ELU ÜHES PÄEVAS: Tiina Mägi
"Mul on tunne, et ma olen end eluaeg pool seitse hommikul üles ajanud. Kogu aeg olen olnud hommikune inimene. Kui ma veel koolis käisin - sellest on möödas sajand või poolteist –, siis oli nii, et kõigile kooliõpikuid ei jätkunud. Ja et mina elasin sõbrannaga ühes majas, siis luges tema õhtul õpikud läbi ja tõi need mulle ukse taha. Ja mina lugesin vara hommikul, viisin raamatud kooli ja andsin talle tagasi.
Meie peres on alati olnud mõni neljajalgne - praegu on punase habeme ja valge tagumikuga must krants Proua Habe - ja hommikuse rituaali dikteerib tema. Enne kui keegi saab hakata kohvi jooma, tuleb Proua Habe viia jalutuskäigule. See matk kujuneb täpselt nii pikaks, nagu Proua Habel parasjagu tuju on. Ja selle pikkusest oleneb, kas pärast on aega rahulikult kohvi juua või tuleb seda teha püsti seistes, saapad jalas.
Kuna ma olen ainuke, kes meie majas mannaputru oskab teha - ja on öeldud, et kõige paremini maailmas –, siis vahel palub meie pesakond, et ma teeksin hommikul putru. Need pudrutegemise hommikud on toredad hommikud.
Ja veel eriti ilusad hommikud minu jaoks on need (nüüd ma lähen veidi siivutuks), kui ma tõusen voodist ja lähen, öösärk seljas, paljajalu, kohvikruus käes, vaatama, missugune lill on vahepeal lahti läinud. Nii juhtub mõistagi mitte Toompeal, vaid maal Rannamõisas ja tuleb tunnistada, et tänavu oli neid kordi ainult kaks.
Ma olen mõelnud - see on idiotism!!! - ma ostsin tänavu 48 pakki suvellillede seemneid ja mul polnud enam kohta, kuhu neid maha külvata. Ma topin Toompeal ka kõik kohad lilli täis!
Muide. Tallinnas on nii, et kui sa tahad kuulata varahommikuse vanalinna helisid või vaikust või vaadata hommikust valgust, siis on selleks parim koht Pikk Jalg. Seal on täiesti hääletu, mitte midagi ei kosta. Ja siis äkki – maja number kolm ees seistes – oleksid sa justkui Raekoja platsil. Raekoja platsi hääled on siin ideaalselt kuulda, kuigi tegelikult on Raekoja platsini tükk tükk maad.
Ma lähen tööle jala. Mul ongi kaks põhilist tööriista. Ühed on lõuad ja teised on jalad. Ja ma käin mööda vanalinna ringi nagu nuuskurpolitsei ja vaatan, mis siin jälle tehtud on. Et see karniis siin on ära rikutud vms. Ma olen ikka metsikult armukade selle linna peale ja ega ma esimese hooga heaks ei tunnista, kui siin midagi tehtud on. Aga kui hästi on tehtud, siis on rõõm muidugi suur.
Ma olen autoga ka sõitnud. Ei saa öelda, et ma autoroolis pole olnud! Kui ma õppisin 21. keskkoolis (nagu öeldud - poolteistsajandit tagasi), käisin ma õppesõidus ja mulle anti suur rogeline GAZ. Ja meie kooli ja kõrvaloleva elumaja vahel oli roheline plank. Kui ma esimest korda sõitsin, oli algul kõik väga kena, aga varsti väga pime, sest ma sõitsin läbi plangu. Pärast mind enam rooli ei lubatud.
Lõuna ajal ma käin kuskil kohvikus, enamasti Saia Käigus, kus ma söön sooja võileiva. Aga kui selgub, et rahakott kadunud ja lõuna jääb vahele, ei tee ma sellest suuremat numbrit.
Kolmest viieni on selline aeg, kui mulle sobib, nagu vene keeles öeldakse, tupoi fizitšeski trud (nüri füüsiline töö). Viiest seitsmeni on aktiivsem periood. Siis ma heameelega loeksin või laeksin ennast muul moel.
Ma lihtsalt vihkan ennast sellepärast, kui väikseks on jäänud minu lugemus.
Kodus öeldakse, et pole võimalik enam liikuda, sest kõikjal on raamatute ja ajakirjade virnad, mis on minu poolt puutumatuks kuulutatud, aga mida ma pole jõudnud läbi lugeda.
Kõik on pooleli, kõik on üle pea! Ja kui õhtul tekib hetk, kui ma võiksin lugeda, siis ma tunnen, et mu pea on nii kõlu, et sel pole lihtsalt mõtet!
Kaks aastat tagasi suutis üks tuttav mulle sisendada, et ma võtaksin korra nädalas, kindlal päeval, kindlal kellaajal 45 minutit, mis oleks ainult mu enda päralt. Ja nüüd ongi nii, et ühel kindlal nädalapäeval kindlal kellaajal saame selle tuttavaga kokku, joome kohvi ja räägime maast ja ilmast. See on tõeline õndsus!
Õhtul süüakse meil kodus.
Ja päris õhtul, pärast AKd või pärast OPi on selline aeg, kui tütar Killu küsib: kas meil saia on? Jah, on!
Kas meil moosi on? Jah, on!
Siis tehakse potitäis teed ja süüakse moosisaia.
Suvel, kui käib suur moositegemine, küsivad kõik: issand halasta, kuhu sa need moosid kõik paned?! Aga aastas on kindlalt 250 päeva, kui meie majas purk moosi ära süüakse.
Saiasöömisele järgneb õhtul meil tants ja näitemäng. Tantsud on meil ikka pöörased – terve maja kajab käes! Ja näitemäng näeb välja nii, et mina olen Printsess ja tütrepoeg Joosep (neli koma üksteist aastat vana) on Vahva Rüütel ja tütar on Kuri Lohe. Olukord lõpeb reeglina õnnelikult ja Vahva Rüütel hoiab mul etenduse finaalis galantselt kätt. Need on ainukesed hetked elus, kus ma ennast tõesti Printsessina olen tundnud.
Ma langen ära kella 11 ajal õhtul. Siitpeale võin ma parandada sokikanda ja koorida õunu, aga midagi mõistlikku ma siis enam suuteline tegema ei ole.
Aga kui sa tahad teada, missugune on parim koht Tallinna vanalinnas enne päikeseloojangut, siis tea, et see on Tornide väljakul Loewenschede tornist Köismäe tornini. Ja kui päike loojub, siis on kaunim koht Piiskopi aed (vaateplatvorm Toomkiriku juures Kaubandus-Tööstuskoja taga). Kui kellelgi on vaja kellelegi midagi intiimset öelda, siis on õige teha seda Piiskopi aias, kui päike parajasti loojub. See on parim koht."
