Keskpäevane päike paistab ühe Haapsalu kõrvaltänava eramu aknast sisse ja otse 62aastase Helle Niine karedatele kätele. Need käed on viimased 37 aastat toitnud, pesnud, mähkinud ja riietanud Haapsalu lastekodu raskete puuetega lapsi. Sadu lapsi. Kui tänavu veebruaris puhkes lastekodus põleng, päästsid need käed tulest neli last, ülejäänud viit enam ei jõudnud… Ehkki politsei ei tuvastanud personali töös puudusi, lasi lastekodu direktor Eve Kabin kasvataja Helle Niine oktoobris vaikselt töölt lahti. Põhjuseks “hoolsusmäära rikkumine” põlengu ajal. Veel kolm kasvatajat lahkusid — ühel lõppes katseaeg, kaks ülejäänut sunniti lahkuma tervislikel põhjustel. “Mina olengi nüüd see mõrtsukas,” ütleb Helle Niine rusutult. Tema silmad on magamatusest punased. Ta istub ööde viisi üleval ja muudkui mõtleb, kas ta oleks saanud teha midagi teisiti päeval, mil lastekodu põles. Vastus on ei. Ta tegi kõik, mis suutis. Loe edasi!