti hull oli kambrit pühkida kuna seda pidi kummargil tegema, siis valude tõttu oli see eriti raske. Vene platnoid aga ei uskunud, et mu tervis nii kehva on ja mõtlesid, et ma teesklen niisama, et nende jaoks mitte tööd teha. Ja selle eest sain ma jälle peksa. Pärast lõunat jäin ma päris nõrgaks. /…/

3. september

Hommikul tuli arst kambrisse ja ma läksin arsti vastuvõtule. Hommikul avastasin kusele minnes, et mu kusi oli punakaspruun. See ajas mind lausa ärevile. Arsti juures avastati, et mul oli palavik 39 kraadi ja kui mainisin ka seda, et kusi on ka tume, siis oli asi arstile kohe selge ja mind paigutati haiglasse. Teekond haiglasse oli väga vaevaline kuna haiguse tõttu olin ma jumalast nõrgaks jäänud. Vaevalt suutsin jalgu lohistades kõndida. /…/

8.-14. september

Tervis hakkas siiski vähehaaval paranema ja söögiisu tuli ka tagasi. Ma kohe nautisin seda aega, mis ma sain “Patarei” haigla rahulikus õhkkonnas olla. Siin ma istuks küll mitu kuud. /…/

Kuna mu keha oli siniseid plekke täis, siis arst nägi seda ja küsis nende kohta selgitust. Ma rääkisin siis talle elutingimustest 105. kambris. Samuti rääkisin talle ka seal valitsevast vägivallast. Ta lubas, et ma sinna 105. kambrisse enam tagasi ei lähe ja mind pannakse mõnda teise kambri, kus elu on normaalsem. Praegu olen haiglas ja elu siin on täitsa mõnus ja elamisväärne.

23. september

/…/ Pärastlõunal sain ma haiglast välja ja mind viidi garantiinikambrisse NR-104.

Algul oli kõik okey, keegi norima ei hakanud, kuigi kambris oli ka hulga venelasi.

Kuid seegi kamber oli rahvast puupüsti täis. /…/

Elu siin kambris tundus sama jama nagu 105. Kuigi see oli hea, et siin mind keegi ei puutunud. /…/

26. september

Must päev. Hommikul läksid osad meie kambrist jalutama ja õnnetuseks juhtus 104. kamber 105. kambriga kõrvuti boksidesse jalutama. Ja siis 105. keegi hõikas 104le, et kas ma olen nende kambris. Ja siis öeldi, et olevat hakkama saanud ”kitse panemise” ehk kaebamisega. Ja et mulle tuleb nüüd tappa anda.

Ja kui meie omad jalutamast tagasi tulid, siis nõuti minult selle asja kohta selgitust.

Ma rääkisin ära kuidas asi oli. Aga mind eriti ei usutud ja venelased tulid mulle kallale ja hakkasid mind peksma. Peksa sain päris tugevalt, nii et veri oli ninast väljas. Karistuseks pandi mind taas ka kambrit koristama.

6.-15. oktoober

Elu kambris läks minu jaoks taas ebameeldivaks. Meie kambrisse tuli juurde hulka venelasi. Ja need hakkasid kohe minuga norima. Hakkasin jälle peksa saama. Eriti vastik oli üks venelane. See tõbras ässitas terve kambri minu vastu üles. Nii et teised hakkasid ka minu kallal norima ja mõnitama. Kõige hullem on see, et ma ei oska vene keelt ja seepärast tekkivadki paljud konfliktid.

Eriti must päev oli 14. oktoober, siis toimus kambris politsei poolt läbiotsimine. Ja selle käigus võeti ära mängukaardid ja veekeedupulk, mis oli peidetud minu madratsi alla. Ja kui need ära võeti, siis jäin ma süüdi ja sain venelaste käest nii kõvasti tappa, et lausa veri lendas ninast. /…/

Venelased lähevad oma mõnitamistega iga päev hullemaks. Isegi öösel ei saa enam magada, sest öösel aetakse mind vähemalt 3-4 korda üles, et ma kambri üle pühiksin./…/

15.-20. oktoober

/…/ Peaplatnoi on päris segaseks läinud, iga väiksema asja eest tuleb mulle kätega kallale. Kõige rohkem ma kardan kambri suurpuhastust, sest siis ma pean roomama kõhuli naride all ja niimoodi pühkima ja pesema. Alati pärast suurpuhastust on mu riided mustad nagu tondil. /…/

21. oktoober

Täna sain jääle peksa kuna ma ei suutnud teha kätekõverdusi nii palju kui vaja. /…/

Ja nii piinasid mind terve öö oma sporditegemisega. Ja kui ma enam midagi teha ei suutnud, siis hüppas see peaplatnoi mulle mitu korda jalgadega selga, ma lausa karjusin valust. /…/

Pärast seda põrgulikku ööd otsustasin iga hinna eest kambrist ära minna. Hommikuse ülelugemise ajal pressisin end ma politseiniku järel end kambriuksest välja. Kuid koridoris sain ma politsei käest kumminuiaga ja mind visati kambrisse tagasi. Kambris peksti mind venelaste poolt vaeseomaks. Selle eest, et ma tahtsin kambrist ära põgeneda ja nende peale kaebama minna nagu ma olevat seda 105. kambri peale teinud. /…/

22. oktoober

Põrgust pääsemine. Pärast lõunat tuli kauaoodatud pääsemine siit vägivallatsemise kambrist. Enamus kambrisolijaist paigutati teistesse kambritesse. Mina ja üks keskealine mees Pärnust pandi kambrisse 70. /…/

Selles kambris olid pooled eestlased ja pooled venelased. Ja nagu näha oli, said kõik omavahel küllalt hästi läbi. Mingit vägivada kambris ei esinenud.

***

Vahepeal viidi päeviku autor eeluurimise asjus kodukohta ning ta elas kohaliku politseijaoskonna arestimajas.

26. november

Kella 5 ajal olin taas kambris 70. Kamber oli rahvast täis. Eestlasi oli ka väheks jäänud. Kuna kambris enam voodikohti ei olnud, siis hakkasime vahetustega, 3 ühe nari peal, magama. Kambris oli üks eesti platnoi. Küllalt ülbe kuju. Samuti oli ka paar venelast, kes kippusid oma võimu näitama. Mind esialgu ei puudutud.

27. november

See eesti platnoi läks kambrist ära, samuti läks kohtusse veel üks ülbe venelane. Ja elu läks kambris kohe paremaks./…/

1.-10. detsember

/…/ Kambris möllanud kõhulahtisusest saadi jagu, kuna arst jagas tablette kõigile, kes olid selle häda küüsis. Üldiselt toit on küll vilets. Eriti hullud on kapsad. /…/

10.-16. detsember

Elu kambris 70 kulgeb küllalt normaalselt. Kambri venelased pakkusid mulle välja äriotsa. Nimelt pidin ma hakkama nendele pesu pesema. Vastutasuks sain nende käest toitu. /…/

17. detsember

Elu kambris 70 hakkab muutuma põrguks. Paljud meie kambrist läksid kohtusse või siis uurimisele linnadesse, kus nad kuriteod olid sooritanud. Asemele tulid aga viimased jõhkardid ehk platnoid ja need asusid kohe kambris uut korda looma. Mitmed said kohe nende uute venelaste käest peksa kuna nemad ei tahtnud oma narikohti ära anda. /…/

17. detsembril tuli meie kambrisse 6 Narva ja Kohtla-Järve venelast. Ja nendest ainult üks oli küllalt normaalne. Ülejäänud olid viimased ülbed vägivallatsejad. Nad olid loomad, mitte enam inimesed. /…/

18.-24. detsember

ELU MUUTUB TÄITSA PÕRGUKS. Vene platnoid eesotsas peaplatnoi Sanjaga on asunud agaralt kambris uut korda looma vägivalla abil./…/

Väga halvasti läks ühel noorel Eesti piirivalvuril, keda peksti julmalt ainult seepärast, et ta oli olnud Eesti piirivalvur. Venelased vihkavad õudselt Eesti võimuesindajaid, kuna nemad tahavad ära võtta venelaste võimutsemise Eestis ja ongi tegelikult seda juba suurelt osalt teinud. /…/

21. detsembril sai see Eesti piirivalvur vabaks. /…/

Uueks venelaste peksualuseks sai üks habemik eestlane ja üks Jõgeva kutt. Neid peksti päevas juba mitu korda platnoide lõbustamiseks. Kõige rõvedam nende nali oli see, kuidas nad habemega eestlase habeme ära tulega. Kambris valitses tõeline põrgu eestlastele ja 24. detsembri hommikusel loenduse ajal põgenes 3 eestlast kambrist välja. /…/

Jõulud

Jõulud möödusid küllalt kurvalt. Ühelgi aastal pole mul veel nii õudsed jõulupühad olnud kui sellel aastal.

Jõulud möödusid mul tööd tehes, terve päeva pesin nende inimesesarnaste šaakalite pesu. Kõige haledamini läks muidugi sellel Jõgeva kutil. Teda peksti ja mõnitati jõulude puhul kõige julmemal kombel. Kuna tema peast leiti täisid, siis karistuseks põletati tal juuksed peast. /…/

Jõulude puhul jõid platnoid kõvasti dšihvi ehk eriti kanget teed, mille tarbimisest tekkib narkootiline joove. Selle tee sisse segasid nad mingeid tablette, mis andsid joobe osas mitmekordse efekti. /…/

26.-30. detsember

27. detsembril tuli meie kambrisse juurde kaks inimest. Üks oli pärit ka Võrust. Õhtul venelased kohe hüppasid sellele Võru mehele ligi ja tahtsid teda peksuga ähvardades kambrit koristama panna. Kuid see mees keeldus seda tegemast ja saatis venelased põrgu. Selle peale tuli talle üks venelane rusikatega kallale. Võrulane peksis venelase paari löögiga pikali maha. Seda nähes kargas peaplatnoi Sanja koos kaaslastega oma kaasmaalasele appi. Siis läks kambris lahti sihuke mürgel ja kaklus nagu seda on nähtud ameerika löömafilmides. Võru mees peksis venelasi nagu põhukotte./…/

Viimases hädas kutsusid platnoid appi veel umbes 10 venelast.

Ja muidugi see Võru löömamees neist jagu ei saanud. /…/

Vene sead hüppasid talle jalgadega selga, kõhtu, jalgadega löödi näkku./… /

Verine, peksmisest meelemärkuseta kaotanud mees lohistati platnoide abiliste poolt paraski peale ehk peldikusse. Ja seal kuses peaplatnoi Sanja talle näkku, venelaste naeru saatel. Ja lõpuks kustutas see inimšaakal ja metsaline selle mehe otsaette oma hõõguva sigareti. Läbipekstud mees visati nurka kivipõrandale surema. /…/

See Jõgeva kutt sai aga endiselt peksa ja mõnitada./…/

Nimelt tegid platnoid ta vägivaldselt “kukeks” ja hakkasid temaga enda sugulisi vajadusi rahuldama. Algul see noor poiss keeldus neid rõvedusi tegemast kuid siis peksti ta läbi ja platnoid vägistasid ta mitmekesi kogu kambri nähes. See oli õudne vaatepilt./…/

Ja pärast seda hakkasid platnoid ja nende abilised ehk šukad teda iga päev keppima. Temaga tehti kõige hirmsamaid seksuaalseid jõledusi, mida ei hakka ma siin kirjeldama. Magama pidi ta voodi all ja sealt tohtis ta välja tulla ainult siis kui oli loendus või söögiaeg, samuti siis kui keegi tahtis ennast tema peal suguliselt rahuldada. Meie kambris olid pooled venelased homoseksuaalsete kalletega, umbes 10 neist ei jätnud seda võimalust ka kasutamata. Nii et selle noore poisi elu muudeti täitsa põrguks.

31.12

Selle aasta viimane päev oli minu üks kõige õudsemaid päevi.

Sel päeval valitses kambris 70 tõeline põrguõhkkond. /…/

Õhtuks kaeti siis vägev pidulaud, millel oli kõike head ja paremat. Paljudel lausa hakkas suu vett jooksma nähes seal olevaid vorste, kotlette, kooke, kompvekke ja kõike muud head söödavat. Viina asendas ülikange tee +saladuslikud tabletid. /…/

Suurem osa kambri lihtliikmetest pidi leppima vesise kapsaleemega. /…/

Kui saabus kesköö, olid platnoid juba peast täiesti segi ja hakkasid igasuguseid lolluseid tegema. Esiteks vägistati avalikult, kogu kambri nähes ära see Tallinna poiss, keda kepiti üldiselt iga päev mitu korda. Siis sunniti Jõgeva peksupoissi selle Tallinna poisi munni lakkuda ja teha veel muidki rõvedusi. Kuid kuna ta sellest keeldus, siis peksti ta armutult läbi, kisti alasti ja ka vägistati avalikult, grupiviisiliselt PLATNOIDE poolt kogu kambri nähes. Lõpetuseks panid nad toime eriti jõleda teo. Nimelt põletasid nad tulemasinaga ära Jõgeva kuti türa ja kaenlaaluse karvad. /…/

See õudne sürrealistlik pidu kestis peaaegu hommikuni. Siis vajusid pidulised sügavasse narkootilisse unne ja seega oli see platnoide gammajaa ka lõppenud ning uus aasta nende arust vastu võetud.

1. jaanuar

Sellest päevast ma palju ei mäleta, kuna olin sellest öisest mürglist väsinud ja magasin. Platnoid magasid ka päeva maha.

/…/

Eelpool kirjeldatud metsik rutiin “Patareis” jätkus päeviku autori jaoks veel kolm kuud, siis esitati süüdistus ja kohus määras mehele aasta ja kolme kuu pikkuse vanglakaristuse ning ta pääseb Rummu tsooni. Karistust lõpuni kandma.

Aasta oli siis 1994.

* Kambris valitsev kogenud kurjategija.