Ja Hea Inimene saatis. Abivajaja ei olnud tänusõnadega kitsi. Aitäh, ime, et selliseid inimesi tänapäeval veel on, ega teilgi see raha puu otsas ei kasva jne. Ja abipalved muudkui jätkusid. Kord oli vaja jalgratta jaoks, kord plahvatas televiisor, kord oli vanemal poisil vaja ekskursioonile minna, kord teatrisse. Kord tõmbas koer poisil jope ja püksid ribadeks. Kord kukkus Abivajaja ise jalgrattaga ja lõhkus prillid ära. Kord tabas Abivajajat ja tema poegi gripp (tüsistusena kopsupõletik) ja Hea Inimene saatis raha rohtude jaoks.

Abivajaja küsis viisakalt Hea Inimese tervise järele, tervitas jõulude, uue aasta, sõbrapäeva ja vabariigi aastapäeva puhul. Kirjeldas, kuidas ta järjekordse rahasaadetise puhul suurest õnnest lahinal nuttis ja kuidas ta Heale Inimesele lõpmata tänulik on. Novembrist kevadeni saatis Abivajaja Heale Inimesele ligi 50 kirja.

Heale Inimesele hakkas asi pikapeale kahtlane tunduma. Helistas vallamajja, et kes see Abivajaja õigupoolest on. Sotsiaaltöö peaspetsialist läks asja uurima. Ilus puhas kodu – maamaja, sektsioonkapp, vaibad, kaks suurt kaussi kommidega laua peal, lameekraaniga suur Philipsi televiisor, arvuti, internetiühendus, aiamaa, kus kasvab sibul ja till ja veel ühtteist. Mees majas, mõlemal töökoht. Sissetulek kahe peale 8000 krooni kuus. Tõsi – kodanikul on mingi puue, seljaviga. Ja juhtub, et mees lööb teda vahel, kui kurjaks saab.

Hea Inimene on saatnud Abivajajale detsembris 3050, jaanuaris 2600, veebruaris 1600, märtsis 1100, aprillis 1150 ja mais 1500 krooni.

Kokku 11 000.

Nüüd nõudis Hea Inimene Abivajajalt aru. Te olete mulle valetanud?

Abivajaja kohkus ära ja ajas süü esimese ähmiga vanema poja kraesse. Lõpuks tunnistas oma valed üles ja palus jumalakeeli vabandust ja tõotas, et saadab raha tagasi. Seda ta praegu ka 500 krooni kaupa teeb.

Kokkulepe jäi nii, et Hea Inimene tahab tagasi ainult pool summast. Teise poole kohta ütleb ta et: “Jäägu see mulle õpetuseks!”

Asjaosaliste nimed on toimetusele teada.