Ms Wagenknecht, mis olid teie motiivid, kui käisite Eestis, et jälgida kohtuistungit nelja noore mehe üle, keda süüdistatakse rahutuste organiseerimises?

Minu hirm oli - ja on -,  et kohtuprotsess nelja mehe vastu, keda süüdistatakse rahutuste organiseerimises ja algatamises 2007. aasta aprillis, jäetakse suuresti tähelepanuta. See oleks minu arvates aga jultunud hoolimatus, arvestades neid ennekuulmatuid süüdistusi, mida on neile neljale noorele mehele Eesti võimude poolt esitatud, millel minu teada pole mingit sisu.

Oma avalduses (Euroopa Komisjonile - EE.)  väidate, et valitsus ise provotseeris 2007. aasta aprillis toimunud rahutusi. Kas te palun selgitaksite oma kahtluste tagamaid?

Oli rohkem kui ilmne, et antifašistliku monumendi eemaldamine oleks provokatsioon eriti just venekeelse vähemuse suhtes, kellele mälestusmärk omab suurt sümboolset tähendust/.../ See on veelgi ilmsem, kui vaadata kuju teisaldamise kuupäeva - monument viidi minema vahetult enne päeva, mil maailm vabastati fašismist. Isegi president Toomas Hendrik Ilves ütles intervjuus Der Spiegelile, et kuju minemaviimine ei olnud hea idee, kuid seda tehti ohutuskaalutlustel, sest see vihastas eestlasi. Siiski möönis ta, et venelastele oli monument püha paik, ning iga sealne muutus oleks tähendanud pühaduseteotust. Kuidas saakski "püha paiga" eemaldamisse teisiti suhtuda kui provokatsiooni?!

2007. aasta aprillis näis, et enamus Euroopa poliitikuid eelistasid toonaseid sündmusi käsitleda Eesti siseasjana. Miks teie seda ideed ei jaga?

Kahjuks ei ole see suhtumine Euroopa Liidus muutunud. Nagu juba eelnevalt mainisin - See on Euroopa poliitikutele väga tüüpiline käitumine suhtuda Euroopa Liidus toimuvasse kui siseasja. Veelgi enam siis, kui see ühildub EL-i üldiste seisukohtadega. Minu vaatepunktist kulus Eesti juhtum Euroopa poliitikutele marjaks ära, et anda Venemaale löök, ilma, et oleks seda otse välja öeldud. On selge, et enamustele Euroopa riikide valitsustele sümpatiseeris Eesti valitsuse tegevus - samas teati väga hästi, et see on vastuolus Euroopa Liidu toetatavate standarditega, nagu inimõiguste järgimine, sõnavabadus, fašismi taunimine, erinevate arvamuste aktsepteerimine, avatus kriitikale /.../. Kõiki neid asju Eestis aprillis eirati. Hoolimata sellest otsustas Euroopa Liit vaikselt sündmused kinni mätsida/.../.

Kas te ei karda, et Eesti võimud hakkavad teid süüdistama sidemete omamises Kremliga?

See juba toimub ja ei tule mulle üllatusena. Kõige lihtsam on alati rünnata kedagi, kelle arvamus ei kattu peavoolu omaga. Kuid mida ma siis teen? Ma palun vaid truuksjäämist nendele seisukohtadele, mida Euroopa Liit on ise oma standarditeks kehtestanud. Kui antifašismi kriminaliseerimise vastu sõnavõtmine ja venekeelse vähemuse õiguste toetamine teeb mind "Kremli nukuks", siis las nii ollagi /.../.