Granaat ranitsasse ja kooli!
Sõjatandriks oli Eesti aastatel 1941 ja 1944. Mõlemal korral jäi taganevalt poolelt maha igasugust “väärtuslikku kraami”, alates gaasimaskidest ja mundritest kuni relvade, sõidukite ja laskemoonani. Rääkimata igasugusest proviandist. Milline paradiis just poisikestele!
Olen ise ka selle põlvkonna liige ning olen käinud seljakotiga kolamas mööda kaitsekraave põnevate leidude otsinguil. Nõmmel mööda Õie tänavat Männiku teeni, sealt edasi Männiku kanarbikuväljadeni, kus kaitsekraavides pooleldi liiva alla mattunult oli palju huvitavat.
Teadlikult või alateadlikult hoidusime laskerelvade kojutoomisest, sest see oli rangelt karistatav. Naabripoiss Pihelga Sass veetis mõned aastad Sillamäe vangilaagris, sest jäi püstoliga vahele.
Kogutud padrunite, pommide, käsigranaatide, “kahurimakaronide”, signaalrakettide, detonaatorite ja süütenööri (ei jaksa kõike loetleda) tarbimisväärtus poisikeste silmis ei seostunud sabotaaži ega terroriaktidega, vaid oli sajaprotsendiliselt pürotehniline.
Mida kõvem pauk, mida suurem suitsusammas, mida kaugemale näha – seda uhkem. Kasvas üles minööride põlvkond, kes omandas vajaliku lõhketööde kogemuse praktikas, koos kaasnevate ohutusreeglitega. Kes aga ohutustehnika reegleid eirasid, nende liha ja luutükid rippusid lepaokstel. Või paremal juhul nad invaliidistusid.
Talumeestele avanes võimalus lõhata põldudel kive – kivi peale tehti lõke ja lõkkesse pandi lennukipomm. Kõmakas käis ja kivi oli kildudeks – ei mingit aukude puurimist ega Kapsi & Ko juurest kalli lõhkeaine ostmist nagu enne sõda.
Rakett pliidi all
Et olla konkreetsem, mõned sündmused. Järve ja Rahumäe jaama vahel raudtee ääres paremat kätt on suur kivi, millele kunagi keegi oli kirjutanud valge värviga KÕMM!
1944 sügisel, pärast Punaarmee saabumist, seisis seal tagavararööbastel Saksa moonarong, laadungiks pommid. Poisid tahtsid pauku teha ning süütasid ühe vaguni alla lõkke. Käis ilmatu vägev kõmakas, polnud enam raudteed, rongi ega poisse. Kõverdunud radteerööpaid ja vagunirattaid oli ümbruskond täis. Paari nädalaga taastati ka rongiliiklus…
28. algkoolis Hiiul oli vene keele tund. Tagapingis urgitses üks poiss mingit detonaatorit. Käis kõmakas, poisi sõrmed lendasid, verd oli kõikjal, kutsuti kiirabi. Õpetaja kanti kanderaamil klassist välja (minestas verise vaatepildi tõttu), vigastatud käega poiss kõndis välja omal jalal.
Koolides korraldati läbiotsimisi, sest õpilased võtsid ohtliku kraami kaasa tundidesse, kus pingi all käis ost-müük-vahetamine. Mäletan, kuidas 27. koolis kamandati meid saali ja klassides otsiti portfellid-ranitsad läbi. Seejärel viidi õpilased klassidesse tagasi ja otsiti läbi ka taskud.
Hämmastaval kombel ei leitud suurt midagi, sest kuuldus eelseisvast läbiotsimisest lekkis, kogu kraam võeti taskus saali kaasa ja poetati läbi akna õue. Hiljem kolgiti üheskoos läbi kaasõpilasest varas, kes selle kraami väljast akna alt “ebaseaduslikult” omastas, ja kaotatu saadi tagasi.
Meie klassis oli üks poiss, nimega Kalev, kel polnud palitut. Käis koolis pintsakuväel, pintsakutaskus labakindad. Kui teda klassi ees läbi otsiti, küsiti: "Mis on teil taskus?" Ta võttis taskust labakindad, pakkus neid vaatamiseks ja lasi taskud läbi kobada. Ei leitud midagi, sest padrunid olid labakinnaste sees.
Mõnel korral oli mul koolis tunni ajal portfellis käsigranaat (no ega mina ainuke polnud – kuidas võis selles suhtes teistest maha jääda!). Kui mu lapsed sellest kuulsid, kasvas mu autoriteet nende silmis kõvasti.
Nõmme poiste hulgas oli tulevane akadeemik Endel Lippmaa legendaarne pürotehnik, kes suutis eemaldada detonaatori ja teha kahjutuks mis tahes pommi. Selle legendi ümberlükkamise või kinnitamise jätan lugupeetavale akadeemikule endale.
Minge nn Valdeku poe kanti Vabaduse puiestee ääres. Seal on männitukk, tollal aga moodustasid paarimeetrised puud tiheda männivõsa. Seal võsas pimedas 1944.-45. aasta talvel enne tundide algust 27. koolis sai ikka mõni kõmakas tehtud ja signaalrakett õhku lastud. Õpetajad püüdsid võsast haarangutel kinni vaid “ilmsüütuid lapsukesi”, kel polnud taskutes enam teragi lõhkemoona, mistõttu süü jäi tõestamata.
Minu valus kogemus järgnes signaalraketi panemisele köögis pliidi alla tulle. Hooletult suletud pliidiuks paiskus lahti, rakett tormas vilistades sika-saka köögis ringi, tulesaba järel, ning kööki täitis tihe magneesiumisuits. Sain oma vitsad kätte, seda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.
Tagala poistel käed värisesid
Niisiis polnud see põlvkond, kes võinuks terroristide väljaõppelaagris lõhkeainete käsitsemist õppida – nende hulgast oleks pigem leidunud häid õpetajaid.
Mäletan sõjaväelaagrit Luuga jõe ääres. Tehnikaülikooli üliõpilasi oli seal kahesuguseid – eestlasi, kes sõja ajal olid olnud Eestis ja poisikestena teinud läbi “lõhketööde praktikumi”, ning venelasi, kes olid sõja ajal olnud idas tagalas ning kes kartsid detonaatorit kätte võttagi.
Sõja ajal partisane treeninud polkovnik Volkov, tehnikaülikooli sõjalise kateedri ohvitser-õppejõud, õpetas meile laagris lõhketöid. Kõik eesti poisid said temalt viied, vene poisid, näod kahvatud, püüdsid käte värisedes detonaatorit TNT ”šaška” auku lükata.
Kuid peagi kohalikud lõhkeainevarud ammendusid ja pealekasvanud noortel tekkisid teised huvid. Mulle isiklikult on sisse sööbinud nii põhjendatud ettevaatus kui ka põhjendamata kartuse puudumine lõhkeaine suhtes. Õnneks ei ole kumbki omadus leidnud rakendust ega leiagi, arvan ma.
Kuna maailmas on kuskil pidevalt sõda, kasvavad alati peale uued iseõppinud pommiekspertide põlvkonnad, kel puudub lõhkeainefoobia.
Psühholoogiliselt on inimesesse peidetud mingi soov korralda ja näha plahvatusi. Ega muidu poleks ilutulestikud populaarsed. Psühhopatoloogid väidavad, et püromaane leidub küllaga.
Jaanituled, lõkketuled – mida suurem tuli, seda uhkem – on tavalised ja nende korraldajaid ei diagnoosita kui püromaane. Juba ürginimest mõjutas lahtise tule maagia. Siit ka põhjendus tähelepandamatute pommimeeste olemasolule meie keskel.
Mark Sinisoo on endine Eesti suursaadik Jaapanis.
