Ema tahab uppunud poja kohta tõde teada
“Mida nad tegid kõik need poolteist aastat!?” küsib Marika Põldme, Rometi ema, vaatab udusele merele ja vastab ise. “Mitte midagi!” Meie jutuajamine Pärnus kestab tunde. See on emotsionaalne, pauside- ja žestiderohke jutt – sellest, mis juhtus 19. detsembril 2008.
Kell on 4.30 öösel, kui Marika ehmub voodis istuli. Tõuseb, vaatab oma Pärnu kortermaja aknast öisele tänavale, ja tunneb ebamugavat eelaimust. Vanem poeg Rain sõitis lastega Tartusse “Lottet” vaatama. Kas juhtus tee peal midagi? Vaevalt, nad hakkasid juba valges sõitma. Või on poegade isaga midagi lahti? Ta on taksojuht, sõidab öösiti ringi.
Rometi pärast ema ei muretse. Rometiga oli ta õhtul Skype’i teel ühenduses. Romet rääkis, et läheb Kesklinna valitsuse jõulupeole. Ema uuris, mida poeg selga paneb, ja Romet vastas, et ah, väga ei viitsi pingutada, teksapüksid, mingi ruudulise särgi ja kirju salli.
Kesklinna valitsuse jõulupidu Mehhiko restoranis La Cucaracha Mustamäel on hoogne. Romet Põldme, pedantne ja ülikorralik linnaametnik, kes ei võta nädala sees prae kõrvale klaasi veini ka, on ülemeelikus tujus.
“Peo kontekstis” saab temast teine inimene, räägib sõber Allan. Siis ta ei ole väga tagasihoidlik. Rometi otsese ülemuse Malle Pahapilli tehtud pildil hoiab Kesklinna vanem Marek Jürgenson, kauboimüts peas, Romet Põldmel sõbralikult ümber kaela.
Romet on lubanud viimase trammiga koju sõita, aga juba kümne ajal helistab koju sõbrale: pidu on hea, tulen hiljem!
Trall lõpeb kell üks öösel ja kolleeg Mart Uusjärv tellib kolme peale takso. Pahapill kui soliidne proua istub juhi kõrvale, Mart ja Romet tagaistmele. Mart Uusjärv väljub Pelgulinna Selveri juures, ja kui takso jõuab Kotzebue ja Vabriku nurgale (kell 1.20 öösel), ajab Pahapill Rometi üles.
Ukse ette sõitma ei hakata, sest tänav on ühesuunaline ja ringi pole mõtet teha.
“Saad ise majani?” küsib Pahapill emalikult.
“Jah, saan!” ühmab Põldme ja hakkab minema.
Viiskümmend meetrit eemal, Kotzebue 27, on Rometi kahetoaline korter, mida ta sõber Eeroga koos üürib.
Eerol, kes on “ääretult intelligentne”, nagu ütleb Rometi ema, on Rometiga ühised huvid – arhitektuur ja kunstiajalugu. Eero, tõsi, olevat rohkem teadlase tüüpi, istub kodus ja ka nädalalõppudel peab harva pidu.
2.07, nelikümmend seitse minutit pärast seda, kui Romet taksost väljub, heliseb ühes Tallinna kodus mobiil. Pereema sätib järgmisel hommikul välismaale sõitma, pakib kohvrit. Kes siis veel nii hilja?!
“Jaa. Ma kuulen!” ütleb proua torusse, aga keegi temaga ei räägi. Paarikümne sekundi vältel on kuulda purjus noormeest ja vanemat vene naist omavahel midagi seletamas.
“Ja hotšu domoi! Ja hotšu domoi!” nõuab noormees. Vene naine räägib midagi vastu. Ja kõne lõpeb.
2.20 saabub samale mobiilile tühi sõnum. Telefon, kust valiti kõne ja sõnum, on Romet Põldme oma. Telefon, millele helistati, kuulub firmale, mille nimi algab a-tähega ja mis on Rometi numbrimälus esimesel kohal.
Reedene päev on olnud toimetusi täis ja kell on õhtul seitse läbi, kui Rometi ema avastab, et tal on telefonis vastamata number. Helistab tagasi (kõne oli Rometi koolipõlvesõbralt Allanilt) ja kuuleb, et Romet pole jõudnud tööle.
“Ma taipasin kohe, et midagi väga-väga halba on juhtunud! Midagi katastroofilist on sündinud!”
Pühapäeval sõidab ema koos vanema poja Rainiga Tallinna Rometit otsima. Ajab välja otsimismeeskonna. TV 3 oma kaameratega sabas, jookseb ema koos jälituskoera ja politseinikega Kopli majade vahel.
“Romet, kus sa oled!?” hüüab ema ja märkab, kuidas politseinikud teda imelikult vaatavad. Ta ei tee sellest välja, ta hüüab ja kutsub ja loodab.
“Öelge konkreetne aadress!” tahavad politseinikud. “Öelge konkreetselt, mis aadressil ta on!” Aga kust teab ema täpset aadressi?! Ei tea!
Ühel vanal, mahajäetud majal ei ole põrandat. All sügavas keldriaugus mustendab laudadest kast. Ema arvab, et Romet on selles kastis kinni ja kuuleb teda. “Vasta ometi, Romet!”
Koer väsib, otsimine lõpetatakse. Aga ema ei väsi. Taskulamp käes, tuhnib ta Kopli poristes räpastes õuedes, trambib läbi kõik hoovid. Tal on tunne, et poega hoitakse kuskil kinni. Ta tunneb seda pühapäeva õhtuni.
“Ma lootsin, ma lootsin, ma lootsin!”
Nädalapäevad enne Rometi kadumist on emal pojaga jutuks, kuidas Tallinna abilinnapea Taavi Aasa nõunik Ivo Parbus pistise võtmise kahtlusega kinni võeti.
“Aga me ju kõik teame, et see siin niimoodi käib!” oli Romet emale vastanud.
“Kuidas sa nii räägid! Ja veel töötelefoniga!” ehmatas ema.
Romet Põldme tööülesanded olid seotud linnakujunduse, arhitektuuri- ja maaküsimustega.
Mitmeid kuid hiljem, kui ema tollase Kesklinna vanema asetäitja Kaia Sarnetiga kokku saab ja kui Sarnet emale Rometi kohta palju häid sõnu ütleb, jääb emale mulje, et Rometile usaldati ka selliseid ülesandeid, mis tema pädevusse ei kuulunud. Et aeg-ajalt käis Romet üksi objekte üle vaatamas. Mis objekte? Ei tea.
Vahel oli tulnud Rometil koostada pabereid Parbuse tellimusel. Mis pabereid? Ei tea.
Ema on mõelnud läbi igasugused versioonid. “Äkki tal oli rahapatakas kuskil peidus ja ta põdes, et ei suutnud midagi liigutada, mida taheti!?”
Tallinna linnahalli lähedal asuvas endises kalasadamas, kus sadamakai hallid seinad tumedasse vette kaovad, ei ole aastavahetuselgi alati jääd. 28. detsembri pärastlõunal (15.45) satub sukeldumisklubi Oxygen juht Kert Meidra siinsamas kai juures ootamatult laibale. Kahe meetri sügavusel lamab tumedates riietes mees, otsmik vastu merepõhja, käed-jalad konksus, hägusevõitu vees.
Sukeldujad kahtlustavad kohe, et see on Romet (kuigi Rometi otsimisega pole sel sukeldumisel mingit seost).
Toimikus seisab, et Põldme surma põhjus on uppumine. Meidra, kes Rometi emale siinsamas kail aru annab, räägib, et Romet ei pruukinud tingimata uppuda, sest tal olid silmad suletud. Pigem hoidis ta viimse hetkeni millestki kinni. Siis enam ei jõudnud, jäi letargilisse unne, silm läks kinni ja ta vajus vette. Uppunul on silmad tavaliselt lahti.
Põldmel on veres 2,1 promilli etanooli, mobiil ja võtmed taskus, sall kaelas, üks king jalas, prillid ilusasti ees.
Kuidas saavad prillid olla ees? Kõrgelt kailt vette visatud (või hüpanud) inimesel tuleksid prillid ilmselt eest ära.
Kaelas on Rometil 1 cm laiune torkehaav. Toimikus seisab, et Romet võis selle saada tunni jooksul enne mere äärde jõudmist. Kellelt, millelt, kus? Toimikust sellele vastust ei saa.
Kus on teine king? Vastamata küsimusi koguneb ja koguneb.
Ema muudkui helistab – uurijale, prokurörile, uurijale ja prokurörile. Tutvustab oma uusi mõtteid ja kahtlusi. Mida rohkem ta helistab, seda vähem entusiastlikud tunduvad talle politseiametnike vastused.
“Oi, kuidas ma vihastasin, kui nad varjasid mu eest seda, kas Rometil olid võtmed taskus või ei! Me vahetasime kodus lukud ära, ja pärast ma vaatan toimikust – võtmed olid taskus!”
Ema näeb vaeva, et ärritust maha suruda.
“Ringkonnaprokurör Siniväli ütles mulle, et ma võin ju eradetektiivi võtta, kui ma rahul ei ole!”
“Selge, et ta tüütas oma sensitiividega politsei ära!” arvab Koit Pikaro, kes pole selgeltnägijatelt iial pädevat vihjet saanud. “Aga see ei õigusta uurijate tegemata tööd!”
Romet Põldme surma uurimise toimik on õhuke nagu koolivihik. Üle on kuulatud viis tunnistajat ja kaks kannatanut (ema ja vend), majaelanikke ülekuulatavate hulgas ei ole.
Toimikus sisalduvad vastuoksused ei ole selgeks uuritud – keegi väidab, et nägi kolme paiku öösel Rometit klubis Angel, klubiomanik väidab, et Rometit klubis polnud. Oli siis või ei olnud?!
Põldme kodumaja koridoriseina, kus arvati olevat mingeid jälgi Rometist, minnakse uurima 2010. aasta veebruaris (aasta ja kaks kuud pärast Rometi surma).
Vend arvab, et tegemist oli enesetapu või mõrvaga. Ema arvab, et põhjuseid tuleb otsida Rometi töökohustustest. Sõbrad arvavad, et see võis olla ka õnnetus.
Kriminaalasi lõpetatakse 27. jaanuaril 2010, suutmata kindlaks teha, millega tegelikult tegemist oli. Ema protesteerib, kirjutab Riigiprokuratuurile ja pahandab: töö on tegemata!
Riigiprokuratuur vastab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli põhjendatud, sest pole õnnestunud tuvastada, kas leidis aset Romet Põldme enesetapp, õnnetusjuhtum või mõrv. Ühegi isikuga ei tuvastatud mingit seotust. 9. märts 2010. Punkt.
Kas saab veel olla haledamat ja abitumat lõppu ühel uurimistööl?
Bachi Ave Maria ja Tomaso Albinoni Adagio G-moll täidavad Tallinna krematooriumi 3. jaanuaril. Romet Põldme ema loodab, et süüdlane leitakse. Aga aeg läheb, mitte midagi ei juhtu.
Ema tõstab silmad ja vaatab, kuidas kõrgete remmelgate vahele pressib Pärnu lahelt kevadine udu.
“…Mitte midagi! Kas tõesti pole võimalik enam mitte midagi teha...”
