Elu võimalikkusest putukateta
Professor Tammaru! Miks putukad meile tähtsad on?
(Professor Tammaru teeb kavala näo.) Kes ütles, et nad tähtsad on?
No et ökosüsteem vajab...
...Ökosüsteemil pole mingeid vajadusi. See on selline inimkeskne lähenemine.
Kui putukad ära kaotada – korrapealt, kõik liigid, kuidagimoodi –, siis oleks ökosüsteem ikka ökosüsteem. Lihtsalt teistsugune. Eks sinna tuleks siis midagi muud asemele, kooslus saavutaks stabiilsuse ... Aga elu jääks kindlasti alles.
Looduses pole mitte need asjad olemas, mis on tähtsad, vaid need, mis on suutnud ellu jääda. Eestis võiks tugevalt 99 protsenti putukaliike välja surra, ilma et inimene seda kuidagi tähele paneks!
Tõesti?
Noh. Muidugi me ei tohiks niimoodi mõelda, ja ei mõtlegi! Ja näiteks putukad põllumajanduses ja putuktolmlemine on täitsa omaette teema.
Kas inimtegevuse tõttu tekib putukaid pigem juurde või kaob?
Ilma inimtegevuseta kataks Eestit põhiliselt okasmets. Mina uurin liblikaid – ja nende liigirikkus on okasmetsas väga väike. Põllumajanduse tekitatud avamaastikud aitasid väga paljudel liikidel lõunast siia nihkuda.
Muide, kurioosne näide: Aegviidu polügoon! Nõukogude sõdurid käisid seal pommitamas, hiljem mets põles – aga nii tekkis hea nõmmelaadne maastik, kus on Eesti ainus elujõuline liivatee-sinitiiva populatsioon. Ja ka tähnik-sinitiival läheb seal väga hästi! (Sinitiivalised on erksiniste tiibadega liblikad, kes võivad elada sümbioosis sipelgatega – M. Z.)
Nüüd ongi probleem, et sõjavägi on sealt läinud – ja ta hakkab kinni kasvama. Tuleks kunstlikult lahti hoida, nagu Inglismaal...
Aga miks võtta seda vaevaks, kui putukatest laiemas plaanis õieti midagi ei sõltu?
Sest meil on parem metsas käia, kui seal on rohkem putukaid!
Aeda inimene ju ei istuta ainult ühesuguseid lilli. Bioloogiline mitmekesisus lihtsalt meeldib meile. See on loomuomane, ulatub kiviaegsesse Aafrikasse, kuna seal jäi ellu selline inimene, keda tõmbas mitmekesisema looduse poole.
(Unistavalt) Jaa ... Silmaga nähtavad putukad on ka head huvitavate kohtade indikaatorid. Kusagil märgati vähelevinud liblikat – tähendab, ilmselt leidub seal veel hulk putukaid, kellest me üldse midagi ei tea!
Pole vaja pseudopragmaatilisi põhjendusi, kuidas meil on seda putukat tarvis näiteks naftaleeni (traditsiooniline koimürk – M. Z.) tootmiseks või ...
Kuidas teadus putukatest kasu saab?
Tuhandeid põtru me korraga laboris kasvatada ei saa. Pisikeste putukate peal on mugav uurida ökoloogilisi protsesse.
Teiseks, fauna näitab hästi keskkonnamuutusi. Putukad reageerivad kiirelt – näiteks praegu annavad selgelt kinnitust kliimamuutustele. Eestisse on viimasel ajal elama asunud paarkümmend liiki, keda siin varem üldse ei olnud, ja mõni jahedas kohastunu on omakorda kadunud.
Mida Eesti putukafauna endast üldisemalt kujutab?
Alles 10 000 aastat tagasi oli kogu põhja-parasvööde jää all. Nii et endeemseid liike – kes oleks täielikult siin kujunenud – meie aladel ei ole. Kõik on kusagilt mujalt tulnud.
Ja teine asi: põhja poole liikudes liigirikkus ikkagi väheneb. Mägesid – kus tekib enamik liike – meilt ka ei leia ... Tähendab, midagi kogu maailmale looduskaitseliselt väga olulist me pakkuda ei saa.
Kuidas putukaid nii palju on? Ainuüksi Eestis on nähtud kümmet tuhandet liiki.
Kõigepealt ökoloogiline tõde: maailm on roheline. Rohelisi taimi leidub – mitte küll isendi, aga kaalu järgi – palju rohkem kui nende sööjaid. Sellepärast näiteks taimtoidulised putukad omavahel sisuliselt ei konkureeri ja eriti neid on väga palju.
Teine asi on kehasuurus. Millegi uue arenguks peavad ühe liigi populatsioonid saama isoleeritud – et geenide vahetus lõppeks. Ja putukate väiksus loob sellise isolatsiooni tekkeks head võimalused.
Samas, ka liigikaaslaste äratundmine toimub neil väga peenelt, feromoonide ehk lõhnainetega. Ja genitaalid sobivad ka ainult liigikaaslastega. Need ei veni. Sellepärast hübriide ei sünni.
Ja ikkagi on nad oma liigirohkuse juures jäänud kõik väga pisikeseks.
Ahhaa! Siin on lõpuni lahendamata küsimus, mida ka meie uurime. Kehasuurus.
Kui vaadata, kuidas töötab putukate keha, siis kassimõõtu nad minna ei saagi. Luude asemel on kitiinkest – tähendab, suuremaid siseorganeid ei toestaks miski, need vajuksid kokku ja vedelikeringe ei toimiks.
Ja kopse putukatel ka pole – kehalülide peal on pisikesed torud, trahheed. Päris suurt keha need hapnikuga varustada ei jaksaks.
Aga miks nad ei ole natukenegi suuremad?
Jah. Miks kõige suurem liblikas on kõige väiksemast miljon korda suurem? Seda füsioloogia ei seleta. Laboritulemused kinnitavad alati, et suurem olla on parem. Aga kogu aeg suuremaks nad ei evolutsioneeru.
Tähendab, peab olema mingi surve suurem olemise vastu. Oma uurimisrühmaga (TÜ Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuses FIBIR – M. Z.) pakkusime lindudele toiduks eri mõõtu katseputukaid: et võib-olla nad ei võta sellepärast suuremaks kasvada, et siis süüakse nad ära? Kui see (Professor Tammaru ütleb “saaklooma suurusest sõltuv kisklussurve” – M. Z.) nüüd õnnestub panna matemaatilisse mudelisse, siis ehk ongi üks seletus käes. Et väike olla on turvalisem.
Teiseks võiks ju olla, et näiteks mürgiseid hoiatusvärvusega putukaid linnud ei puutu ja ka need kasvavad suuremaks.
Proovisime. Viljapuu-tupslasel – selline päris tavaline liblikas – on karvased eredavärvilised röövikud. Söömise mõttes ebameeldivamat putukat on raske väljagi mõelda – aga panime välja, ja tihane ikkagi proovis!
Kui mõtlemisvõimelised putukad üldse on?
Õppimisvõimet neil küll eritit ei ole. Mesilased või sipelgad on väga sotsiaalsed, töötavad koos – aga see on ikkagi instinktiivne, geenidega määratud. Ja enamik putukaid on üksikelulised. Nende sotsiaalsed suhted piirduvad paarumisega.
Kas eri liiki putukad omavahel mingit koostööd ei tee?
Peamine on siiski otsene parasitism. Tähnik-sinitiib mängib sipelgavastset ja laseb end sipelgatel toita... Samas on sipelgapesa koduks paljudele teistele putukatele. Ja eri putukatel võib olla sama parasiit.
Mõned kirjanikud, nagu Kafka või Pelevin, on inimest putukaks transformeerinud. Aga ikka selleks, et näidata tema jõuetust ümbritseva ühiskonna ees. On see metafoor putukate suhtes teie meelest kuidagi – noh – piisavalt aus?
Noh, kui näiteks liblikas muneb sada kuni tuhat muna ja kaks neist jääb vanemaid asendama, siis ongi ju nii! Liblikal sureb päevas viis protsenti röövikutest. Selles mõttes nad on tõesti jõuetud. Ehkki neid on palju.
Härra professor. Praegu on kole palju sääski. Kuivõrd nad putukauurijaid häirivad? Või on teil mingi oma suhe, mis kuidagi...
...Ikka häirivad! Loomulikult! Putukauurija lihtsalt oskab tähele panna, et hammustavaid sääski on mitut liiki – ja sellest on suur rõõm!
Aga ära saavad nad tapetud kõik.
Quo vadis, putukad?
? Tartu ülikooli entomoloog Tiit Teder räägib, kuidas putukate paarsada miljonit aastat tagasi alanud evolutsioon edasi võiks kulgeda. Ja inimesest selle evolutsiooni sees.
? Aristoteles rehkendas omal ajal välja, et Maal elab koguni 47 eri liiki putukaid.
? Praeguseks on liike teada umbes miljon. Aga eri hinnangute järgi moodustab see tegelikust hulgast vaid 3 kuni 30 protsenti.
? Teder: “Veapiir on, jah, kohutavalt suur. DNA kaudu aina avastatakse, kuidas väliselt sarnased putukad on tegelikult eri liigist – näiteks lahknesid eri taimedel toitudes. Ja teine asi: troopilistest aladest ei tea me ikkagi praktiliselt mitte midagi.”
? Kõigist maailma putukatest mõjutavad inimese elu aga vaid 3000–4000 liiki.
? Teder: “Nende hulka kindlasti enam uusi liike ei tule. Samas pole põhjust arvata, et tänapäeval mingit evolutsiooni ei toimuks, näiteks seesama uue toidutaime leidmine. Ja noh...”
? Tiit Teder mõtleb viivu ja räägib, kuidas kõik inimese põllukultuurid on putukate looduslike toidutaimede sugulased.
? “Noh, tähendab, võiksime ju leida troopikast mingi päris uue toidukultuuri. Hakkaksime seda kultiveerima, ja mingi sellega seotud seni tundmatu putukas saaks arvukaks. Aga...”
? Pool-filosoofiline lühike paus.
“...Eks see on selline intellektuaalne mäng. Tegelikult – kui me ka kõik oletatavad liigid ära määraksime, siis ilmselt laias laastus see meie elus ikkagi väga midagi ei mõjutaks.”
