20.06.2008, 00:00
Hoidke alt, tüdrukud tulevad
Inglismaad vallutab uus spordiala, rulluisuvõidusõit. Sihikul on olümpiamängud.
Kujutlege uste avamist Harrodsi tühjendusmüügi esimese
päeva hommikul, kui kari kiljuvaid naisi trügib ja murrab
tõugeldes teed hinnaüllatuste poole, küünarnukid
püsti ja viisakus sinnapaika jäetud. Nüüd andke neile
mõttes rulluisud, võrksukad, kuldsed liibuvad lühikesed
püksid või miniseelikud – unustamata igeme- ja
põlvekaitseid ning kiivreid – ja ongi teil ettekujutus ühest
kõige kiiremini kasvavast kontaktspordialast,
rulluisuvõidusõidust.
See ala kasvab
sedavõrd kiiresti, et konkureerib 2016. aasta olümpiamängude
kavas klassikalisemate ja märksa vägivallatumate aladega nagu golf ja
squash. Ning tuleva laupäeva õhtul sõidavad
piletiärikad kokku Tottenhami – mitte võiduajamisteks White
Hart Lane’il, vaid sealsesse vabaajakeskusesse, kus täissaali ees
toimub Ühendkuningriigi esimene rahvusvaheline
rulluisuvõidusõit Londoni Rollergirlsi ja Kanada esinduse
vahel.
Esimese Briti rulluisuvõidusõiduliiga
asutamisest möödunud kahe aasta jooksul on kõik
võistlused toimunud väljamüüdud saalides, vähemasti
Londonis, kus leidub umbes 50 eri kehakuju ja kaaluga ning eri vanuses ja eri
rahvusest naist, kes kihutavad ovaalsel rajal punktide peale, mida annab
möödasõit vastastest. Veel parem, vastase võistlejate
tõukamine või koguni uperkuuti löömine. Mängus on
küünarnukid ja põlved, sinikaid tuleb ohtralt. Siin ei
näidata ainult kiiruisutamist, vaid iseloomu. Naistel, kes päeval
kontoris võivad olla leebed raamatupidajad või psühholoogid,
tuleb rajal ette nii mõnigi vähem daamilik jõukatsumine.
Retromaigulised võitluskostüümid selga
tõmmanud, võetakse üle ka vastav alter ego ja seda
tähistav esinejanimi. Londoni tegijate esiritta kuuluvad Sleazy Rider,
Bette Noire ja Grace of Wrath.
Need daamid tulevad mürinal.
Võib-olla ei hõlju selle kõige kohal just kuigi suur
olümpiavaim, aga kuna Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques
Rogge räägib uuest rõhuasetusest
“noortepärasusele” ja tahab esile tõsta mängude
naiselikku poolt, siis võib aeg küps olla ka
rulluisuvõidusõidu jaoks...
Spordiala, mis leiutati
kriisiaegses Ameerikas segaalana, kuid mida nüüd harrastavad USA 135
liigas eranditult naised, kogub populaarsust ka Euroopas – näiteks
Inglismaal on naiskonnad juba umbes tosinas linnas.
Miks hakata
rulluisuvõidusõitjaks? Stephanie Ross alias
CorrectionalFelicity Prestonist selgitab: “27aastaselt polegi naistel,
kes tahaksid spordiga tegelema hakata, eriti muid valikuid. Ja kuna see on
tüdrukute ala, siis ei tule kutid ka näitama, et nad on paremad. Siin
saab täiega panna.
Kui andmiseks läheb, siis
kõigest jõust, nii et agressiivsust maandab see
kõvasti.
Põhimõtteliselt sõidetakse
terve kehaga sisse, ainult pähe ja selga või allapoole põlve
lüüa ei tohi. Tuleb tabada õlga või rinda.
Tõeline adrenaliinilaks. Alguses klohmime üksteist ja siis
läheme koos ja teeme ühed dringid – umbes nagu ragbis, ma
arvan.”
Endine iluuisutaja TJ Usher (Dot Slash, 29) hakkas
alaga tegelema pärast seda, kui nägi USAs sellest tehtud dokfilmi.
“Minu jaoks on see treening, hea võimalus vormis püsida ja
leida uusi sõpru. See võimaldab ohutus vormis oma agressiivsust
välja elada. Mulle ei meeldi jõusaalid, seal on igav, ja ükski
teine ala ei huvita mind ka. Vo
rmi hoidmine on põhiline, ma usun, et sellega põletab tunnis
umbes 500 kalorit, mis mõjub igale naisele hästi. Tähendab, et
pärast võid nii palju kooki süüa, kui tahad. Väga
lahe sport.”
Sugugi kõik
rulluisuvõidusõitjad pole amatsoonid. Mõni on üpris
õbluke, nagu Jess Holland (Sky Rockit), 24aastane ajakirjanik
Londonist. “Ülikoolis ma mängisin rulluisuhokit ja siis lugesin
poolteist aastat tagasi Time Outist London Rollergirlsi kohta. Mulle meeldib,
et see on tüdrukute värk ja et saab ennast natuke üles
lüüa ja esineda enda väljamõeldud tegelasena. Pealegi ei
küsi siin keegi su kehalistest eeldustest, selliseid harilikke sportlikke
tüüpe siin eriti polegi.
Meil on päris palju
austraallasi ja ameeriklasi, aga tundub, et etniliste vähemuste hulgas
pole see veel levima hakanud. Aastaid tagasi olid ka mõned meeste
võistkonnad, aga nüüd on ainult naised jäänud. Asi
pole üksnes feminismis – ma arvan, et see on seotud naiste suurema
iseteadlikkusega üldse.”
Ehkki mehi uiskudele ei lasta,
võivad nad kaasa lüüa kohtunike, masseerijate ja
meditsiinipersonalina – kriimustused on üsna tavalised ja ka
luumurrud pole haruldus.
“Meie võtame seda kui
tõsist sporti,” ütleb Jane Mahoney (Fox Sake), kelle abikaasa
Dave on Londoni võistlustel teadustaja. “Ja kui mul on olnud paha
päev, siis pole midagi paremat kui uisud alla panna ja kellelegi kitli
peale anda.”
Artikkel on ilmunud 1. juunil
ajalehes The Independent.
Roller Derby
- Võistlus: rulluisuvõidusõit toimub kahe võistkonna vahel, mis koosnevad viiest liikmest (neli segajat ja “jämmer”). Uisutatakse vastupäeva väikesel kitsal siserajal. Jämmerid püüavad jõuga teistest ette sõita, punkte saab iga vastasvõistkonna liikme eest, kellest möödutakse või kes rajalt välja tõugatakse. Vastasvõistkonna segajad püüavad seda ära hoida.
- Kestus: raund kestab tunni ja koosneb kas kahest 30minutilisest poolajast või kolmest 20minutilisest kolmandikust. Võistkonnad vahetavad iga kaheminutilise “jämmi” järel rida.
- Lubatud: jõumäng, puusa- ja õlatõuked, mõnes liigas ka küünarnukiga ründamine.
- Keelatud: kukutamine, rusika ja peaga ründamine.