Tuomioja raamat pole üksnes esimene Tõnissoni mahukas biograafia, vaid avab riigimehe elu vähetuntud ja ootamatu nurga alt. Nimelt veereb Tõnissoni elu raamatus käsikäes Wuolijoe omaga. Ja seda põhjusega. Esimest korda kohtusid nad 1901. aastal Tartus, kui Hella marssis Postimehe toimetusse. Hella oli 15aastane koolitüdruk, Jaan juba 33. Tõnissonist sai Ella iidol ja ühtlasi esimene mees tema elus. Kired küll hiljem jahtusid, kuid sügav sõprus saatis neid kuni traagilise 1940. aastani. Kuid miks see on Tõnissoni ja eesti ajaloo seisukohast nii oluline? Sellest sõprusest kasvas välja üks tähelepanuväärsemaid peatükke Tuomioja raamatus, mis käsitleb aastaid 1939.-40. Täpsemini Tõnissoni aktiivset tegevust Eesti päästmiseks. Erinevalt riigi juhtkonnast nägi ta suurimat ohtu Saksamaas ja pragmaatikuna pidas seetõttu vajalikuks läbi rääkida Moskvaga. Mujalt abi leida pidas ta ebareaalseks. Nii sõitiski Tõnisson mais 1939 Helsingisse Wuolijoe juurde, kes tuli talle appi oma tutvuste ja kontaktidega. Ja nii algaski haarav kulissidetagune mäng. Loe artikli täisteksti ja suurt intervjuud Tuomiojaga paberlehest või tasulisest versioonist. Siinkohal vaid pealkirjas toodud katkend intervjuust: Olete vältinud Pätsi süüdistamist, nagu teevad seda ajaloolased Magnus Ilmjärv ja Martti Turtola. Ega Päts ise ei pidanud ennast agendiks. Ta võttis need rahad vastu ja kasutas neid. Päts oli mängur, kes mängis ka venelastega. Ma arvan, et nii saab kirjeldada tema mõtlemist ka 1940. aastal. Et sakslased tulevad hiljemalt sügisel ja siis kõik muutub jälle. Selle ajani võib kõik alla kirjutada, see ei oma mingit tähtsust. Kas Tõnisson oleks 1939. aastal alla kirjutanud baaside lepingu? Kindlasti mitte. Ta ütles lepingu sõlmimise järel otse välja, et Eestit ei saa enam pidada suveräänseks riigiks.
