Helga ütleb, kuidas asjad on: Kuidas toime tulla, et elurõõm säiliks?

Sel aastal tuli kevad teisiti

Kehvad ajad: palka kärbitakse, lisatasud kaovad ja -tööd on otsa lõppenud, aga arved vajavad maksmist, pank tahab oma, lastele on vaja selga-jalga ning ega kellegi suu seinapragu ole. Lihtne matemaatika näitab, et sisse on hakanud tulema vähem, aga ega kulud siis iseennast koomale tõmba. Ikka tõmmata on vaja. Või siis, et hoopis rohkem teenida. Seda viimast suudavad teha vaid tõelised tarkpead, lihtsureliku osaks jääb ikka kuluderea korralik ülevaatamine. Niru seis, ei midagi meeldivat. Samas, eks seda ilusat ja paremat aega oli ju ka mõni aastake. Ja kuna on arvata, et olukord läheb veel jupp aega kehvemaks ning nutt ja hala toovad vaid sappi südamesse ja kortsud näkku, siis tegutsema!

Tean omast käest, kui vastik on tulusid-kulusid kokku lüüa, eriti siis, kui ei kipu jaguma. Vastik, aga vajalik. Selleks et oleks täpselt teada, kuhu kui palju iga kuu kulub, millised on need väljaminekud, mis jäävad kuust-kuusse, ja palju jääb järele, et majandada köögi-söögipoolega, ning palju eest saab lubada lusti ja lõbu.

Ega seda viimast eriti ei saagi, vähemalt keskmine pere. Õigemini ei saa lubada seda lusti ja lõbu, mida mõne viimase hea aasta jooksul hakkasime juba normiks pidama. Ja tundubki, nagu oleks millestki väga tähtsast ilma jäänud. Tegelikult ju ei ole, lihtsalt tuleb ümber harjuda. Mõelda, kuidas elust rõõmu tunda ilma suurt hulka rahatähti kulutamata.

Vabandatagu nüüd minu triviaalsus, aga õnn ei peitu rahas. Olgem õnnelikud selle üle, et teie ümber on head inimesed, olgem õnnelikud, kui haigused ei kimbuta, olgem õnnelikud, lihtsalt õnnelikud.

Õnnelik olemine on seisund, mida pole meile ilmselt geenidega kaasa antud. Ikka on must lagi meie toal, mets ees ja üle hoovi lähevad päevad hallis pikas reas. Kui nõnda mõelda, siis nii ongi. Alati, ka siis kui rahakott kõliseb kullast ja majandusnäitajad on pikemat aega ülespoole suunatud.

Miks unustame naeru?

Ma ei tea. Paljud meist lagistavad kas või paar korda nädalas südamest naerda, nõnna et silmad märjad? Aga palju naersime lapsepõlves? Oma mitu korda päevas. Vanusega on lisandunud mõtetesse ja igapäeva rusuvad mõtted ja äng. Neist kas või hetkeks lahti lasta tundub kuidagi kergemeelne. Eks juba meie vanarahvas öelnud ullikeste kohta, et sellele näita ainult näppu ja juba naerab. Ometigi pole naerus midagi halba, pigem vastupidi – tekitab häid hormoone ja tugevdab seeläbi tervist.

Otsigem eneses üles see laps, kes suutis naerda. Kui kuidagi välja ei tule, võib abi otsida naeruteraapiast. Ei pea isegi kallist raha kursuste eest maksma, lugege selle kohta internetist ja praktiseerige. Algatuseks sobib paar minutit päevas nn kohustuslikku naeru. Uskuge, aitab.

Kõik ei maksa raha

Mis rõõmustab hinge ega tee rahakotile liiga? Otsige võimalusi. Hea oli vaadata, kui palju inimesi kasutas Muuseumi­ööl võimalust tasuta külastuseks. Käidi koos perega. Korraldatakse ka näiteks tasuta linnulaulu kuulamise hommikuid, kõikvõimalikke esinemisi jne.

Vastu suve mitte küll kõige õigem soovitus, aga minu lemmiktegevus on lugemine. Kusjuures, laenutades lugemisvara raamatukogust, on see täiesti tasuta elamus.

Perepiknik looduses ei maksa samuti rohkem kui tavaline toidukord kodus. Vaja on vaid tahtmist (okei, ka head ilma).

Naise hing ihkab alati ilu ja ilusaid asju. Mulle meeldib, et meie igap äevakeeles hakkab pikkamööda terminit kaltsukad asendama sõna sekkar. Tõsi, see pole küll ilus emakeelne sõna, ent ei sisalda halvakspanu. Mul pole elus olnud midagi teise ringi rõivaste vastu. Samas olen ikkagi veel nii mugav, et kui sekkarist sobivat eset ei leia, siis ise ümber õmblema ei hakka. Kuigi võiks. Oskused on olemas ja nii mõndagi leidu võib võtta kui toorikut või kangast ning olematu hinna eest enesele selline rõivaese modelleerida, mis butiigist pärinevale silmad ette annab. Enesekindluse tõstmiseks võid ju alati õmmelda sisse autorimärgi oma nimega. Made by Helga, see kõlab päris hästi.

Kokkuvõtvalt

Vähem virinat ja rohkem loovust, avatud hinge, silmi ja teisi meeli. Armastage oma lähedasi rohkem kui rahatähti, mida taga nutate. Naerust on abi.

PS!

Kirjutage mulle, kuidas teie toime tulete. Ehk on teil häid nõuandeid, mida jagada raatsiksite. Minu meilikast ootab teid: [e-mail]

PPS!

Unustasin. Loodetavasti on majandusolud õpetanud kõiki tunduvalt rohkem ise keetma ja küpsetama. See on üks äraütlemata tore tegevus. Kui mõned aastad tagasi peeti köögis askeldamist juba peaaegu et peeneks seltskonna­tegevuseks, siis tundkem rõõmu selle üle, et nüüd teeme kõik seda aina rohkem ja rohkem. Harjutamine teeb meistriks. Teie lastel on tulevikus mälestus ema tehtud roogadest, mitte mikrolaineahjus soojendatud karbitoidust. Olge koduse restorani hunnitu peakokk. Olge seda rõõmuga. Toidu valmistamine oma lähedastele on väga arhailine, lähedust loov tähtis tegevus, mida tuleb teha armastusega, nii et hing laulab.