Higise mägikotka ennastületav lend
Reede öösel pärast poolt kahte tulevad
ööklubis Papillon kõigepealt lavale pillimehed. Kitarrist ja
tundub, et ka bändi juht näeb välja pisut Mick Jaggeri
moodi. Tantsutüdrukud, brünett ja blond, kannavad liibuvaid
suusakostüüme, mille alt kontserdi edenedes ülilühike
spordidress välja kooritakse. Koreograafia on väga vaba ja samas
elurõõmus.
Muusikud painavad oma instrumente ja publik
on ärevalt ootel. Mul on õnnestunud end rahva seas nõnda
õnnelikult positsioneerida, et näen, kuidas õhtu
põhistaar – endine suusahüppaja, nüüdne laulusolist
Matti Nykänen – lavataguse ukse vahel kõõludes ujedalt
naeratab ja vaguralt oma järge ootab. Sümpaatne tagasihoidlikkus.
Ning kitarrist müristabki mikrofoni: “Ja sealt ta tuleb
– Soome maailmalegend Matti Nykänen, mees, kelle kohta on kirjutatud
miljoneid kilomeetreid paska!” Midagi mainib kidramees ka tõe
pikkuse kohta, kuid see hääbub pöördes publiku
vaimustusehuilgeisse.
Paljud meesinimesed kannavad kohapealt
ostetud nokkmütse ühega paljudest Matti kuulsatest aforismidest:
“Ehkä otin, ehkä en” (“Võib-olla
võtsin, võib-olla mitte”). See on ajalooline vastus
ajakirjanike küsimusele, kas ta enne hüpet napsu võttis
või mitte. Kontserdi kestel kõlab ka samanimeline laul.
Nokkmütsid on oranži värvi, musta nokaga ja tegumoelt üsna
sarnased nendega, mida nõukogude ajal kandsid Eestimaa põldudel
kohalikud traktoristid.
Mida öelda muusika kohta? Laias laastus
ehk, et sihuke tore energiline Soome rock. Avalaulus on juttu
topless-rindadest, miski lugu jutustab mägikotka lennust, saab kuulda ka
eksistentsiaalset sõnumit, et elu annab ja elu võtab.
Kõlab ka teisel, vahest kõige kuulsamal Matti aforismil
“Elämä on laiffi” põhinev lugu.
Loomulikult pole tegemist surmtõsise heliloominguga, kuid puhta
huumori protsent on siiski
väiksem kui Matti kaasmaalastel
Leningrad Cowboysil või Eesti Meie Mehel. Aga ikkagi
pidu-rock.
Matti kannab
neetidega nii-öelda kunstipäraselt kaunistatud nahktagi ja
räägib, et tagile on see esimene välismaakontsert. Muidu Matti
publikuga väga ei lobise, hoopis surub lava ees trügijatel korduvalt
sõbralikult kätt. Publikule puhub juttu rohkem Mick Jaggeri
moodi kitarrist.
Ma päris täpselt ei aima, mis tundega
suusahüppetäht seda meelelahutusvankrit veab.
Ööklubis Papillon on tõeliselt palav ning Matti kuivatab
froteerätikuga sageli oma higist nägu ja rüüpab pudelivett.
Temas on tunda küll teatavat väsimust ja pohhuismi, kuid ometi teenib
ta vaimustunud publikut ausalt ja ehk ennastületavaltki. Vist võtab
ootuste petmist patuna. Kuigi ootuste koorem ei pruugi olla kerge vedada.
Ning sel kontserdil pettiski Matti vaid ehk nende ootust, kes
tahtsid eelkõige uudistada juua täis ja
põhjakäinud endist tippsportlast. Kuid absoluutselt igaühe
ootustele olekski eriti jube ja raske vastata. Pealegi näis, et
sellist masti uudishimulikke polnud õnneks väga kohale tulnudki.
Pandi pidu ja õhkkond oli positiivne.