Viin koerale ja lammastele söögi ette, panen pudru pliidi peal hakkama, teen mõne hommikuse ringutuse (ikka need viie tiibetlase klassikalised asjad), siis lähen poisse üles ajama. Harilikult seisan natuke pea peal ka, sest olen märganud – kui seda ei tee, kulgeb päev kuidagi äraspidiselt.

Hommikust söön kaks korda, esmalt kooli minevate poistega. Kui puder keres, istume autosse. Kooli Põlva külje all Rosmal on ligi 40 km ja meil tuleb startida 7.15 paiku. Kooli vahet sõitmine on päeva kõige tüütum osa, aga samas – kui sõita Viimsist kesklinna, teeb umbes sama välja. Meil pole lihtsalt ummikuid. Autos on meil oma jutud, ja vahel pikad süvenenud vaikimised, igaüks omaette. See on nagu ettevalmistus päeva uueks etapiks.

Kui ma Rosmalt tagasi jõuan, on ka kolmas päkapikk ärganud ja naine Mari vihub juba oma harjutusi teha. Nüüd istume koos hommikulauda, minu jaoks siis teist korda. Hea rahulik hetk vaadata päevale otsa.

Hommik ongi kõige parem aeg. Kui on vaja kirjutada kolumn või haududa välja mõni loov mõte, on hommik selle jaoks parim. Vaatad aknast välja, sirutad tundlad pikaks ja võtad vastu, mis nende otsa jääb.

Meil on ühine töötuba, kus ma arvutitööd teen. Kodukontori ust ma kinni ei pane, poisid käivad sisse ja välja. Kodus töötamine on mõnus, aga paneb ka proovile – kas suudad hoida distsipliini, samas arvestada inimestega, kellega koos elad.

Mu tööpäev ei ole kindla alguse ja lõpukellaga. Teen siis, kui vaja. Kuna ameeriklased muutuvad eriti aktiivseks vastu õhtut ja mõni kirjatöö venib ka vahel hilisemaks, juhtub ikka, et naine hüüab teisest toast: “Kas sa täna koju ei tulegi!”

Eks see arvuti on üks asendamatu aparaat, sellega saavad kõik tööasjad aetud. Kujundajaga valime kaanepildi, toimetame, teeme korrektuuri ja kõik saab tehtud skaibi teel. Ei peagi istuma toimetuses ninapidi koos ja töötajate tagumiktunde üle lugema.

Korra või kaks kuus (hädakorral ka kolm) ma siiski Tallinnas käin. Ja kui siis tagasi jõuan, on mul järgmine päev linnapohmaka päev. Töö ei istu, supp ei maitse, midagi tehtud ei saa. See linnamelu imeb nii tühjaks, et enese maandamiseks läheb jälle jupp aega.

Linnapohmakat näen ka külaliste juures. Esimesel õhtul, kui nad tulevad (tegelikult ka veel järgmisel hommikul), on nad nagu üles keeratud jänesed. Hüppavad jalalt jalale ja tahavad kangesti midagi põnevat teha. Alles siis, kui neil see hoog üle läheb, saab inimese moodi juttu ajada.

Maal võtavad elamisele kulutatavad tegemised rohkem aega ja energiat. Alles oli meil 26 kraadi külma, siis kütame palkmaja päevas kaks korda – kaks ahju ja pliit koos lesoga vaja korralikult soojaks saada.

Tavaliselt on nii, et inimesed teevad palgatööd ja otsivad oma päevakavasse auke, et omaenese elu ka elada. Siin sa elad ja sobitad päevakavasse kohti, millal palgatööd teha. Ja siin on tõesti selline tunne, et elu on sees!

Müüt, millest kõik räägivad – et elada maal, peab olema rikas –, vastab mõnes mõttes tõele. Hingelt rikkaid inimesi leiab maalt rohkem kui linnast. Ja siin on nii palju teha, et sa pead olema nagu India jumalus, kellel on mitu kätt, ning ikka ei jõua kõike ära teha.

Täna näiteks olin külauudiste portaali Kylauudis.ee päevatoimetaja. Kui kommertsmeedia nõuab vaid verd ja pisaraid, siis õhinapõhine külameedia räägib argipäevast ilma verd tarretama panevate uudisteta. Ja lugejad muudkui loevad.

Jõudumööda pusin ka kogukondlikku ja Haanimaa asja. Täiskuu ajal ajame haanimeestega koonud kuu poole, võtame kellegi juures seljatäie leili ja lonksu õlut ning ajame törtsu meestejuttu – et maailm saaks jälle päästetud.

Argipäeva õhtupoolikul, kui kodused rehkendused tehtud, valgume koos oma poisteväega õue. Mõni päev teeme Haanja suusaradadele tiiru peale. Kuna praegu on lammastel just värskelt mees majas, ilus sarviline jäär Andrus, tiirlevad nüüd ka poisid rohkem lambakarja ümber – et mis ja kuidas need asjad käivad.

Õhtul kaheksa paiku püüame häälestada pesakonna magamamineku lainele. Üheksast on noorematele kohustuslik õhtujutt – praegu “Dr Dolittle ja roheline kanaarilind”. Kaks-kolm lugu, vähemaga ei pääse. Tavaliselt tukastan mina enne kui poisid. Vahel jõuan öökapilt veel ka oma raamatu haarata, enne kui kukun teistesse sfääridesse. Kümnest nohiseme kõik.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.