"Hei, tule siia! Mul on preservatiiv!" +FOTOD
Vahetult enne Ukraina 12. septembri kontserti Londonis alguse saanud tuuri käigus esineb Queen reedel ka Riias. Sellest Tallinnale lähemale Queen ei tule.
***
Pole midagi hullemat surnute elluäratamisest. Freddie Mercury energia on küll ahvatlevalt õrritav, kuid praegu kättesaamatu. Brian May on üks meisterlikumaid elusolevaid kitarriste, kuid praegu jõuetu. Roger Taylor on lavalt eemal olles nähtamatu - trummide maagiata ta silma ei paista. Ja kui me räägime Queen 2.0 versiooni 2008. aasta tuuri lauljast Paul Rodgersist, siis tundub, et tema näol on tegu eksitusega kaadrivalikul.
Muidugi ei tohiks keegi viriseda heategevuskontserdi üle, mis toimus pealegi veel Euroopa ühel suurimal väljakul - ukrainlased ise kiitlevad, et see on Moskva Punasest väljakust suurem. Ja Harkovi Vabaduse väljak oli rahvast paksult täis - legendaarset Briti bändi oli vaatama tulnud umbes 80 000 inimest. Brian May hõikas lavalt: "Ma pole nii hämmastavat (amazing) vaatepilti oma elus varem näinud! See on uskumatult hea!"
Võib-olla on ta sellist vaatepilti paar korda varem näinud Wembley staadionil, aga ei mäleta seda. Vahet pole. Kindlasti polnud ta seda näinud Ukrainas, kuid see polegi eriti oluline. Tähtsam on tõik, et Harkov on ülikoolilinn ja pääs kontserdile maksis null grivnat, nagu nõukogude stiilis mastaapne väljak lubaski. Lenini kuju jäi seal täpselt lava taha.
Aga miski ei tule päris niisama. Peaaegu kolmveerand tundi lasti tosinalt suurelt ekraanilt AIDS-i teemalisi videoid. Nii tüütult algab iga tuuri kontsert ja selleks on ka põhjus: laulja Freddie Mercury suri 1991. aastal AIDS-iga seotud tõppe ja bänd asutas AIDSiga võitlemise fondi (The Mercury Phoenix Trust).
Mercuryst pole pääsu. Tema vaim uitab mööda Vabaduse väljakut, keerleb seal ringi, ilmub ja kaob, vilgub ekraanidel. Ta kutsub vaatajaid üles AIDSile tähelepanu pöörama, kuid mitte liiga kaua, see on aines järelemõtlemiseks, oluline on ka kontserti jälgida. Pöördepunktiks osutub Love of My Life Brian May enda esituses: "Love of my life, you hurt me, you´ve broken my heart, now you leave me. Love of my life, can't you see...". See sillutab tee Roger Taylori soolole. Ta ilmub lava etteotsa teisi trumme mängima. One kerge aimata, et see juhatab sisse Under Pressure, ja Ukraina hakkab tantsima...
Kuid siis... Siis, kui käes on kauaoodatud kõrgpunkt ja fännid hulluvad, jahutab rahvamassi külm dušš: lava antakse Paul Rodgersi kätte (ex-Free, ex-Bad Company, ex-The Firm), kes toob kontserdi helipilti teise hääle ja tooni ning esitab mõned oma isiklikud hitid.
See kimäär on kummastav isegi kogenud kontserdiväisaja jaoks, saati siis Harkovi jaoks, mis vabanes nõukogude võimust samal aastal, kui Mercury suri. Kui välja arvata purjakil või eufoorias pealtvaatajad, kes tantsisid ennastunustavalt, jäi rahvamass vaikseks. Vaid veidi viina või Oboloni õlut võis pakkuda lohutust - isegi, kui Brian May kitarrisoolo tundus jumalik, võimas ja eepiline.
Ilmselgelt on May bändi aju ja hing. Taas päästab ta kontserdi - nüüd kuulame vanu hitte: Radio Gaga, Bohemian Rhapsody (katkendeid), We Will Rock You ja We Are the Champions. Siis lisalugu, seejärel ilutulestik. Kokkuvõte? Isegi, kui lõpp on jalustrabav, pole kontsert enamiku vanade fännide jaoks päris "see". Tuur ähvardab jätta nende suhu ebameeldiva maigu; uus Queeni album on liiga kaugel nende algsest DNA-st.
Siiski tundub, et bänd täidab oma eesmärgi, sest pärast kontserti, kus toimus video, brošüüride, kõnede ja kondoomide - tohutu hulga tasuta kondoomide - abil totaalne kampaania, võtavad kohalikud noorukid kasutusele uue neidude pick-up-line´i. "Hei, tule siia! Mul on preservatiiv!" hõikavad nad kõikjal - autoaknast, pargis puu tagant - mööduvatele tüdrukutele.
Ma arvan, et see pole ahistav, vaid asjakohane (jah, neil tõepoolest oli kondoom). Neiud naeratasid malbelt ja võib-olla tähendas see ajutist vaherahu sisetülidest kurnatud Ukrainas, riigis, millel on tõesti vaja AIDSi-teadlikkust ja raha selle tõvega võitlemiseks. Ukraina on Euroopas esikohal AIDSi nakatanute ja elanike arvu suhtes, ligi pool miljonit inimest 46 miljonist elanikust on viirusega nakatunud. Eesti pole kuigi palju parem. Mõlemad riigid peaksid muretsema oma 1% AIDSihaigete elanike pärast.
Ehk on kunstiline kriitika praegu teisejärguline. Selline lõpp võib olla põhjendatud, sest juba Queeni 2008. aasta tuuri juhtlause ütleb "Life Must Go On" (elu peab edasi minema). Kahtlemata oleks Freddie õnnelik, kui ta seda üritust jahedas Ukraina öös oleks näinud. Pärast oranži revolutsiooni oleks vaja just kondoomirevolutsiooni.
Kunst on tõepoolest suhteline: pole midagi paremat püüdest kaitsta elavaid inimesi.
