Esimene leedi Evelin ja tema viltsepp
Aasta on 1990. Prantsuse moe enfant terrible Jean-Paul Gaultier šokeerib maailma, pannes superstaar Madonnale selga koonustest koosneva rinnahoidja. Publik on pöördes, ambitsioonikas blondiin jõuab ikooni staatusesse. Aasta on 2002. Donatella Versace riietab Jennifer Lopezi džunglikleiti, mida hoiab koos vaid pross. Moetoimetajad on hullumas, Jenniferist saab ajutiselt popi kuninganna.
Aasta on 2011. Eesti presidendiproua Evelin Ilves läheb Rootsi ja paneb pähe vildist kübara, mis on tema sõnul inspireeritud Setu ja Mulgi rahvarõivastest. Delfi, elu24 ja SL Õhtulehe kommentaariumid plahvatuvad. Sarnast furoori tekitas 1992. aastal Ingrid Rüütel, kelle soengut ehtis (taas kord Rootsi kuningapaariga kohtudes) Piilupart Donaldi kaabuke.
Evelin Ilves jääb Evelin Ilveseks ehk siis pakub kõneainet oma rahvuskaaslastele. Kübara autor Eve Tiidolepp saab nahutada nii anonüümsetelt disaineritelt kui kollase ajakirjanduse fännidelt.
Eve ei ela Pariisis ega New Yorgis, ta elab Kuusalu vallas. Kunagi oli tema koduks Tallinn ning ta töötas edukalt reklaami vallas, siis aga otsustas kolida maale, tegi seda ja hakkas lambaid kasvatama. Lambad on teadagi villa allikaks. Villast saab teha igasuguseid asju, näiteks vilti. Põltsamaa Käsiteokoja koduleht ütleb, et viltimisele on Eve Tiidolepp pühendunud viimased viis aastat, täiendades end kursustel Tallinna Rahvaülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.
Oma loomingut on Tiidolepp müünud laatadel. Tema jakid, kotid, linikud ja kätised on leidnud austajaid lisaks Eestile Soomes, Norras, Gotlandil.
2009. aastal toimus Evel isikunäitus “Villa võlu” Eesti Käsitöö Maja galeriis, kus sai näha vaibaseeriat kaljujoonistega ja vildist rõivaid. Ta on võtnud osa Disainiöö 2010 moe-show’st “Kudum ja vilt”. Kunstniku koduleht kutsub üles viltimist õppima, pakkudes võimaluse seda teha näiteks Rotermanni kvartalis avatud Loovala stuudios. Seal tutvustab ta muuseas viltimise juures vähetuntud lõiketehnikat, “läbi mille on võimalik luua selgepiirilisi ja graafilisi kujundeid erinevatel esemetel: seinavaipadel, aksessuaaridel, rõivastel”.
Ilmselt ei osanud Eve isegi unes näha, kuivõrd suurt resonantsi tekitab presidendiproua kostüümivalik. Viimase aja kuumadest uudistest suudaksid Eestis viltkübaraga võistelda vaid Edgar Savisaare rahamured. Tõeotsija Julian Assange’i käekäik ei paku meile pooltki nii palju huvi kui Evelin Ilvese kleidisuurus ja omapärane maitse.
Isegi sisutühi, kuid erutav arutelu kodusünnitamise teemal ei suutnud moedraamalt tähelepanu kõrvale juhtida. Presidendiprua on andnud mahlakat ainest kümneteks uudisnuppudeks kõikides vähegi tuntud väljaannetes.
Mis seal ikka, tundub, et meil siin Eestis läheb nii hästi, et võime rahumeeli väikestele muredele pühenduda, suuri justkui polegi olemas. Keda need valimised, vene gümnaasiumid ja astmeline tulumaks üldse huvitavad. Räägime parem asjast – kas oli hea kübar või mitte? Kõik muu kahvatub selle elulise küsimuse kõrval. Vildihullus on ehtsaks näiteks sellest, kuidas inimesed panevad tähele värvilisi liblikaid, kuid ei näe elevanti, sest elevant on priske elajas ning monumentaalne vorm pole lähedalt kuigi hästi vaadeldav. Silme ees on vaid hall ja kortsuline pind, pole lihtne millestki kinni hakata. Liblikaid püüda on tunduvalt käepärasem.
