“Olen eluaeg halvasti maganud. Aastas on ehk ainult paar ööd, kui ma kordagi ei ärka. Hommikul teen juba varakult kohvi – presskannus või panen aparaadi tilkuma, kuidas tuju on.

Joonistan näo pähe, riputan ehted külge ja lähen päevale vastu.

Ma olen alati püüdnud saavutada kodust õdusust, et oleks küünlaid ja linikuid... Mulle ei meeldinud moodne köögisaar keset tuba. Lasksin pliidi ja valamu akna alla panna, ja keset tuba sai ümmargune laud. Hoopis kodusem! Nüüd istun ja vaatan – paarikümne sammu kaugusel on lumine mets ja selle taga mühab meri.

Mõtlen, et mis see päev mulle toob, kas läheb hästi või halvasti, kas ma vaarun või taarun, kas ma valutan või ei valuta.

Kolm ja pool aastat tagasi, kui selgus, et mul on vähk, ütlesin ma mehele, ma lasen su vabaks, võta endale noor naine, ela! Ta ei läinud. Nüüd ütlen talle, et on hilja, nüüd pead sa selle minuga kaasa tegema.

Ma ei taha eriti süüa, ma ei söögi suurt midagi.

Olen kolme aastaga saanud umbes kolmkümmend korda igasugu keemiaravi. Plaatinaravi, mis ma praegu saan, võib olla viimane võimalus, kui see ei aita, on minek.

Ma olen leppinud. Olen surmaga rahu teinud, ma ei karda. See pole muud kui seisundi vahetus. Peaasi, et valus ei ole.

Ühes filmis, kus inimest ära saadeti, öeldi talle nii ilusti kaasa – nüüd oled sa vaba. Ma mõtlen ka nii. Ma kujutan surma ette kui vabanemist. Näen vaimusilmas, et see maailm, kuhu ma lähen, on imekaunis... Võib-olla annan ma valesid signaale, ma ei tea, aga nii ma arvan…

Mul on purk, kuhu ma viskan paberirullid, millele olen kirjutanud soovid, mille täitumist ma väga loodan. Ma tahan ju ikka terveks saada!

Ma olen sinna purki ennegi soove poetanud – et ma oleks tark ja ilus. Hahhaah...Et ma saaks miljoni! Nüüd pean seda miljonisoovi tühiseks, ja kirjutan sedelile, et ma saaksin terveks.

Soovi, ja su soovid täituvad! Ma kinnitan seda.

Mul on olnud kolme ja poole aasta jooksul kõikvõimalikud vähid ja metastaasid – rinna, emaka, aju, luude, maksa. Kolmest olen lahti saanud, luu- ja maksavähk on veel jäänud. Ma olen olnud optimist. Ja võib-olla sellepärast olengi neist kolmest lahti saanud. Olen lootnud. Nüüd mõtlen, et võib-olla saan neist kahest ka veel jagu! Ma loodan…

Aga sellegipoolest… Vaata, kuidas loevad isad-emad oma beebide vanust – kuude kaupa. Minuga on nüüd samamoodi. Ma ei ütle, et ma olen 48. Ma olen 48 ja 8 kuud. Kõik kuud on mulle olulised.

Mul on kiire.

Tütrele käin ma peale, et küsi! Küsi, ma olen veel olemas ja võin rääkida sellest elust, mida olen elanud.

Ma olin neli aastat tagasi 85 kilo raske. Ma olen 158 cm pikk.

Viimase aastaga olen võtnud alla üle 30 kilo. See pole paha, see on mu loomulik kaal. Paks oli paha olla! Rind lõigati ära, mis seal ikka, pintsakunööbid lähevadki paremini kinni!

Mulle meeldib teatris käia, mulle meeldib pärast garderoobis inimesi vaadata, kõik on ennast ilusti riidesse pannud… seal on eriline energia, et kõik särab.

Eelmisel aastal käisin Tenerifel, issand, missugune on ikka ookeanilaine – see murrab ju jalad ära, ta viib su minema! Prantsuse kutid päästsid mu ära. Ma olin tõesti hädas, jumal, hoidsin kätt ees, et rind ei tuleks trikoo vahelt välja…!

Ma ümbritsen ennast heade asjade ja inimestega, pole mõtet vaevelda halvas seltskonnas. Mõtlen lapselapsele, kes on mu ingel, mu elupäästja, nii hea, nii valge, rikkumata.

Kella kolme või nelja ajal hakkan ära vajuma.

Mul on oma tempod, ma liigun aegluubis – ja mõtlen, kas ma sõidan rongiga kaasa või vaatan, kuidas see minust mööda kihutab. Vahel ma justkui ei tea, kus ma olen.

Lähen vaikselt oma tuppa.

Võib-olla vaatan seriaale “Pilvede all” või “Dr House” – midagi kerget unemaale jõudmiseks. Armastan inglaste filme, selliseid söövitavaid ja endasse mässivaid.

Jõulud… Mulle meeldib süüa teha ja ulukipraad on olnud mu hitt, aga seekord ei tee ma vist midagi, olen nii nõrk. Istume lihtsalt veidi...

Metskitsedele panen kännu peale kapsast ja kamapalle.

Ja vaatan, kuidas lumi sajab.

See on siin nii ilus.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.