Elu võimalikkusest Kolumbias
Kolumbia – maa, mida palavalt armastatakse või tuliselt vihatakse. Maa, kuhu tahetakse ikka ja jälle tagasi tulla või kust põgenetakse igaveseks. Maa oma sõbralike inimeste, maagiliste mägede, metsiku dzungli ja kahe erineva ookeaniga. Maa oma kokaiinikasvanduste, ohtlike terroristide ning lokkava vaesusega.
Huvist teistsuguse elu ning seikluste järele sattusin Kolumbiasse tudengiorganisatsiooni AIESEC kaudu 3-kuulisele praktikale Calis tegutsevasse ICESI nimelisse eraülikooli. Koduks renditoake keskklassi Kolumbia perekonna juures, tööl pidev suhtlemine kolleegidest professorite ning kaastudengitega andsid mulle võimaluse sulada sisse kohalike igapäevaellu ning tunda endki ühena kolumbialaste seast.
Olles eelnevalt lahkunud Madriidist kahe tüki pagasiga, maandusin pärast 12-tundi IBERIA reisilennuki viimases reas, mitte just väga mõnusalt kolme kaasreisija ning nelja WC vahel, Kolumbia pealinnas Bogotas vaid ühe tüki käsipagasiga. Maal, kus iga endast lugupidav keskklassi naine ei kanna tööl kunagi ühe nädala sees samu rõivaid, olin esmase nädala sunnitud veetma 30-kraadisest kuumusest ning kostümeeritud kolleegide heast väljanägemisest hoolimata just enne kodust lahkumist katki rebenenud teksastes. Aga mis seal´s ikka, "kõigest" viis päeva peale maandumist sain oma kohvi ikkagi ühes tükis ning täisvarustuses lennujaamast passi näitamise ning allkirja alusel kätte. Lennujaamad muuseas on ühed mugavad paigad – kui taksofonist mobiiltelefonile helistada ei saa, paluti pöörduda suvalise putkamüüja poole, kes lahkelt lisaraha isikliku mobiili laenutusega teenivad; kui pank suletud ning vaja kiiruga dollareid vahtada – juhatati maiustusteputkasse ning aeti asi leti all vaikselt korda. Ametlikult pankades raha vahetades muuseas on protsess palju keerulisem ning tagatipuks tuleb endast ka sõrmejälg kohalikku andmepanka jätta.
Kui hea esmamulje jätmisega natuke ka viltu vedas, läks kohalikku ellu sisseelamine libedalt. Juba mõne nädala möödudes olin kui vana kolumbialane kunagi – jäin rahuliku südamega iga päev tööle 20 minutit hiljaks, küpsetasin nagu iga teinegi õhtuti endale traditsioolisi leibasid arepasid, mis mulle alguses täiesti söögikõlbmatute valgete jahupannkookidena tundusid, alustasin igat kõnelust ameerikaliku pärimisega „como estas?“ (how are you?), ning suudlesin vastutulevaid sõpru tervituse märgiks kolumbialikult mõlemile põsele. Õhtuti jälgisin vahel minagi peretütarde ning –emaga telekast tõelist Ladina-Ameerika seepi ning vaatasin kadedusega pealt, kuidas ema oma täiskasvanud tütreraase kanaema kombel söögi, joogi ja kallistustega poputas.
Kuna loengud toimusid ülikoolis hommikul seitsmest lausa õhtul kümneni kahetunniste sessioonide kaupa, peeti lõuna ajal paaritunnine paus, kus töö- ja klassiruumid lukustati ning kõik töötajad ja üliõpilased kas siis uniste porikärbestena kuskil siestat pidasid või huviringides ja trennides kasulikult vaba aega veetsid. Eestlasele omaselt sattusin minagi mõtlemisviisi “kui tasuta saab, tuleb ju ometi kogu raha eest vastu võtta“ kütkeisse ning eriliseks lemmikuks kujunes kolumbialaste lemmikrütmide salsa, reggae-toni, vallenato ning merenge saatel liitrite kaupa higi valamine. Kaasahaaratuna nendest meeletut energialaengut andvatest tantsutundidest käisin kohal pea iga kord ning kui esimestel kordadel koperdasin oma kohmetu valge kehaga tagaridades niisama enda üle itsitades, siis hiljem taheti mind lausa koos kaasasündinud andega kohalikega esinema saata.
Kolumbialased armastavad peale salsa tantsimise ka võluvas hispaania keeles võimalikult kõva häälega laulda ning sedasi korralikult pidutseda. Cali – linn, kus mina elasin ongi kuulus just oma meeletute pidude ning ilusate naiste poolest. Õhtuti linnas jalutades võib salsarütme kuulda pea igast avatud aknast ning möödajalutavatest tütarlastest on üks rohkem üles löödud kui teine. Ei pane sugugi imestama, et kõik need kontsaga kingad, suured silmapaistvad ehted ning põlvest põlve pärandatavaid naiselikke figuure rõhutavad riided need vähesed gringo-mehed, kes Kolumbiasse tulla on julgenud, pöördesse ajavad. Kuigi suurtes linnades leidub ka nii rokk- kui ka elektroonilise muusika klubisid, on ka tänapäeva noored just salsa muusikaga üles kasvanud ning eelistavad klubisid, kus iga korralik pidu salsa rütmide taustal laudadel tantsimisega lõpeb ning rahvas nagu üks sõbralik pere lugudele kooris kaasa laulab. Alkohol voolab ojadena, kuid millegipärast tabas silm purjus noori märksa harvemini kui Eestis.
Kui oma uue elu alguses tundus, et keskmise eurooplase eelarvamus, nagu võiks Kolumbias osta iga teise kohaliku murjami käest kokaiini või sattuda igal sammul nurgatagustes varitsevate guerillade- kohalike terroristide kuulirahe alla, tõeliselt naeruväärsena, siis ajapikku kogunes ka endale elukogemust- ning tarkust. Õhtuti kubisevad ööklubide ümbrused nätsu- ja pulgakommimüüjatest, kellelt teatud koodi lausudes palju kangemat kraami kui Orbit v?i Chupa-Chups osta võib. Guerillade inimröövide hirmus valvab aga kõiki suuremaid maanteesid kurguni relvastatud sõjavägi, keda terroristidest tegelikult vaid saabaste järgi eristada võib. Endalgi õnnestus korra hirmujudinaid tunda, kui liinibuss mundris meeste poolt maanteel kinni peeti, rahvas välja kamandati ning buss läbi otsiti ja dokumente kontrolliti. Õnneks oli seekord tegu lihtsalt politsei kontrolliga, kuid millegipärast meenusid kohalike poolt räägitud juhtumised, kus terroristid samamoodi liiklust peatavad, dokumente kontrollivad ning siis huvipakkuvad kodanikud lihtsalt endaga kaasa viivad. Tegelikkuses on aga suured maanteed niivõrd sõjaväelaste poolt turvatud, et selliseid lihtrahva inimrööve tuleb harva ette. Suurem tõenäolisus lunarahaküttide kätte sattuda on teatud mägipiirkondades ringi hulkudes või kõrvalteid pidi mägedes n.ö. punastes ohutsoonides liikudes, kuid üldiselt kehtib ikkagi reegel, et kaasa viiakse maksejõulisi kohalikke ning sel juhul kasvõi päise päeva ajal kirikust. Sejakotirändurist noorukid terroristite huviorbiiti üldiselt ei kuulu, isegi kui oled blondide juustega ning Eestist.
Hoolimata metsikutest mägedest ning endas ohte peitvatest teedest on liiklus Kolumbias tihe ning hullumeelne. Linnaliini bussid kujutavad endast oma “tule peale-mine maha kus ise tahad“ süsteemiga täielikku peavalu teistele juhtidele, aga on väga mugavad reisijatele. Kohalikud Montoya austajatest bussijuhid kimavad 50-lises tsoonis ikka vähemalt 70-90-ga ning kui mõni reisija endast siis märku annab ja maha tahab minna, reageeritakse kiiresti piduri põhja vajutamisega ning nii 45-kraadise nurga alt otse teepervele keeramisega. Ise sattusin nii mõnigi kord valgenahast tola rolli, kui kael vasakule kõveras minu jaoks liiga lühikeses täiskiilutud bussis tasakaalu üritasin hoida või sõiduki pidurdades mõnele kohalikule hooga sülle potsatasin. Kui jalakäijatele mõeldud ülekäiguradu või kõnniteesid tuleb kesklinnast väljas lausa tikutulega otsida, siis jalakäijate valgusfoorid puuduvad üldse. Jalgrattad kimavad mootorsõidukite ning jalakäijatega vaheldumisi ning üldiselt maksab liikluses tugevama võim ning häälekaim signaalihelin. Viimasega loomulikult ei koonerdata.
Kuigi nähtud pildid Kolumbia metsikutest mägedest ning värviküllasest loodusest panid nii mõnigi kord pead vangutama ning tundma end nagu viibiksin muinasjutulisel postkaardil, moodustas selle maa meeldejäävama osa minu jaoks kohalik rahvas ise. Olles ise nii mõnelgi pool maailmas juba reisinud, ei ole ma veel tundnud end kuskil nii oodatud ja hoolitsetud külalisena. Üheski teises riigis pole mind peale kümneminutilist tutvust kutsutud suguvõsa mitmekäigulisele lõunasöögile, pakutud raskete turukottidega küüti vanal loksul jalgrattal või palutud igasugustest keelebarjääridest hoolimata nii mitmeid kordi kohtamistele. Inimesed pakuvad lahkelt igal võimalusel oma abi ning seltskonda. Teisalt mõistsin, et kolumbialased on tegelikult väga kurvad oma riigi maine pärast mujal maailmas ning teevad kõik endast oleneva, et siia sattuvad turistid end turvaliselt tunneksid ning heade mälestustega lahkuksid. Erilisena tundub kohalike kohtlemine ka seetõttu, et turiste on sisemaal vähe ning ning võimaldab neil vähestel, kes siia satuvad kohalike lõpmatut külalislahkust ning uudishimulik-sõbralikku suhtumist nautida.
Kui keskklassi esindajad, kellega mina peamiselt kokku puutusin, on oma eluga enam-vähem rahul ning armastavad oma ilusat maad väga, siis teiselt poolt elab siiski üle poole rahvastikust viletsates tingimustes vaesuses. Viimastel aastatel on palju kodutuid ning kerjuseid tekkinud endiste farmerite näol, kes on olnud sunnitud oma kodud mägialadel gurrillade tegevuse tagajärjel hülgama ning tulnud tööd leidmata suurlinnadesse elama. Kui keskklassi elamud on aedaga piiratud ning neid valvavad turvamehed, siis kahjuks kohtab ka väga palju tõelisi lobudikke, kus puuduvad nii elekter kui ka vesi, turvalisusest rääkimata.
Hoolimata ülepaisutatud hirmuäratavast Euroopas ringlevatest uudistest, on normaalne elu Kolumbiaski täiesti võimalik ning see on riik nagu iga teinegi. Troopilised rannad, metsik Amazonas, lokkav loodus oma kohvi- , suhkruroo- ja banaaniistandustega, soe kliima, sõbralikud inimesed ning mõnusad salsarütmid on vaid mõned põhjused miks ma sinna kohe kindlasti lähitulevikus tagasi tahan minna. Ühelt poolt välisturiste täis Kariibi mere rannik põhjas ning teiselt poolt rahulikud Vaikne ookean läänes, Andide mäestik sisemaal, d?ungel kagus ning savannid kirdeosas. Käsikäes valged, neegrid ja indiaanlastest punanahad, omavahel vastanduvad rikkad ja vaesed, sõbralikud ning ohtlikud. See on Kolumbia – maa, mida palavalt armastatakse või tuliselt vihatakse.
