Energiavolinik: Nordstream tuleb vee alla või ei tule üldse!

Euroopa Komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs usub, et kurikuulsa Vene-Saksa gaasijuhtme puhul ületatakse poliitilised kired ja toru ehitatakse siiski merepõhja.

Ütlesite hiljuti Lissabonis, et “me eemaldume tavaks saanud ettekujutusest, et energia on rahvusliku julgeoleku küsimus. See on Euroopa julgeoleku küsimus.” Kuidas hindate Eesti valitsuse otsust, et oleme põhimõtteliselt Nordstreami ehk Vene-Saksa veealuse gaasijuhtme vastu?

Tegemist oli Nordstreami taotlusega Eesti valitsusele teha väga konkreetseid uuri­mistöid. Eesti valitsus ütles uuringutele ei, aga Eesti valitsus ei ole kunagi öelnud ei Nordstreamile. Tegelikult vastupidi. Eesti osales otsuse tegemisel, kus Nordstream heaks kiideti.

Peamine küsimus on Euroopa energiapoliitika ja julgeolek. Näiteks, kui on paar ettepanekut ja iga liikmesmaa hakkab soosima üht neist, siis ollakse hädas. Sest selle tulemusel te võistlete naabermaadega.

Näiteks, kui valida, kas ehitada Jamal-2 või Amber (torujuhtmed – S.V.). Ja siis püütakse Venemaale pakkuda paremaid tingimusi ühelt ja teiselt poolt. Nii kaotame kindlasti. Me ei saa võistelda omavahel ja pakkuda välisfirmale parimaid tingimusi. Me peaksime projekti suhtes kokku leppima. See toob suurimat kasu kogu Euroopale.

Kui gaas tuleb Saksamaale, on see hea ka Poolale. Kui tuleb Poolasse, siis on see hea ka Leedule.

Nordstream on TEN-E tähtsusega projekt. Mida see tähendab?

See on projekt, mis on eriti tähtis ­Euroopa Liidule. Seda toetavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid pluss Euroopa Parlament. See tähendab, et Euroopa Liit võib anda abi. Näiteks kaasrahastada ehitust, Euroopa Investeerimispank võib end rohkem siduda jne.

 
Ja ka Eesti peab gaasijuhtme projekti toetama?

Eesti toetab seda projekti. Eesti ei toetanud ainult teatavaid töid oma majandusvetes. See oli eraldiseisev asi. Need ei välista üksteist.

 
Kas on võimalik, et gaasijuhe ei lähe vee alt, vaid hoopis maa pealt?

Ma ei näe seda võimalust. Ta kas läheb sealt, või pole Nordstreami ja on hoopis teine juhe.

Me peaksime vaatama asja ka varustuse vaatepunktist. Meie gaasivarustus tuleb Venemaalt. Venemaal on õigus esitada vähemalt mõningaid tingimusi. Venelased ütlesid, et neile meeldiks minna otse tarbijateni. Me peaksime sellest soovist lugu pidama.

Seega on meil selge valik: kas me saame selle juhtme või ei saa. Suruda Venemaale peale lisatingimusi projektis, millega oleme varem nõus olnud, on minu meelest vale.

Ma usun, et kõik takistused ületatakse ja see torujuhe ehitatakse valmis. See maksab küll raha, aga see ei ole meie, maksumaksjate raha. See tuleb ettevõtetelt: Gazpromilt, E.Onilt, BASFilt, ja nüüd ühineb projektiga veel üks ettevõte veel ühelt liikmesmaalt.

Nii et usute Nordstreamisse?

Jah.

Ja te ei karda Vene kapitali?

Ideaalses maailmas võiksin öelda, et me ei peaks ostma gaasi mitte kelleltki... Kuid ma tean, et me vajame gaasi, ja ma tean, et Venemaal on gaasi – miks mitte osta Venemaalt?

Meil kasvavad tarned Norrast, Alžeeriast, Katarist, Egiptusest... Me saame gaasi ka Iraagist. Ma kohtun Türkmenistani presidendiga, kes tahab rääkida gaasiga varustamisest. Niisiis me ei pane kõiki munasid ühte korvi.

Aga mitte osta kaupa, mida Venemaa tahab müüa ja mida meil tuleb nagunii osta, oleks minu meelest vale. Me peame vaatama olukorda lahtiste silmadega.

 
Tegite septembris ettepaneku lõhkuda Euroopa Liidu energiafirmad ning eraldada neis tootmine ja jaotusvõrgud. Miks seda vaja on?

See on loogiline samm konkurent si suurendamiseks. Euroopa tarbijate põhiline häda on hinnad. Võistlevad hinnad saavad tulla valikute pakkumise ja uute varustajate kaudu. Aga nii kaua, kuni transport ja tootmine on üheskoos vertikaalselt integreeritud kompaniide käes, ei tule kahjuks uusi investeeringuid ja need firmad hoiavad turgu oma käes.

Peame astuma järgmise sammu ja ettevõtted osadeks jagama ning seda mitte ainult juriidiliselt ja formaalselt.

Mitmetes riikides on selline jagamine ära tehtud – näiteks Inglismaal ja Hispaanias – ning keegi neist ei taha tagasi vanale süsteemile minna.

 
Teil on aga väga tugevad vastased: suurkompaniid Prantsusmaal ning Saksamaal, kes pole huvitatud enda lõhkumisest. Ning teie olete pisikesest riigist Lätist.

Valitsused peaksid otsustama, mida neil tegelikult vaja on: kas võidelda hinnavõidujooksus või luua konkurentsile avatud turg. Tegemist on poliitilise otsusega, see pole ettevõtete otsustada.

(Piebalgs osutab enda ees laual lebavale raportile Saksa lehest Die Welt, mis räägib suurfirmade hinnaga kavaldamise kahtlustest, ja teatab, et hinna määramise puhul on alati tegemist poliitikaga. Teine asi oleks aga siis, kui hind kujuneks turu nõudmise alusel. Selleks tuleb võrgud eraldada ja tootmised omavahel võistlema panna.)

Balti riikides pole see ehk väga suur küsimus, kuna meil on riiklikud energiafirmad. Tuleb eraldada vaid riigi käes olevad osad ja meil ongi sõltumatu võrguoperaator ja sõltumatu tootmisoperaator, keda peab sundima võitlema teiste firmadega.

Eesti turu jaoks on küsimus, kust tuleb konkurents.

Tavaliselt võistlevad gaasi- ja elektrifirmad omavahel. Kui näiteks Läti firmad on huvitatud konkurentsist, siis võivad nad tulla Eesti turule. Ja kasutada võib Estlinki (Eesti-Soome vaheline elektrikaabel – S.V.).

On huvitav, et pisike Estlink tekitab arengut. Sain hiljuti kirja NordPoolilt (Põhjamaade elektribörs – S.V.), kes huvitub Balti turust. Miks nad huvituvad? Sest nad töötavad konkurentsi põhimõttel ja tahavad turgu laiendada, isegi kui see on väike turg.

Ja miks me vajame Baltimaades kolme eraldi võrgufirmat? Meil võiks olla üks suurem firma, mis võiks laieneda ja ehitada vajalikud ühendused teiste riikidega. Aga see on muidugi omanike ehk kolme valitsuse otsustada.

Kui valitsused otsustavad koos ehitada tuumajaama, siis miks ei võiks nad luua ühise võrgufirma? Sellel oleks palju majanduslikku mõtet. Me saaksime mõelda suuremalt, mitte ainult rahvuspiirides.

Kui palju võidaksime hinnas vabaturu korral? Viis protsenti, kümme, viisteist?

Juunis vastas mu hea sõber, Alžeeria minister, kes on naftaasjades muide väga kogenud, et õige hind OPECi mõistes on 50–60 dollarit barrelist. Nüüd on hind olnud juba paar kuud 95 dollarit. Niisiis energiahindu on täna väga raske ennustada.

Maailma majandusarengu filosoofia on, et sa saad toetuda ainult turule. Turg võib teha vigu. Seega on vaja teatavat regulatsiooni, kuid ainult turg võib tarbijale tagada parima hinna ja teenuse.

Kui keegi ütleb, et energia puhul pole see võimalik, siis Euroopa Liit on rajatud teistsugusele filosoofiale.

Eesti ühiskond on väike. Meil on käputäis riigiametnikke, kes tegelevad energeetikaga, ja neil on Eesti Energiaga väga head suhted. Nad ei hakka tegutsema firma vastu.

See pole ainult Eesti mure... Energia on igale riigile väga südamelähedane. Mõnikord on energiafirmadesse läinud endised poliitikud, m&o tild e;nikord on ministeeriumide energeetikaosakonnad olnud energiaettevõtetele nii lähedal, et kui vajasid mõnd arvamust, siis helistasid energiakompaniisse. Ma arvan, et aeg on need asjad lahku lüüa.

Eesti Energia soovis hoida turgu monopoliseerituna ei ole midagi väära. Sest nad peavad teenima kasumit.

Valitsuse vaatepunktist on teisiti. Peaminister on öelnud, et hoolitseb, et hinnad ei läheks üles liiga jõuliselt. Ja kui Eesti Energia on vertikaalselt integreeritud ettevõte, siis suudab ettevõte olla paindlikum.

On olemas tootmiskulud ja kapitali tootlikkus. Miks peaksid need olema suuremad, kui võrgud on eraldatud?

Me vajame värskeid lähenemisi. Nagu ka Ignalina elektrijaama projekti puhul. Presidendid sõlmisid deklaratsiooni, peaministrid sõlmisid deklaratsiooni. Kus on aga ettevõtted? Mina ütleksin, et firmad peavad olema esimesed.

Niisiis see asi läheb täiesti vale teed pidi. Poliitikud määravad ettevõtetele, kuhu investeerida. Vabaturu puhul ei töötaks selline asi kunagi.

 
Ignalina ei ole enam äriprojekt, vaid poliitika?

Seda ma tahangi öelda. Olin üsna skeptiline. Nüüd on aga näha positiivseid suundumusi. Näiteks see, et Poola on projektiga ühinenud, parandab kindlasti selle usaldusväärsust.

Aga siiski tahaksin näha numbreid. Ja et investeerimisfirmad oleksid asutatud nii kiiresti kui võimalik.

Kui ma vaatan tuumaenergia sektori pabereid, siis on kogu maailmas väga palju väga huvitavaid projekte. Me võime eeldada, et aastas teatatakse kümnest uuest projektist.

See on väga selge mäng: palun arene edasi nii kiiresti, kui saad. Sul on poliitiline toetus ja see on väga positiivne. Nüüd peavad ettevõtted asutama investeerimisfirmad ja leidma raha.

Mõjukas lätlane 

• Valmieras sündinud Andris Piebalgs (50) on üks olulisemad eurovolinikke. Teda osundatakse Lääne meedias tunduvalt rohkem kui näiteks Eesti Siim Kallast.
• Kui Piebalgs kolme aasta eest volinikuks sai, ei osanud keegi aimata, et peagi muutub energiajulgeolek Brüsselis kõneteemaks number üks. Vastasel juhul oleks nii tähtsa ametikoha haaranud mõni nimekas sakslane või prantslane.
• Kõik muutus pärast mullust Venemaa-Ukraina gaasitüli, kui katkes Vene gaasitransiit Läände. Energiajulgeolek muutus Euroopa tasandil eriti oluliseks.
• Praegu on Piebalgs välja vihastanud mitmed suurriigid ja tuntud energiaettevõtted, sest nõuab firmade lammutamist. See peaks parandama konkurentsi ja viima hinnad alla.
• Eesti peaminister Andrus Ansip ütles möödunud nädalal, et välistab Eesti Energia lõhkumise vaid Brüsseli nõudel.
• Varem on Piebalgs töötanud Läti haridusministri ja rahandusministrina ning olnud suursaadik Eestis.