Kuid Frieda erines Fridast nagu öö päevast. Ta oli headus ise. Mitte asjata ei kutsunud kirjanik Juhan Jaigi tütar Ilo teda Pariisi ingliks.

Unistus näitlejakarjäärist

Väike Ilo ja tema vanemad põgenesid Eestist septembris 1944. Käis sõda ja perel tuli paoteel palju üle elada. Suvel 1945 jõudsid nad Pariisi. “Seal oli üks väga vastik põgenike laager, endine lõbustuspark, kus olid kõiksugu karussellid. Kõverpeeglid ka, need olid meile lastele väga naljakad. Elasime seal neljakordsetel naridel,” meenutab Ilo Jaik Riedberg.

Ühel päeval ilmus laagrisse ilus blond daam. Tema nimi oli Frieda. “Ta oli kuulnud, et meie perekond on seal. Ta ei olnud tuttav, aga teadis minu isa nime järgi.” Friedal oli Pariisis oma korter ning ta kutsus Jaigid endale külla – lõunale. “Me polnud pea aasta saanud korralikku sööki, vaid neid lahjasid suppe, mida laagrites pakuti. See oli nii jumalik! Ega tal ka ei olnud suuri võimalusi, sest kõik oli talongide peal,” räägib Ilo.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist