Head inimesed

Mul seisis ees teatav perekondlik koosviibimine. Mis seal salata – naisevõtt. Külalised oli kavas kutsuda vanasse talumajja, mille olime kaks aastat tagasi ostnud. Maja renoveerimine oli sujunud lõbusasti, aga kaks kuud enne mainitud sündmust, kui teha tahtis veel poole meetri pikkune nimekiri vältimatuid töid, teatas ehitusmeister: Madis, ära viha pea, aga meil tulid muud asjad vahele.

Minu vähesed juuksed võtsid maapinna suhtes 90kraadise nurga ja aeglane ainevahetus sai tõtaka hoo. Aga ämmale oli juba kutse teele saadetud ja pääsu enam polnud.

Tegin vanale sõbrale ahastava kõne. Muidugi ma tulen, ütles sõber. Ja tuli. Kutsus appi sugulased ja tuttavad, vahetas välja pehkinud põrandatalad, täitis põrandaalused liiva ja kergkruusaga ning pani vanad põrandalauad tagasi. Kohendas veel siit ja sealt ja kolmandast kohast. Ütles, et helista julgelt, kui midagi on.

Nüüd oli vaja põrandalihvijat. Esimesed kaks telefoninumbrit ei vastanud. Kolmas vastas ja sõitis Moskvitšiga kohale. Silitas vanu laiu laudu ega hoidnud vaimustust tagasi. Lihvis ja õlitas neid nädal aega järjest, alustas hommikul kell üheksa ja lõpetas õhtul kell üksteist ja vahepeal jõi ühe korra teed.

Siis oli vaja puutöömeest aknaraame restaureerima. Seda ei usu ilmselt keegi, aga puutöömees ilmus meie õuele ilma, et teda oleks kutstud. Ja kui ta seal juba oli, siis pandi ta muidugi tööle. Jahinoa, peitli ja sae abil vahetas mees välja suure hulga akende pehkinud osi. Pärast küsis, kohmetu nägu ees, nii vähe raha, et piinlik mõteldagi. Ehitas reheahju ette pliidi ja tegi redeli, mis viib parte peale ja kaks mõnusat taburetti. Ja ütles, et kuule, ära sa raha anna, see on rohkem nagu kingitus.

Naabrinaisega arutasime söögitegemise asja. Naabrinaine teatas, et võib söögitegemise vabalt enda peale võtta. Külalised tulevad sul kaugelt, nad peavad hästi süüa saama. Ma teen hea laari putru ja tütar teeb tordi ja tädilt tellime kringli.

Mõni päev hiljem sõitis naabrinaine oma tagant lahtise Isuzuga õue peale, virn heinapakke peal, ja teatas, et me tõime sulle aida lakka heinu, külalistel hea heintes magada. Ja pärast tõi neli koormat veel ja vabandas, et ajas muru peale kõrsi maha.

Kuupäev hakkas kätte jõudma. Naabrinaine teatas, et tead, ma teen putru küll, mina oma sõna pean, aga ma teen veel seapraadi ja kapsaid kah. Sest külalised peavad sul ikka tõesti hästi süüa saama.

Naabritütar käis mõtliku näoga ringi ja juurdles, kuidas peoruumi kujundama peaks ja organiseeris küla pealt pikad peolauad (mille külavanem isiklikult traktoriga kohale tõi). Naabrimees vedis metsast parrepuud ja kooguga kaevu jaoks koogu (hargi oli juba varem toonud) ja andis muidu nõu.

Viimane õhtu oli käes. Naabrinaine lüpsis kodus lehma ära, pani kapsad keema, ja jooksis kohale. Osales koristus- ja kasimisaktsioonis, läks koju, magas kaks tundi. Ärkas üles, lüpsis lehma, saatis mullikad lauldes karjamaale ("Oo, bella Napoli") ja ilmus lauda katma.

Saabusid külalised. Istusid peolauda ja tundsid ennast hästi ja imestasid, et küll teil on ikka naabrid. Naabrinaine ise läks koju, lüpsis lehma ära, viskas pikali. Hommikul pärast pidu oli naabrinaine varakult platsis, üüratu pott kuuma seljankat pidulistele valmis keedetud.

Nädal hiljem nägime naabrinaisega uuesti. Oli pidupäevast puutumata jäänud tomatid, paprikad, suvekõrvitsad, sibulad, oad ja taevas teab veel mis viljad sisse teinud ja andis 22 purki nüüd pidulikult üle. Ja ütles, et meie poolt on teile ka midagi: purk seeni!