Avastasin end 24. veebruari pidulikul ballil Estonias vaatamas Eesti tõelist esileedit õige lähedalt. Seekord üllatas ta Elvise stiilis soenguga, aga konutas selle soenguga pikalt-pikalt marmortreppidel ja koridoris ning ootas kätlemist. Pole just huvitavaim viis pidupäeva veeta. Lastega eeskava päästis mulje ära. “Varasemate aastate orjarahva laulud polnud minu maitse,” nendib Heli.

Heli ütleb seda kergelt ja lõbusalt nagu tüdruk. Ometi olen tema 45 aasta juubelil “Savikoja venelast” tantsinud. Seisame käesurujate rivis, ja kohe hõikab Eero Raun välja “Tööandjate Keskliidu president Enn Veskimägi abikaasaga!”, ja paljude jaoks saab sündmuseks taas Heli, kelle kleit, piht ja kael säravad vanadel ballifotodel ka siis, kui Ennu enam tööandjate presidendiks ei valita ja ballikutset ei saabu.

Võib-olla loobuvad paljud siis solidaarsusest 24. veebruari aktusele minemast, mõtlen trotslikult. Ja sama trotslikult otsustan Helist portree kirjutada. Mõeldud – tehtud. Hõikan kaasa Kirsti Vainküla, palun ta “naistejuttude” koha pealt abiks, sest Heli veab sisse kreeme ja õlisid ning mina-mehike ei tunne asja.

“Ah et sa lähed kosmeetikafirma daamiga intervjuud tegema, no seda ma tahan küll näha,” on Kirsti nõus. Ja lähmegi, pagan, miks me ei lähe. Seda enam, et mulle turgatab just pähe, et Heli pole sugugi mingi “emand”. Nagu mitmete äritegelaste naised on – sellised üleolevad, igaüks nagu Vogue’i peatoimetaja oma abikaasa poolt kingitud moe- või tervisesalongis.

Helile pole midagi kingitud. Nagu Kirsti hõlpsasti välja selgitab, on tema Kaupmehe tänava kosmeetikafirma üks vanemaid Tallinnas. Palju salonge on vahepeal avatud-suletud. Heli kasum pole küll pirakas, ent ollakse elus. Heli tütar Vreni (24) ja Ennu poeg eelmisest abielust (Enn tõi Ukrainast mööblitisleri õpingutelt ka naise kaasa, kes siiani Eestis elab) Andre liiguvad samuti aeg-ajalt salongis.

“Oled sa Eesti tegelik esimene leedi?”

Jätkub Ekspressi tasulises versioonis