29.05.2009, 00:00
Helga ütleb, kuidas asjad on: Kuidas toime tulla, et elurõõm säiliks?
Sel aastal tuli kevad teisiti
Kehvad ajad: palka
kärbitakse, lisatasud kaovad ja -tööd on otsa lõppenud,
aga arved vajavad maksmist, pank tahab oma, lastele on vaja selga-jalga ning
ega kellegi suu seinapragu ole. Lihtne matemaatika näitab, et sisse on
hakanud tulema vähem, aga ega kulud siis iseennast koomale tõmba.
Ikka tõmmata on vaja. Või siis, et hoopis rohkem teenida. Seda
viimast suudavad teha vaid tõelised tarkpead, lihtsureliku osaks
jääb ikka kuluderea korralik ülevaatamine. Niru seis, ei midagi
meeldivat. Samas, eks seda ilusat ja paremat aega oli ju ka mõni
aastake. Ja kuna on arvata, et olukord läheb veel jupp aega kehvemaks ning
nutt ja hala toovad vaid sappi südamesse ja kortsud näkku, siis
tegutsema!
Tean omast käest, kui vastik on tulusid-kulusid
kokku lüüa, eriti siis, kui ei kipu jaguma. Vastik, aga vajalik.
Selleks et oleks täpselt teada, kuhu kui palju iga kuu kulub, millised on
need väljaminekud, mis jäävad kuust-kuusse, ja palju
jääb järele, et majandada
köögi-söögipoolega, ning palju eest saab lubada lusti ja
lõbu.
Ega seda viimast eriti ei saagi, vähemalt keskmine
pere. Õigemini ei saa lubada seda lusti ja lõbu, mida mõne
viimase hea aasta jooksul hakkasime juba normiks pidama. Ja tundubki, nagu
oleks millestki väga tähtsast ilma jäänud. Tegelikult ju ei
ole, lihtsalt tuleb ümber harjuda. Mõelda, kuidas elust
rõõmu tunda ilma suurt hulka rahatähti kulutamata.
Vabandatagu nüüd minu triviaalsus, aga õnn ei peitu rahas.
Olgem õnnelikud selle üle, et teie ümber on head inimesed,
olgem õnnelikud, kui haigused ei kimbuta, olgem õnnelikud,
lihtsalt õnnelikud.
Õnnelik olemine on seisund, mida
pole meile ilmselt geenidega kaasa antud. Ikka on must lagi meie toal, mets ees
ja üle hoovi lähevad päevad hallis pikas reas. Kui nõnda
mõelda, siis nii ongi. Alati, ka siis kui rahakott kõliseb
kullast ja majandusnäitajad on pikemat aega ülespoole suunatud.
Miks unustame naeru?
Ma ei tea. Paljud
meist lagistavad kas või paar korda nädalas südamest naerda,
nõnna et silmad märjad? Aga palju naersime lapsepõlves? Oma
mitu korda päevas. Vanusega on lisandunud mõtetesse ja
igapäeva rusuvad mõtted ja äng. Neist kas või hetkeks
lahti lasta tundub kuidagi kergemeelne. Eks juba meie vanarahvas öelnud
ullikeste kohta, et sellele näita ainult näppu ja juba naerab.
Ometigi pole naerus midagi halba, pigem vastupidi – tekitab häid
hormoone ja tugevdab seeläbi tervist.
Otsigem eneses üles
see laps, kes suutis naerda. Kui kuidagi välja ei tule, võib abi
otsida naeruteraapiast. Ei pea isegi kallist raha kursuste eest maksma, lugege
selle kohta internetist ja praktiseerige. Algatuseks sobib paar minutit
päevas nn kohustuslikku naeru. Uskuge, aitab.
Kõik ei maksa raha
Mis rõõmustab
hinge ega tee rahakotile liiga? Otsige võimalusi. Hea oli vaadata, kui
palju inimesi kasutas Muuseumiööl võimalust tasuta
külastuseks. Käidi koos perega. Korraldatakse ka näiteks tasuta
linnulaulu kuulamise hommikuid, kõikvõimalikke esinemisi jne.
Vastu suve mitte küll kõige õigem soovitus, aga minu
lemmiktegevus on lugemine. Kusjuures, laenutades lugemisvara raamatukogust, on
see täiesti tasuta elamus.
Perepiknik looduses ei maksa samuti
rohkem kui tavaline toidukord kodus. Vaja on vaid tahtmist (okei, ka head
ilma).
Naise hing ihkab alati ilu ja ilusaid asju. Mulle meeldib, et
meie igap
äevakeeles hakkab pikkamööda terminit kaltsukad asendama
sõna sekkar. Tõsi, see pole küll ilus emakeelne sõna,
ent ei sisalda halvakspanu. Mul pole elus olnud midagi teise ringi
rõivaste vastu. Samas olen ikkagi veel nii mugav, et kui sekkarist
sobivat eset ei leia, siis ise ümber õmblema ei hakka. Kuigi
võiks. Oskused on olemas ja nii mõndagi leidu võib
võtta kui toorikut või kangast ning olematu hinna eest enesele
selline rõivaese modelleerida, mis butiigist pärinevale silmad ette
annab. Enesekindluse tõstmiseks võid ju alati õmmelda
sisse autorimärgi oma nimega. Made by Helga, see kõlab päris
hästi.
Kokkuvõtvalt
Vähem virinat ja rohkem loovust, avatud hinge, silmi ja teisi meeli.
Armastage oma lähedasi rohkem kui rahatähti, mida taga nutate.
Naerust on abi.
PS!
Kirjutage mulle, kuidas teie
toime tulete. Ehk on teil häid nõuandeid, mida jagada raatsiksite.
Minu meilikast ootab teid: helga@ekspress.ee
PPS!
Unustasin. Loodetavasti on majandusolud õpetanud kõiki
tunduvalt rohkem ise keetma ja küpsetama. See on üks
äraütlemata tore tegevus. Kui mõned aastad tagasi peeti
köögis askeldamist juba peaaegu et peeneks seltskonnategevuseks,
siis tundkem rõõmu selle üle, et nüüd teeme
kõik seda aina rohkem ja rohkem. Harjutamine teeb meistriks. Teie lastel
on tulevikus mälestus ema tehtud roogadest, mitte mikrolaineahjus
soojendatud karbitoidust. Olge koduse restorani hunnitu peakokk. Olge seda
rõõmuga. Toidu valmistamine oma lähedastele on väga
arhailine, lähedust loov tähtis tegevus, mida tuleb teha armastusega,
nii et hing laulab.