05.06.2009, 00:00
Hommikueine Anni Arro juures
Kultuskokaraamatute autor tunnistab, et tal endal pole siiani korralikku kööki.
Anni Arro on leebe, kuid ärritunud. “Väga jabur! Ma olen alati
siin parkinud,” teatab ta, kui politseiauto on sundinud tema džiipi Balti
jaama kõrval seisva parkimiskeelu märgi juurest poolsada meetrit
eemale sõitma. “See märk ütleb ju, et parkimine on
keelatud märgi j ä r e l, mitte ees.” Ta vangutab
nördinult pead, olles kindel, et õigus on temal. “Ma saan
alati sõimata siin kohas,” teatab ta.
“Võib-olla on siin mingi Bermuda kolmnurk.”
On varasuvine teisipäev ning kell näitab mõni minut üle
keskpäeva.
Meil on plaan osta veidike tooraineid ja valmistada
neist hilist hommikusööki või varast lõunat, kuid vaid
vähestel peale Arro on õnnestunud muuta see tegevus endale
elatusallikaks. Sest tema esimene kokaraamat “Sepamaa talu
köök” müüs üle 17 000 eksemplari ning eri
teoseid on nüüdseks kogunenud juba ühe käe sõrmede
jagu.
Viimane raamat “Sepamaa talu köök 2” on
juba paar nädalat nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiedetabelite
esikolmikus ning isegi Eesti Ekspressi kujundaja, pealtnäha kokanduskauge
naisterahvas, teab väita, et Arro on neist kõigist
ajakirjakokkadest ainus, kes t e g e l i k u l t süüa teha
mõistab.
Aga praegusel hetkel on kunstnike Epp-Maria
Kokamäe ja Jaak Arro tütrel see kompliment veel kuulmata. Ta
suundub elegantsel modellikõnnakul turusügavusse, ostab
maikellukesekimpude kõrvalt pundi rohelist salatit, põikab sisse
väsinudroheliste seintega saalidesse, mille hämaruses valvavad
võimukad vene matroonid kuivatatud ploomide ja korintide mägede
taga, ning korjab kilekotti krõmpsvärskeid suvikõrvitsaid ja
tillukesi kirsstomateid. Kilekotid turuandidega lähevad omakorda riidest
kotti, millel ilutseb Michelini-mees (“Ma ostsin endale hiljuti uued
rehvid ja sain šoki, kui selgus, kui kallid need on, siis anti mulle see
kott nii-öelda pealekauba”), ning me olemegi taas tagasi Arro
väiksema džiibi mõõtu Hondas, kui heliseb telefon.
“Jaa! Sain kätte,” ütleb Anni ja ma saan esimest korda
aru, kui uskumatult asjalikult ta rääkida suudab. “Ei!
Nende toidupiltide autor on Sandra Urvak!”
Ta kuulab
keskendunult, roolides auto samal ajal üle raudtee. “Jah! Just! See
semi-dried ei ole tegelikult päikesekuivatatud, aga võid
päikesekuivatatud panna ka. Mis seal ikka. Või pane poolkuivatatud
tomatid – see sobib küll!”
Ta pargib auto
Suur-Kloostri tänavale, sest ühte siinsetest majadest on Anni siiani
sisse kirjutatud, ning me jalutame pool kilomeetrit Müürivahe
tänavani, kus Anni tegelikult elab. “Vanalinnas parkimine on
košmaar – pool päeva kulub auto juurde ja sealt tagasi
kõndimisele. Ma kolin varsti Pelgulinna ära. Seal on palju
rahulikum, täitsa nagu maal. Aknast välja vaadates võiks
arvata, et kohe jalutavad lambad majast mööda.”
Uude
elukohta plaanib Anni endale isa ja töömeeste abiga ehitada ka midagi
sellist, milleks ta vanalinnakorteri nikerdistega baariletist ja
melamiinkattega kappidest koosnev kupatus ei kvalifitseeru – korraliku
köögi. See saab olema sinistes toonides, suure tööpinnaga
ja kui ebayst soodsa hinnaga ost õnnestub teha, tuleb sinna ka Smegi
ahi. “Mu praegune ahi küpsetab ainult altpoolt, kõik asjad
kärssavad ära,” kurdab Anni. “See aasta, mis ma olen siin
elanud, on v ä g a pärssinud mu loomingulisust.”
Niisiis astume sisse hoopis A
nni naabrite poole, kus köögi keskel seisev hiiglaslik
töölaud on kaetud terasega ja õhupuhastid pärinevad
parimaist kataloogidest.
Peremeest pole kodus. Ka teenija lahkub ja
koduperenaine, Anni sõbranna, igavleb oma suure valge
sülearvutiga diivanil.
“Tere!”
“No tere-tere.”
“Sul seda pastamasinat oli ka
või?”
“Ei ole.”
“Ei ole
või? No siis ma rullin seal laua peal.”
Annil on
plaanis teha kolmekäiguline hommikueine (või olgu, varane
lõuna, kui vaadata juba üheni jõudnud kella). Ta tahab
küpsetada suvikõrvitsavormi kitsejuustuga ja keeta
nõgesepelmeene, kuid sissejuhatavaks käiguks on plaanis valmistada
kiluvõileibu.
Kilud lähevad kõigepealt
oliiviõli sisse tõmbama (“siis lähevad nad palju
paremaks)”, kuid pärast paki Fazeri musta leiva avamist kohtab
kultuskokk takistust.
“Issand! Praakleib!”
hüüab Anni, kui pooleksmurdunud viilud välja pudisevad.
“Võiks tagasi saata!” Ja siis hakkab ta neile ikkagi
alistunult võid peale määrima. “Üks mu tuttav
Rootsis saatis tehasesse tagasi pudeli limonaadi, kus oli sees mingi tükk,
ja sai kompensatsiooniks sedasama limonaadi umbes 25 kasti. Meie inimesed oleks
sellisel puhul ilmselt olnud nii, et noh, mis seal ikka, ikka juhtub.”
Võileivad on peaaegu valmis. Need on Anni
“spetsialiteet”. “Sakslased on kiluvõileibade
järgi täiesti hullud; eelmisel aastal Berliinis Eesti Vabariigi
aastapäeva tähistamisel (Anni oli sinna kutsutud kokaks) ei saanud
Henning von Wistinghausenile (Saksamaa suursaadik Eestis 1990ndatel) tere
öeldagi, sest ta oli kogu aeg võileivavaagna juures.” Kuid
veel enne võileibade hakitud tilli, rukola ja punemega
ülepuistamist rändab kilufileedele otsa tähtis komponent:
pošeeritud (Anni ütleb: “peidetud”) muna.
Nood kooreta keedetud poolpehmed munad on pärit maheelu elavate
mahekanade seest ning siinkohal meenub Annile lugu tibudest, keda ta tuttav
ühest Eesti juhtivast linnufarmist teatriprojekti jaoks oli laenutanud.
Nimelt ei tahtnud kanala miskipärast näitlejaid pärast etenduse
lõppu tagasi ja teatas, et laenutaja võib noorkanad vabalt endale
jätta. Kuid pärast maakodu kanalasse paigutamist plahvatasid tibud
umbes kahe päevaga – kasvasid üleöö täiskasvanu
suuruseks, nokkisid oma maakanadest liigikaaslased surnuks, lammutasid ära
aediku ja lendasid end seejärel vastu aknaklaasi sodiks.
Milliseid hormoone oli kanadele kanalas sisse söödetud, Anni ei
tea, kuid igatahes on see mõtlemapanev lugu. Anni ütleb, et ta ei
söö kana, ainult külmetuse korral teeb endale vahel
kanasuppi.
Siis kui Anni hakkab nõgesepelmeenide jaoks
tainast rullima, räägime me juba kalast (sinna ei olegi kana juurest
nii pikk hüpe). Anni möönab, et eluskala ta praeks teha ei
suudaks. Jah, kui kala on hakanud näiteks õnge otsa või
tulnud välja võrgust, poleks ilmselt mingi probleem ta peaga vastu
kivi koksata, kuid poest sipleva kilekotiga koju minna tundub
mõeldamatu. Annile meenub mälupilt lapsepõlvest, see, kuidas
isa eluskalapoest ostetud kahe tursaga uhkelt koju saabus. Anni alustas
õega vannis kohe kalade reanimeerimist ning õhtul toimetas
perekond praesöömise asemel mõlemad tursad Snelli tiiki. On
teadmata, kuivõrd ulatuslik tursapopulatsioon seal tänaseks on
tekkinud.
Kella kaheks on pelmeenitainas rullitud, klaasi abil
ringideks lõigat
ud ja küüslaugu- ning keedunõgeseseguga täidetud. Vesi on
keema lastud, pelmeenid keedetud ja pruunistatud võiga üle
kallatud, ent Anni ise pole suhu pistnud midagi peale mõne
hapuoblikalehe, mis ta mõne aja eest kaussi torkas (“Ma
ükspäev pohmelli peale võtsin neid ja kohe hakkas
parem”). Vaadates ta 185sentimeetrist ja 57kilost herilasekeha küsin
endalegi ootamatult, kas teda on kahtlustatud anoreksias.
See
näib Arrot šokeerivat (selgub, et artiklis Arro üksnes
kommenteeris anoreksiat). Ta kinnitab innukalt, et ta sööb
“kohutavalt palju” ja näiteks hommikueineks paigutas ta
röstitud sepiku vahele “vaat niipalju” (nimetissõrm
peatub pöidlast kahe sentimeetri kaugusel) juustu, mis olnud
“kohutavalt hea”. Anoreksiajuttudest erutunult kirjeldab ta
veel pikalt Elsbeti kohviku küllusesarvekesi, mis koosnevat peamiselt
kohupiimast ja võist – see on taignatoode, millest Anni viimasel
ajal on “täielikus sõltuvuses”.
Kuid suhu
rändab ikkagi vaid järjekordne oblikaleht – nopitud eelmisel
päeval Anni maakodust Sepamaalt.
Võib-olla tuleb nimi
asjaolust, et sealses piirkonnas olevat maa sees palju rauamaaki. Arrode talu
lähistele lööb sageli sisse äike ning elu jooksul on Anni
seal kahel korral näinud keravälku. Ta meenutab säravat palli,
mis vaikselt tuppa lendas, mõnda aega õhus särises ja siis
teleka sisemust üles sulatades juhtmeid pidi seina sisse
läks.
“Meile lastele oli räägitud, et kui
keravälk tuleb, ei tohi hingata, ja nii pidasime me kõik diivanil
hinge kinni. Ja hiljem arutasime omavahel, et kui me nüüd kas
või v e i d i hinganud oleksime, oleks meist pannkook saanud.”
Nüüd võtab Anni suure kamaka kodumaist kitsejuustu ja
pudistab seda jõuliste sõrmetäite kaupa ahjuvormi asetatud
suvikõrvitsatele ja kirsstomatitele. Ning kirub veidi Eesti asjaajamist
– sest siin aetakse juuksekarv kõigi toitu puudutavate reeglite
puhul sageli lõhki, mistõttu paljudel kitsejuustutegijail pole
oma toodangu turustamiseks vajalikke lube. Seegi juust on ostetud
“tutvuste kaudu”. Ta kirub Eesti toidupoode ka: “Ma ei ole
nendega üldse rahul. Eile ma pidin näiteks tegema ühte
kokakoolitust ja selleks tuli käia n i i turul k u i k a
kahes poes. Ühes polnud vaniljekauna, ja kikerherneid ma ei
saanudki.”
Ma kirun veidike aega vastu Stockmanni, mille
juurviljaosakonna pastöriseerimata peedimahl veel mõne aja eest
alatasa klimpis oli, ning Anni noogutab empaatiliselt. “Võib-olla
neil pole asjade säilitamiseks korralikke ladusid. Vaata, kui k i t s
a koha peal nad on.”
See märksõna –
“kitsas” – kostab Anni suust veel mitmel korral. Nagu
näiteks Tallinna Kaubamajast rääkides. “Käisin seal
just eile ja kirusin, et miks seal nii k i t s a s peab olema.”
Avarust leidis Anni viimati Londonist. Ta käis seal nädalavahetusel
sõbrannaga söömas “ja väga tore oli”. Hinnad
olla Londoni restoranides samad mis Eestis, kuid kulinaarsed avastused
suuremad.
Üks hästi tore paik olla St. John’s Bread
& Wine, tehaseinterjööriga koht, kus elementaarosakeste tasandile
on viidud ka menüü. “Seal on kõik lihtne. Kui tellid
vuti, saad vuti. Kui tellid küpsetatud tuvi, saad tuvi –
võib-olla ainult veidike salveid on jala küljes.
Eestis
ei ole selleni veel jõutud. Meil on ikka see seisukoht, et praad peab
tingimata tulema koo
s lisandite ja garneeringuga.”
Eesti söögid
ajavad Annile vahel üldse naeru peale, näiteks see, kui telekokk
vaaritab kana õllekastmes, mis kõigi eelduste kohaselt peab olema
“üks suhteliselt õudne toit”. Aga too vana, eestiaegne
Eesti köök, kus kasutati julgelt nii parmesani kui
hollandaise’i kastet, on Arrole jälle suureks ihalusobjektiks.
Ja hollandaise’i kastmega seostub ka Arro viimase aja suurim
läbikukkumine.
“See kaste on väga pirtsakas ja teda
tuleb tunnijagu pidevalt väikesel kuumusel kloppida ja segada, ja
kõik oli juba nii hea ja kreemja konsistentsiga ja täiesti
kõrvale pandud, aga siis helises telefon ja ma hajameelselt
tõstsin ta tulisele pliidile tagasi. See kärsahais, oh... see ei
lähe mul iialgi meelest.”
“Sööd sa
igasuguseid asju?” küsin ma tuvist innustust saades ning Anni
vastab: “Ei, ei söö. Kui ma tõesti nälga suremas
olen, siis võin kabanossi ka ära süüa, ja ega neil Michi
kiirnuudlitel ka midagi viga ei ole, ainult kaste on rõve. Aga
näiteks ajusid ei taha ma väga süüa.” Umbes kolm
minutit räägib Anni Marokost, kus tänavarestorani hiigelpotis
võib keeda tükkideks raiutud kits sõrgadest koljuni
välja, mis ühel hetkel pajast välja õngitsetakse ja
maiustamiseks pooleks lüüakse). “See oli nii rõve! Minu
jaoks peab toit olema ikka puhas nauding.”
“Mis sa Eesti
restoraniäri tabanud kriisist arvad?” küsin.
Arro
vastab: “See, mis praegu toimub, on nagu puhastustuli. Ilmselt neid
mustaks värvitud ja kristall-lühtritega saale, kus keegi käia ei
tahtnud, sai ühel hetkel liiga palju. Ja ega ma muud ei oskagi neile
restoranipidajaile soovitada kui see, et muutke sisekujundus ära ja
menüü niisamuti, aga siis võiks juba sama hästi uue
restorani teha.”
Sügisel kavatseb ta avada oma kohviku,
esimese projekti, mis osaliselt Annile endale kuulub (raamatuprojektide
läbimüügilt pole Arro näiteks kasumit saanud). Kohvik
Komeet hakkab tegutsema Solarise keskuses ning hinnad tulevad ausad.
“Tooraine, mida mina kasutan, ei maksa ju palju. Näteks peedikilo
on turul mu meelest jätkuvalt 3.50.”
Kell on saanud
kolm. Ahjust võetud suvikõrvitsa- ja tomativorm lõhnab
oivaliselt, olles mõnusalt pruun ja juustune samal ajal, ning
nüüd leiab Anni aega ka ise korraks laua taha istuda. Ta
sööb elegantselt, väikeste suutäite kaupa, näoilmet
muutmata ega hakka end ise kiitma. “Nõges on ikka nii hea,”
ohkab ta hoopis, ja see on kõik, mis ta ütleb.