Hollandi präänik Euroopa kodanikele
Kui Euroopa Liit olemegi “meie”, see tähendab Eesti rahvas, nagu poliitilistes sõnumites võis veel hiljaaegu kuulda, siis oleme sisemistest vastuoludest lõhestunud, pettunud, frustreerunud. Nagu EL ongi.
Berliinis Humboldti Ülikoolis peetakse traditsiooniliseks muutunud kõnesid Euroopa põhiseaduslikust arengust, andes erinevate riikide välisministritele tribüüni lahenduste pakkumiseks. Saksa välisminister Joschka Fischer rääkis 2000. aasta mais Euroopa Parlamendi kahekojalisest struktuurist, kus üks koda esindaks rahvast (nagu meie Riigikogu) ja teine koda esindaks riike (umbes nagu Ühendriikide Senat või Saksa Bundesrat).
Eesti eelmine välisminister Toomas Hendrik Ilves pidas oma kõne 2001. aasta veebruaris, surudes märksõnadele “otsustamise läbipaistvus” ja “demokraatlik legitiimsus”, mis tähendab äraseletatult ELi liikmesmaade kodanikele osalemist Brüsseli asjajamisel samaväärselt nagu neil on see osalus omaenda koduriigis. Ideaalis muidugi, sest teema, kuidas EV seadusandlik ja täitevvõim on kodanikest eemaldunud, jääb me kodusel tandril igihaljaks ja – kestvaks. Ja veel rääkis Ilves mõistliku tasakaalu leidmisest ELi suurte ja väikeste liikmete vahel. Mõlemad välisministrid olid mures Euroopa kodanike frustreerituse pärast, ning mõlemad otsisid rohtu institutsionaalsetest ümberkorraldustest. Tagantjärele võiks hüüda – püha lihtsameelsus!
Just tagantjärele, sest alles pärast neid kõnesid said Euroopa poliitikud kainestava kogemuse põhiseadusliku lepingu kannatliku väljatöötamise, lõputu ümbermeisterdamise ja egoistliku laustorpedeerimisega. Kogemus näitab, et kergem on panna maakera teistpidi pöörlema, kui leida tasakaalsutatud põhiseadus, millega kõik Euroopa riigid rahul oleks.
Endine inimene muutunud maailmas
Selle kuu teisel päeval pidas Humboldtis kõne Hollandi välisminister Bernard Bot. Kõne pealkirjaks oli “Euroopale ühiskondlik lepe” (lugeja, ära põgene!, see pole see lepe, mille liivaköit meil siin hiljaaegu keerutati), ning juttu oli seal mitte sellest, kuidas Euroopa kodanikele anda võimalus ELi asjades kaasa rääkida vaid hoopiski sellest, kuidas Euroopa kodanikelt saada toetus edasiseks ELi integratsiooniks. Ehk otse – kuidas teha nii, et Euroopa poliitikud, kes pooldavad föderaalset superriiki (üldjoontes Vana Euroopa poliitikud), saaks kodanike suuremalt osalt toetuse, sellal kui teised (üldjoontes Briti ja Uue Euroopa poliitikud), jääks kodanike väiksema hulgaga kusagile nurga taha marginaalide kombel rusikat viibutama.
Bernard Bot sedastab murettekitava suundumuse, kus just nimelt Vana Euroopa kodanikud näitavad süvenevat ükskõiksust ja skepsist selle suhtes, mis Brüsselis toimub. Ta jõuab vihjamisi (siin tuleb lugeda ridade vahelt) tunnistuseni, et uut inimest, ehk Euroopa kodanikku, pole ikka veel sündinud. Vahemärkusena olgu lisatud, et Prantsuse teismeliste viimane küsitlus ses valdkonnas kinnitab seda – enamus noori teatas, et nad tunnevad end kõigepealt prantslastena ja alles siis eurooplastena ning mis tõeline üllatus: noored arvasid, et Euroopa Liidu pealinn peaks olema ikkagi Pariis aga mitte mingi Brüssel.
ELi integreerimisega on nagu kommunismi ehitamisega – teooriad ning ideed on ülilennukad, aga inimesed hoiavad visalt vanast kinni, nemad keelduvad uueks sündimast.
Praktilised poliitikud teavad seda. On ka olemas tõestus, et teavad (kuigi avalikult ei tunnista). Ühe viimase uuringu kohaselt leiavad 85 protsenti Euroopa kodanikest, et üle-euroopalise põhiseaduse asjus tuleks korraldada rahvahääletus. See on rahva arvamus.
Poliitikud seda arvamust ei jaga. Euroopa erakondadest on vaid 30 protsenti nõus sellega, et põhiseaduse asjus peaks rahva käest midagi küsima. Miks? Meil näiteks tehakse regulaarselt avastus, et suur osa Eesti rahvast ei tea või ei saa aru, mis on kirjas isegi me oma põhiseaduse 1 paragrahvis – see on see (kuri)kuulus lause rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast, mistõttu tunnistagem, et ettepanek küsida samadelt inimestelt hinnangut nüüd juba Euroopa põhiseadusele tundub kuidagi väga ülepakutud. Algkooli lastelt me ei küsi, kas nad kiidavad heaks kooliseaduse.
Praktiline poliitik Bot teeb ettepaneku inimeste “tagurlusega” arvestada ning teha mõneks aastaks paus, külmutades igasugused uued lepingud ja lõimumised. Ning mõnes valdkonnas tuleks tema arvates teha isegi paar sammu tagasi, andes teatud valdkonnad tagasi rahvusriikide kompetentsi.
Igaühele oma
Ta nimetab kultuuripoliitikat, ühise põllumajanduspoliitika mõningaid aspekte, struktuuripoliitikat, tervishoidu ja sotsiaalpoliitikat. Mööngem, et need on alad, mis lähevad inimestele kas enam korda või siis peavad inimesed end nendes valdkondades enam asjatundlikeks. Näide: et porgand pole puuvili, nagu üks ELi direktiiv meil hiljuti sätestas, vaid kuulub ikkagi juurviljade hulka, sellest saavad aru isegi need, kes millestki muust aru ei saa. Siin võiks vabalt rahvahääletuse korraldada. Just selliste kompetentside üleandmine rahvuslikule tasandile võibki tähendada “põllumajanduspoliitika mõningaid aspekte”, mis tuleks Brüsseli alt ära võtta.
Teistes valdkondades tuleks Bernard Boti arvates aga vastupidi enam integreerida ja rohkem rahvusriikidelt ära võtta. Need on valdkonnad, mis omavad võistluses Põhja-Ameerika ja Ida-Aasiaga esmast tähendust, ent jäävad oma kompleksuses ning keerukuses teisele poole ELi kodanike põhihulga vaimset horisonti. Ühine välis– ja kaitsepoliitika on näiteks selliseid valdkondi.
Euroopa ettevõtjate liit Eurochambres (17 miljonit liiget) esines selle kuu alguses poliitilise manifestiga, kus kutsuti peatselt valitavat Europarlamenti, nagu ka ülejäänud ELi otsustajaid, võtma kiirelt vastu Euroopa põhiseadust, mis oleks efektiivne ka 25st või siis isegi 30st rahvusriigist koosnevas liidus. Eurochambresi president austerlane Christoph Leitl teatas, et vabakaubandustsoon on äri jaoks küll hea, kuid äri vajab pikas prespektiivis ikkagi poliitilist liitu, sest “ei saa olla stabiilset valuutat ilma et selle taga oleks poliitiline jõud”.
Mida Leitl sellega nüüd täpselt võis mõelda, jäägu iga lugeja enda otsustada. Tuletan vaid meelde, et Eesti poliitikute ja majandusjuhtide arvates (just Reformierakond ei väsinud seda rõhutamast) on EL kui vabakaubandustsoon end väga hästi tõestanud ja sellisena peaks ta jätkama ka tulevikus. Meie reliikviaks on vabakaubandustsoon ja ainult.
Ent Vanas Euroopas pesitsev vabaduse vaenlane ei maga. Tulles veel kord Hollandi välisministri visioonide juurde, peab mainima justkui väikest aga samas olulist ettepanekut Euroopa parlamendi ja liikmesriikide rahvusparlamentide ühtesulatamisest. Hollandlase ettepanekul võiks esialgu kasvõi kolmandik europarlamendi saadikuist olla samal ajal rahvuslike parlamentide saadikud. Sest siis, esiteks, ei võõranduks Euroopa suur asi rahvuslikust askeldamisest, ja teiseks, mida Bot küll ei ütle, aga mida võib isegi taibata, võetakse rahvalt võimalus õiendada stiilis “on see meie Riksdag või Bundestag või Riigikogu mis ta on, aga need seal Strasbourgis on veel mõttetumad tegelased”.
Euroopa parlamendi ja rahvusparlamentide ühesulatamise veel üks võimalik tagajärg oleks see, et sellisel moel ületataks parlamendisaadiku töövõime inimlik piir, ja see tähendaks omakorda seda, et europarlamendi saadikuil jääks vähem aega ning energiat õiendada Euroopa Komisjoni kallal. Mis on ELi tegelik valitsus.
Euroopa vajab elegantseid lahendusi, mõttetalgud on alanud.
