Sellel augustipärastlõunal mängib Mustamäe dementsete päevahoius televiisor. See on nagu lasteaed, hommikul alates kella poole kaheksast toovad lapsed oma dementsed isad-emad siia, ja õhtul kuue-seitsme ajal tullakse neile järgi. Ehkki väljas särab rannailm, on poolkeldrikorrusel olevas keskuses nii jahe, et kanda tuleb villast kampsunit.

Kaks prouat istuvad rohelisel diivanil ja vaatavad telerit. ORT1 venekeelselt kanalilt tuleb talkshow „Zhenskoje i muzhskoje“, kus noored mehed ja naised arutlevad armukolmnurkade teemal.

On see hea saade?

„Jaa, väga hea kino!“

Millest see räägib?

„Elust kolhoosis,“ vastab 76aastane Irma resoluutselt, ja kohendab oma paksu halli patsi.

Irma on pärit Loksalt, tema südamehaige abikaasa viidi paari kuu eest hooldekodusse, Irma ise kolis Tallinnasse tütre juurde ja sest ajast peale käib siin dementsete päevahoius. Tal on jalas ruudulised villased sussid - samasugused, nagu pani muusikalis "Savisaar" nimitegelasele jalga Ene-Liis Semper.

Siin käivad asjad nagu lasteaias. Hommikul süüakse üheskoos, seejärel algab hommikuvõimlemine. Käteringid, peapöörded. Siis voolitakse plastiliinist kujukesi või värvitakse „Värvi ise“ raamatuid. Liblikaid, nukke, kasse. Roheliseks, punaseks, kollaseks. Lõigatakse ja kleebitakse.

Kõrvaltoas on voodid – kes ära väsib, teeb lõunauinaku.

Õhtul tullakse järgi. Habras valgepäine Olga seisab juba pärastlõunal kell 15 aknal, villane vestike seljas, ja ootab kojuminekut. Lesepõlve pidav Olga teab, et ta on olnud abielus, aga ei mäleta, kellega.

„Millal ema tuleb?“

Enda lapseks pidamine on dementsete puhul sage. Paljud arvavad, et see, kes järgi tuleb, ei ole mitte tema tütar või poeg, vaid hoopis ema või isa. Tagasi lapsepõlves - see on dementsete patsientide tavaline haiguspilt.

Ühe päeva eest siin päevahoius tuleb maksta üks euro ja 30 senti. Lisaks veel kaks eurot ja viiskümmend senti toiduraha. Kohal on üks "kasvataja" ja kuni kuus dementset. Kaks inimest ootavad praegu järjekorras. Need, kes tahavad oma lähedasi siia tuua, peavad alguses tegema proovipäevi – taas, nagu lasteaialastega. Lähedane peab kaasa tulema. Ja siis vaadatakse, kas inimene päevahoidu sobib. Et ei ole agressiivne. Kas oskab tualetis käia. Ega hakka lähedasi taga nutma.

Eestis on hinnanguliselt ligi 15 tuhat dementset, ütleb neuroloog Ülla Linnamägi. Neist diagnoos on vaid umbes kümnendikul. Dementsus on sündroom, mille põhjustab haigus – Alzheimeri tõbi, ajukasvaja, Parkinsoni tõbi, Lewy kehakeste haigus, veresoonkonnahaigused, insult, alkoholism. Haiguse avastamine on pereliikmele (omaste puudumisel kohalikule omavalitsusele) pöördeline: mida temaga teha? Kuhu panna inimene, kes ühel päeval enam ei tea, kes ta on või mida ta teeb.
See on aladiagnoositud haigus, mida nimetatakse „21. sajandi katkuks“. Kuid ka pikaajalise hooldushaigla koha leidmine pole dementsele lihtne. Lähedased on samas olukorras nagu lasteaialapse vanemad – isegi järjekorda panek ei taga kohta.

„Dementseid inimesi on palju, ja mulle tundub, et see on progresseeruv – eriti viimasel ajal tuntakse väga palju huvi,“ ütleb Merivälja pansioni juht Ene Katkosilt. Viimasel ajal on ta märganud tendentsi: dementsus nooreneb - vaimunõrkus on hakanud avalduma nooremapoolsetel inimestel, 63-65aastaselt.

Paljud hooldekodud ei taha dementseid võtta, sest ta nõuab palju hoolt: ta kipub ära jalutama; haiguse süvenemisel tekib põie- või soolepidamatus, kõndimisvõimetus. Nad unustavad, kuidas neelata ja süüa.

Esimene täpsustav küsimus hooldekodu kohta otsivale inimesele ongi: ega dementne pole?

Loe täispikka artiklit 19. augusti Eesti Ekspressist