Hais on paratamatu

Väike-Maarja rahvas tunneb hirmu kavandatava ohtlike loomajäätmete töötlemise tehase ees, austerlased üritavad neid veenda, et peale kerge haisu pole neil karta midagi.

“Selle lõhna eest ei ole pääsu,” ütleb Austrias Tullni linnakeses asuva Saria tehase direktor Richard Lachout. Tehase territooriumil seistes tundub, nagu oleks keegi kusagil mõned mädamunad katki teinud. Südant see pahaks ei aja, lõhna on lihtsalt tunda. Paari kilomeetri kaugusele jäävas Tullni keskuses ei oska kevadõhku nuusutades küll arvata, et lähedal surnud loomadest ja nende jäätmetest jahu tehakse.
Teisipäeva, 23. aprilli hommikul istuvad Saria nõupidamisteruumi tahvli ees üheksa eestlast. Eesti tehase projektijuht Ivo Väär ja nõukogu esimees Meelis Kasemaa on siin juba käinud. Merko Ehituse mehed kuulavad austerlaste selgitusi ükskõiksete nägudega – nemad ootavad ainult, millal saaks Eestis kopa maasse lüüa.
Kolm Väike-Maarja volikogu liiget ja põlluministri nõunik Raul Rosenberg kirjutavad aga kogu jutu usinalt üles. Väike- Maarja sauna omanik Aare Prants kirtsutab haisu paratamatusest kuuldes nina. Haisu ja veereostuse kartuse pärast lõid väikemaarjalased kõige enam lokku.
Prants hääletas viimasel volikogu istungil tehase detailplaneeringu vastuvõtmise vastu. Nagu ka suletud meierei juhataja Elmu Evestus, keda huvitab, kuidas valvata tehase territooriumi nii, et keegi sealt liha ei varastaks ja seda turule müüma ei läheks.
Lachout räägib ausalt, et eriti halb on lõhn tehases suvel. Biopuhasti (puupuru sees elavate bakterite mass, millest kogu tehase õhk läbi pumbatakse ja mis paha haisu niiöelda ära sööb), ei ole kõikvõimas. Lisaks läheb tooraine kuuma käes eriti kiiresti pahaks. Talvel on õhk selgem, kuid siis on raske külmunud lihakamakaid töödelda.

Korjuseid mitte pildistada!
Väljastpoolt vaadates võiks tegu olla suvalise tööstusettevõttega: tõkkepuu avab eriline võti, puu taga seisavad ilmetu kontor ja tehasehooned. Puuvõrades vidistavad rõõmsalt linnud. Meile antakse valged kitlid selga ja tooraine vastuvõtualasse minnes tõmbame jalga sinised kilesussid nagu haiglas.
“Ärge siin pildistage,” nõuavad austerlased. Vastuvõturuumi põrandal on parajasti hunnik surnud veiseid ja sigu. Mädamunahais on siin juba vängem.
Austria seaduste kohaselt tuuakse loomad farmidest kohaliku omavalitsuse kulul ära vähemalt 24 tundi pärast seda, kui farmer on nende surmast teada andnud. Sellega tegeleb tehase autodest üle poole. Väikesi farme on palju ja need asuvad tihti kaugel mägedes. Kui kõik kulud kokku arvata, maksab ühe tonni tooraine töötlemine 3000 krooni.
Kummikutes-tunkedes töömehed on ühe veise jalgupidi üles riputanud ja võtavad mootorsaega tal pead maha. Eemal laua peal on juba valmis pandud paar lehmapead – veterinaar hakkab neist BSE analüüsi võtma. Väikese tõstukiga lükatakse ülejäänud korjused ruumi tagaseina põrandas asuvasse tohutusse kolusse ja selle luuk langeb kinni.
Ministri nõunik Rosenberg vahendab austerlastelt kuuldut: “Selle töö eest makstakse 40 protsenti kõrgemat palka, muidu pole keegi nõus seda tegema.”
Õuest sõidab sisse veoauto kinnise roostevabast terasest kastiga. Kui värav selle taga on sulgunud, tõstetakse kolult uuesti luuk ja kastist kukuvad sellesse külmutatud lihakamakad. See auto teenindab väikesi lihatööstusi (neil on külmutiga hoidlad, kust ei pea samal päeval jääke ära tooma). Lisaks on tehase kliendid mõned suured tapamajad, kes teenuse eest ise maksavad.
Autojuht haarab vooliku ja peseb autokasti puhtaks. Soojast veest kerkib õhku aur. Tehasest väljudes sõidab masin veel üle desomattide.
Lachout räägib, et tegutsema peab kiiresti, sest hoiuruumi tehases peaaegu pole. Seisma ei tohi masinavärk jääda, sest käivitamine on keeruline. Töö käib neljas vahetuses.
Mahalaadimise ruumist edasi on kõik järgmised süsteemid on suletud ja operaator jälgib toimuvat monitoridelt. Kaamerad näitavad, kuidas lihatükid masinates pöörlevad. Valmis kondijahu laetakse tsisternautodele ja viiakse põletamisele. 30 protsenti sellest kasutab tehas ise energia saamiseks ära.

Kaebajad on juba tuttavad
Tehase ümber käib aprilli lõpus usin ehitus. Aia taha kerkib tamm, sest tehas asub madalal kohal jõe lähedal. Teisel pool tõstavad ehitajad paika biofiltri alust – filtri täitematerjali tuleb vahetada viie-kuue aasta tagant.
Selle tehase probleem on, et see ei ole mõeldud jäätmete hävitamise ettevalmistamiseks. 1970ndate alguses rajas Austria riik siia lihakondijahu tehase, mille Saksa perefirmale kuuluv Saria (oma tegevusalal Euroopas suuruselt teine) 1990ndate alguses ära ostis. Nüüd on tehnoloogia ümber kohandatud.
Riik maksab kinni selle, et lihakondijahu müüa ei tohi. Kui suur on kasum, ei taha Lachout öelda, aga sisse äri igal juhul toob.
Pealinn Viin jääb Tullnist 60 kilomeetri kaugusele. Ühel pool tehast on maantee, teisel pool jookseb Doonau jõgi. Lähim elumaja on 250 meetri kaugusel. Kilomeetri raadiuses elab üle 1000 inimese.
Kaebusi saab tehas praegu aastas pool tosinat, viie aasta eest tuli neid 35. “Me tunneme neid inimesi nägupidi,” ütleb Lachout.
“Praegu ei saaks Austrias sellise tehase ehitamiseks luba,” tunnistab direktor. Olemasolevaga on kohalikud harjunud. Ainult firma infolehest loen, et Prantsusmaal on Saria vändanud jäätmetehaste töö selgitamiseks dokumentaalfilmi. Seal on kritiseerijaid palju.

Raipetehas tuleb niikuinii!
Esmaspäeva ennelõunal istub Ivo Väär põlluministeeriumi juures autosse ja keerab masina Peterburi maantee suunas. Väär käib viimasel ajal peaaegu iga nädal Väike-Maarjas. Täna toimub asula rahvamajas järjekordne avalik arutelu loomsete jäätmete käitlemise tehase rajamise üle Väike-Maarja lähedale ja Väär on seal üks peaesinejaid.
Möödunud suvest näeb Väär vaeva selle nimel, et tuleval aastal oleks tema töökoht 2500 elanikuga asulas, kus on üks korralik, Väike-Maarjas sündinud rammumehe järgi nime saanud söögikoht, Georgi pubi.
Eelmises töökohas oli Vääril just igav hakanud, kui helistas tollane põllumajandusminister Ivari Padar. Padar kutsus mehe juhtima projekti, mis püstitaks kusagile Eestisse ohtlike loomsete jäätmete töötlemise tehase.
Inglismaal oli just lahti läinud suu- ja sõrataud ning tohututes lõketes põletati lehmi, sigu ja lambaid. Eelmise aasta alguses oli Eesti teiste riikide eeskujul otsustanud kondijahu loomadele enam mitte sööta. Tapamajas kasutamata jäänud kraam (mäletsejate selgrood, koljud jne, milles sisalduvad valgud võivad tekitada hullulehmatõbe) ja taludes lõpnud loomad tuleb alates 2003. aasta algusest jahuks teha ja Kunda tsemenditehase võimsas ahjus ära põletada.
“Kui me tahame oma liha Euroopa Liitu müüa, peame selle tehase ehitama,” ütleb Väär. Mees võttis Padari tööpakkumise vastu. Palk on 15 000 krooni ja ta lootis töö kõrvalt ära lõpetada magistritöö Kõrgemas Kommertskoolis.
Vääri tulevased suurimad kliendid on Rakvere, Valga ja Saaremaa lihakombinaadid. Järelikult pidi tehase asukoht jääma Lääne-Virumaa ja Järvamaa piirile, Kundale võimalikult lähedale.
Pakkumisest olid huvitatud seitse valda. Väike-Maarja aktiivse vallavanema Sven Kesleriga kohtus Väär esimest korda möödunud suvel juuni alguses. Kesler näitas nelja kohta Ebavere küla lähedal paar kilomeetrit Väike-Maarjast väljas, kuhu tema meelest võinuks jäätmetehase ehitada. Samal päeval sõideti veel Tammsallu, kus samuti oldi tehasest huvitatud.
Välja valiti koht Ebavere tööstuspiirkonnas, kuhu kolhoosiajal taheti ehitada kuivatit. Plats on praegugi ehitusmaterjali ja kola täis. Siin olid kõige soodsamad tingimused: tee on olemas (vajab ainult uut asfalti), elekter on olemas, küte on olemas (gaasitrass), puhastusseadmed ka (ehitati kahe aasta eest ja töötavad praegu poole võimsusega).
Lähedal on veel garaažid, kaks lauta, viljapunkrid, traktorite remonditöökoda (seal teevad inimesed tööd). Esimesed talud jäävad mõnesaja meetri kaugusele.
Kahe kuu pärast otsustati volikogus algatada tehase detailplaneering (vastu hääletas ainult üks volinik). Peaaegu pool aastat sai Väär rahulikult tööd teha. Ta käis vaatamas Poola, Tšehhi, Ungari, Austria ja Taani jäätmetehaseid. Kõige jubedamad olid korjusehunnikud Poola vanades lagunevates tehastes. Taanis käis ta koos Väike-Maarja keskkonnanõuniku ja vallavanemaga ning sealt jäi meelde hoiatus: tehas ei tohi seiskuda ega biopuhasti nälga jääda, siis muutub raipehais väljakannatamatuks.
Volikogu seadis projektile seepeale väga ranged tingimused: näiteks tuleb biopuhasti korsten ehitada 90 meetrit kõrge, et lõhnad ka avarii korral piisavalt hajuksid. Ja mingil juhul ei tohi reovesi sattuda põhjavette!
Väike-Maarjas tekkis probleem ainult kohaliku ärimehe Maidu Aimsega, kes küsis riiki huvitava maa peal asuva rohujahuveski ja kuivatilobudiku eest miljon krooni. Aimse ei saanud sentigi ja ütleb nüüd: “Ehitagu mujale. Minu laudad on liiga lähedal.”
Kõik läks lepse reega. 27. märtsil pidi volikogu detailplaneeringu vastu võtma. Kuid raamatukogu ette kogunes 150 pealine rahvahulk – peamiselt koolilapsed –  ja mitme telejaama kaameramehed. Jäätmetehasest oli rahvasuus saanud raipetehas. Volikogu liige Anne Urm kogus mõne päevaga 800 allkirja tehase ehitamise vastu. Piketi nimega “Operatsioon Väike-Maarja päästmine” korraldas Tehnikaülikoolis ärikorraldust õppiv noormees Indrek Kesküla.
Kesküla on üks vähestes väikemaarjalastest, kes kohalikus raamatukogus välja pandud tehase keskkonnamõjude hinnangut lugenud. Koguni kolm korda. Ta on uurinud ka kõike muud tehasesse puutuvat ning küsib: “Miks hakatakse üle Eesti siia solki vedama? Kas tehast ohutumasse kohta rajada ei saa?”
Selgub, et inimestel pole vaatamata teadetele kohalikus infolehes ja aruteludele raamatukogus aimugi, mida nende kodu lähedale ehitada tahetakse. Nüüd hääletavad tehase vastu juba peaaegu pooled volinikud. Volikogu esimees Olev Liblikmann läheb häälte lugemisel sassi ja laseb hääletada mitu korda. Protokolli läheb kirja esimene tulemus: 6 poolt, 5 vastu, 2 erapooletut, 2 jätsid hääletamata, aga see vaidlustatakse.
Väär kinnitab volinike nimekirja koos hääletustulemustega oma kabinetis seina peale. Esimeses pahameelehoos tahab Väär volikogu kohtusse kaevata: nad olid alguses asjaga nõus, riik kulutas ettevalmistustöödele 200 000, nüüd oleks see asjata raisatud.
Kui Väär oleks eraettevõtja, andnuks ta asja kohtusse, riigiametnikuna valib ta veenmistaktika. Kolm vallavolinikku viiakse vaatama Austria jäätmetehast. Volikogu istungile 24. aprillil tuleb põlluminister Jaanus Marrandi ja palub rahvaasemikel võimalikult kiiresti otsus langetada. Kui Väike-Maarja asjaga nõus pole, tuleb tehas ehitada mujale. Paide vald on oma reklaamikampaaniat juba alustanud. Väike-Maarja teeb lõpliku otsuse 7. mail.

sidebar

Kahe jäätmetehase võrdlus

Austria tehas Eesti tehas

Võimsus (tonni aastas) 75 000; 6 000-10 000

Omand perefirma; riigifirma

Töötajaid 65; 10-15

Autosid 23; 3

Vanus ehitati 1970ndate alguses; valmib 2003

Maksumus (miljonit Eesti krooni) 390-540; 70-80 (sellest 15,6 miljonit riigilt)

Kuidas loomsed jäätmed hävitatakse

Hermeetiliselt suletud auto jäätmetega sõidab tehasesse. Esimesed väravad suletakse, avatakse tagumised. Tegevus toimub kinniste uste taga. Tehase ruumides on alarõhk – õhk liigub väljast sisse, mitte vastupidi.

Auto kallab jäätmed kolusse. Masin pestakse ja sõidab tehasest välja.

Kõik süsteemid on kinnised ja dubleeritud. Jäätmed kuumutatakse (lihakehast eemaldatakse vesi) 133 kraadi ja 3baarise rõhu juures 20 minutit.

Jäätmed jahvatatakse pulbriks. See laetakse tsisternidesse, viiakse Kunda tsemenditehasesse ja põletatakse.

Reovesi läheb puhastusseadmesse.

Õhk pumbatakse biopuhastisse. Mikroorganismid eemaldavad sellest halva lõhna. Puhasti kohal on katus ja õhk suunatakse 90 meetri kõrgusesse korstnasse.