Helle Meri: Ma usun, et Lennart oli ära minnes õnnelik

Helle Meri (57) räägib president Lennart Merist ja talvistest meeleoludest Kabelineemel iseseisvuspäevaeelsel nädalal.

“Noh? Saadeti maale komandeeringusse!?”
Helle Meri seisab keset tuba, käed bravuurselt puusas, ja annab linnulennulise ülevaate Kabelineeme ilmaoludest aastaaegade kaupa. Suvel oli meri siin vaikne nagu peegel, septembris hakkab juba tembutama ja möödunud talvel oli ikka püstihull!
Paigutab meid istuma helevalgele diivanile akna all, et saksa lambakoer Mattias Rust (8) saaks tõmmata keelega lörtsti üle mu nina ja pühenduda loodusfotograaf Muusikuse püksisääre fundamentaalsele läbinuusutamisele. (Ju see säär rebase kuse järele haiseb.)
 
On teil meeles, millal te Lennartit esimest korda nägite?
1968. aastal kutsuti esimese kursuse lavatudengid Tallinnfilmi – et filmitegijad näeksid uusi nägusid. Tallinnfilmis töötas ka Lennart.
 
Millega ta teile silma jäi?
Ta oli nii tugev intellektuaal, et see hurmas. Rääkis oma ekspeditsioonidest ja soomeugri rahvastest...
(Helle jääb viivuks mõttesse. Raputab siis ennast mälestustest lahti, viskab pea selga ja vaatab mulle otse silma.)
...aga sellel ei ole enam tähtsust. Tähtis on see, mida ta teha jõudis ja mis sellest kõigest on saanud. Ja kui kiiresti võib mõnede jaoks traditsioon kaduda ja moraalselt alla käia...
 
Mida te selle moraalse allakäiguga silmas peate?
(Siin tuleb pikem paus, mille jooksul käib Helle ära köögis ja esikus ja veel kord köögis) Pole minu asi arvustada, aga kui sa küsid, ma vastan: meie poliitilises eliidis on kahjuks mõned inimesed, kes ei kanna vastutust. Ära siis mine poliitikasse, kui sul on nõrk vastutustunne!
 
Teie jaoks ei olnud see üllatus, et kirjanikust ja filmimehest Lennartist poliitik sai?
Oh ei! Üks poliitikategemine käis tal ju kogu aeg. Kaheksakümnendate teisel poolel oli ju iga jumala õhtu meil keegi Nõmmel külas. Ignar Fjuk oli peaaegu iga õhtu platsis. Kui palju ta mu võileibu ära on söönud! Lennarti minek tegevpoliitikasse oli parim valik üldse, mis tollal olla sai.  Tema sidemete ja teadmiste juures... See oli lihtsalt õnn, et see nii läks.
(Helle läheb vahepeal akna juurde, vaatab välja ja on kaua vait)
Muide – siin on suur vahe, kas sa oled riigimees või oled sa parteimees... (Vaikselt) Ja palju neid riigimehi meil veel on, kellelt mõõtu võiks võtta...
 
Kellelt veel võib?
Allar Jõks on üks. (See vastus tuleb ruttu) Ta oskab valskust ära tunda. Ta oskab oma ametikohta kasutada, et asjad läheksid õiget rada pidi. Ja ­Toomas Hendrik Ilves. Juba see on suur asi, et president räägib asjadest nii, nagu need on.
Ja tead, kes mind hiljuti üllatas – Sven Mikser! Ta on hämmastavalt heaks läinud! Uskumatu, missugune tase!
 
Mis te arvate, kuidas lahendaks praeguse pronkssõduri küsimuse Lennart?
Ta lahendas selle juba 1993. Ta kutsus tollase linnapea Jaak Tamme Kadriorgu ja joonistas talle paberi peale, kuidas see monument peaks välja nägema. Et vasakul ja paremal oleks plaadid kõikide riikide sõduritele, kes on langenud Eesti eest – inglased ja soomlased ja kõik teised.
Ta teadis, et see tuleb ära teha, aga sinna see jutt jäi. Algul olid veel Vene väed sees. Ja siis varsti Tamm suri. Sama lugu on Põhjaväilaga. Ka Põhjaväila asju arutas ta Tammega juba siis.
 
Kes olid Lennarti kõige lähedasemad sõbrad?
Henno Rajandi, Endel Lippmaa... Sellised mehed, kelle juurde ta võis sõita keset ööd, kui oli vaja midagi arutada.
 
Miks oli tal vaja sõita öösel, et midagi arutada?
Oli vaja selgust. Kui hommikuks oli vaja mingit selgust, siis ei olnud tema jaoks kellaajal tähtsust.
Ja järgmisel päeval polnud millestki aru saada, et ta oli vähe maganud. Ma lihtsalt imestasin, kuidas inimene niimoodi vastu peab.
 
Süüa tal ikka aega oli?
Hommikuti tegin talle kaerahelbeputru piimaga. Selle peal ta elas. Temaga võis nii olla: ma võisin kolm korda söögi sooja panna, tal polnud aega tulla. Ütles, ma kohe tulen. Ja ei tulnudki.
 
Kas tema sõbrad välispoliitikute hulgas, Uffe Ellemann-Jensen, Paul Goble, Manfred Wörner, Hans Dietrich Genscher, on samasugused vaimukad inimesed?
Just! Väga tundliku huumorisoonega inimesed. Huumorimeel on poliitiku puhul täiesti elementaarne. Sellega pannakse alus vestlusele ja kontaktidele.
Uffe Elleman-Jensen oli ju täielik naerukajakas!
Ma mäletan seda hääletooni ja meeleolu, kui Lennart võttis telefoni ja särades teatas: “Uffe helistab!!!”
(Helle kehastub Lennartiks, kes võtab toru)
 
Kuidas Lennartile meeldis Mare ­Mikoffi kuju, kus tal on sarved peas?
Oi, see meeldis talle! Aga ega tal ei sobinud väga välja näidata, et see talle meeldis.
Kõige õudsem asi on see, kui inimesel puudub huumorimeel ja oskus enda üle naerda. Võimet enda üle naerda pole paljudel, aga seda veetlevamad on need, kellel see on olemas.
Ta oli nii vigurit täis... Ta tahtis, et inimesed oleksid teravapilgulisemad. Sellepärast ta nende kallal nokkis.
 
Kas Lennart teile oma kõnesid ka lugeda andis?
Seda mitte. Aga nendel päevadel, kui ta pidi pidama kõne, oli meil täiesti omaette rituaal. Mina olin see, kes ta kell kolm öösel üles ajas ja siis see töö algas. Kohv pidi olema kuum. Raamatuhunnik oli kõrval.
Pastakas pidi olema peene otsaga ja hästi jooksma – et mõte enne ei katkeks, kui käsi selle paberile jõuab panna.
Kui palju oli neid kordi! Oi, kui palju!
(Helle teeb energilise tiiru mööda tuba)
Kõne kirjutamine lõppes ju hetk enne, kui see oli vaja ette kanda. Vahel lihviti seda veel ukselävel ka.

Millal ta siis magama läks, kui ta kell kolm tõusis?
Võib-olla kell kaksteist? Ma pidin ta magama ajama!
Vabariigi aastapäeval oli juba sissetöötatud stsenaarium. Mina olin aegsasti valmis, lipsud ja lindid paigas. Teda ei tohtinud segada. Tema lihvis kõnet. Ja siis viimased loetud minutid – fraki pidin aitama selga mina isiklikult.
(Helle ohkab)
Võib-olla ma sain sellega hakkama?
(Naeratab, tõstab silmad)
 
Kas ta kedagi kiitis ka vahel?
Sõnadega oli ta kitsi kiitma. Ta tegi sellise muheda näo. (Helle krapsab püsti, kõigub varvastelt kandadele ja särab) Ja sellest aitas. (Helle kõigub veel mõnda aega ja särab) Või ta lihtsalt puudutas sind. Või ütles: “Tubli töö!”
Vahel kirjutas kellelegi tänutäheks paar lauset või ilusa pühenduse.
Ükskord kirjutati Los Angeles Timesis, et Baltikumi presidentidest nägi kõige parem välja president Meri. Siis ta võttis selle ajaleheväljavõtte, kirjutas sinna serva peale paar lauset ja palus selle rätsepmeister Marco ­Lermanile üle anda.
 
Kas mäletate oma emotsioone, kui ühel ilusal päeval (22.09.1992) sai teist Eesti Vabariigi esimene leedi? 
Ma olin nii kohkunud alguses – issand jumal, kuidas sai oodatud seda vabadust! Ja nüüd olen siis mina see vang!  No pehmendame – vabakäiguvang! Ja nii üheksa aastat!
Praegu vaatad – sellel on koristajad, teenijad. Sellel on sekretär ja teisel ja kolmandal. Siis... ise ka ei usu, et nii palju sai tehtud. Mul oli üheksa ametit!
 
Ega see Kadrioru elu lihtne ei olnud?
See ei olnud ju kodu! (Paus) Mul on sellest tüdrukust nii kahju.
(Osutab Tuule toa suunas teisel korrusel)
Aga mul on nii hea meel, et temast on kasvanud tore tüdruk. Mul on vedanud, et tal on toredad sõbrad. Ei mingisugust märki mingitest beibedest või sellistest... Hea ja kurja äratundmine on temas ammu olemas.
 
Ta õpib Tartus ajalugu?
Ta võttis ühe aasta inglise keelt ja siis läks üle ajalukku. Teda huvitavad poliitika ja astronoomia ja... Horisonti tellib, Economisti loeb. Suvel teevad metsikuid matku – sõidavad bussidega mööda Eestit, seljakott seljas. Uut aastat läks ka kuskile Lõuna-Eestisse metsaonni pidama. Ta ju haigelt roheline.
 
Ta ei luba teil poes kilekotti ka võtta?
Ei! Linane kott peab kogu aeg kaasas olema.
 
Vahel merel paadiga ka sõitmas käite?
Paar korda olen Aegnal seenel käinud. Ja vahel olen abis käinud, aerude peal, kui keegi teine võrke läheb laskma või välja tooma.
Suvel saab siit põhiliselt lesta, ahvenat on väga vähe. Külamehed püüavad siiga, aga siig on rohkem sügise poole ja talvel.
 
Kas te istute pidevalt Viimsis või sõidate ka vahel kuskile, teise Eesti otsa?
Ei sõida ma kuskile. Käin kalmistul, poes, teatris... See on nii naljakas. Mind ei tunta ära, kui ma inimeste hulgas liigun – keegi lihtsalt ei tule selle peale, et see võin olla mina! Teatris ei tunne vanad kolleegid ka vahel ära. (Naerab lõbusalt)
Nüüd ostsin Kivirähi uue raamatu, aga ma pole veel lugeda jõudnud.

See pidi olema karm raamat. Ega seal verd ei ole?
Seal on isegi soolikaid.
(Helle võdistab õlgu)
 
Kas teil Lennartiga ikka oli aega koos teatris käia?
Oli ikka. See käis nii, ma ütlesin: “Ma lähen täna teatrisse!” Ja tema hüüatas: “Aga mina?!” See oli mu kavalus, et teda sundida teatrisse tulema. See mõjus paremini kui hakata manguma, et lähme, lähme!
 
Ja pärast arvustasite ja võtsite etenduse üksipulgi läbi.
Eks ta midagi ikka ütles... ei mäletagi. Hoopis paremini on mul meeles, et mõne poliitiku kohta ütles ta küll: “Halb näitleja!”
(See teeb Hellele parasjagu nalja)
 
Mis Lennarti arhiivist on saanud?
Arhiiv on antud Lennarti vanema poja Mart Meri hoole alla ja sellest räägime siis, kui sellega midagi teha on jõutud.
 
Millal Lennart teile enamasti meenub? Unes?
Pidevalt. Ta on siin ju igal pool. Ma pühkisin hiljuti kõik raamatud tolmust puhtaks. (Helle räägib, et tal on näpud raamatute pühkimisest täiesti hellad) Kõigi raamatutega on ju mingi oma seos. Siis jääd mõtetesse, pilt jookseb, aeg seisab.
(Helle hoiab peopesasid mõnda aega vastu meelekohti)
Tuleks juba kevad, saaks aias mütata. Kinnises ruumis tekib selline...

(Paus. Helle põikab jutuga talvistele välitöödele ja tutvustab, missugust pekki ta tihastele turult ostab)

Kuidas teile tundub – kas Lennartil oli minnes süda rahul? Või jäi tal midagi tegemata?
Ta ei jõudnud rääkida mälestusi. Ta tahtis kirjutada, aga tal ei jäänud lihtsalt aega. Alati oli nii, et keegi tuli, alati keegi läks. Ja äraminek tuli nii ruttu...
Aga usun, et sisemiselt oli ta õnnelik.
 
Käime väljas. Vaatame puid, mis siia on istutatud. Uurime kapsast, mille Helle on õunapuude vahele jänestele söömiseks välja pannud. Ja kapsa juures registreerime märgi, mille on sinna maha jätnud mitte jänes, vaid rebane.
Tume taevas ripub Viimsi poolsaare kohal paksus lumesajus nagu mummuline põlleriie.