10.05.2007, 00:00
Hugo on boss
Kui on mõni märk, mis viimase aja sündmuste
raames on palju tähelepanu saanud, siis Pronkssõduri kõrval
on selleks kahtlemata Hugo Boss. Saksa riidetootja nimi on kõigil
hambus, Hans H. Luik läks “Keskpäevatunnis” isegi
niikaugele, et nimetas toimunut “Hugo Bossi ööks”. Miks
just Hugo Boss?
Esimene kokkupuude Hugo Bossiga jääb 80. aastatesse, kui Tallinnas ilmus mitmete majade peale sinise värviga kirjutatud grafiti: “Hugo on boss”. Ei teagi, mida autor sellega mõtles või mille järele ta ihales. Moodsal ajal läheks ilmselt kogu asi kirja alternatiivmeedia lahendusena – nagu NPNK juhtum, kui Eesti suurim pank määris ära pool Tallinna ja pärast sai selle eest veel mingi auhinna.
Mõned teadsid juba pimedal nõukogude ajal sosistada seda, et Hugo Bossi kujul on tegemist ülikvaliteetse Saksa kaubamärgiga. Tänu sellele grafitile oli Hugo Boss ilmselt üks esimesi lääne kaubamärke, mis jõudis meie suletud linnaruumi ja teadvusse.
Huvitav on ka Hugo Bossi ajalugu. Kümme aastat tagasi ilmus ajalehes The Washington Post artikkel, millest tuli välja Hugo Bossi osalemine Kolmanda Reich’i majandustegevuses Teise maailmasõja ajal. Selgus, et riidefirma Hugo Boss osales Teise maailmasõja ajal Saksa armee vormiriietuse kujundamises ja tootmises, kus kasutas tööjõuna ka sõjavange. Nende käe all valmis ka SSi mustasärkne vormiriietus.
Vahemärkusena – õnneks on vahepeal aeg edasi läinud ja tänapäeva suurfirmad enam orjatööjõudu ei kasuta, selle asemel võideldakse hoopis tööpuudusega Indoneesias või arendatakse Hiina majandust.
Ilmselt teavad kõik, millised nägid välja Saksa sõjaväevormid Teise maailmasõja ajal. Kui Inglise laulja Brian Ferry avaldas hiljuti ühele Saksa lehele antud intervjuus arvamust, et Kolmanda Reich’i ikonograafia oli ilus, siis järgnes sellele pahameeletorm, mille tulemusena laulja oli sunnitud avalikult vabandama oma sõnade pärast. Tundub, et selle visuaalkeele hindamine esteetiliselt ja ilma kontekstita ei olegi tänapäeval võimalik.
Mis paneb nõukogude ajalooga marodööre ihalema sellist Saksa ajalooga läbipõimunud kaubamärki nagu Hugo Boss? Võib-olla just selles vastuolus peitubki Hugo Bossi märgi jõud viimaste sündmuste taustal. Kuuldavasti pidid rassistid tihti abielluma tumedanahalistega ja Vietnami sõja veteranid vietnami naistega. Võib-olla on marodööride ja Hugo Bossi tõmme sarnaselt kirglik, kantud ühtaegu nii ihast kui vihast.
Esimene kokkupuude Hugo Bossiga jääb 80. aastatesse, kui Tallinnas ilmus mitmete majade peale sinise värviga kirjutatud grafiti: “Hugo on boss”. Ei teagi, mida autor sellega mõtles või mille järele ta ihales. Moodsal ajal läheks ilmselt kogu asi kirja alternatiivmeedia lahendusena – nagu NPNK juhtum, kui Eesti suurim pank määris ära pool Tallinna ja pärast sai selle eest veel mingi auhinna.
Mõned teadsid juba pimedal nõukogude ajal sosistada seda, et Hugo Bossi kujul on tegemist ülikvaliteetse Saksa kaubamärgiga. Tänu sellele grafitile oli Hugo Boss ilmselt üks esimesi lääne kaubamärke, mis jõudis meie suletud linnaruumi ja teadvusse.
Huvitav on ka Hugo Bossi ajalugu. Kümme aastat tagasi ilmus ajalehes The Washington Post artikkel, millest tuli välja Hugo Bossi osalemine Kolmanda Reich’i majandustegevuses Teise maailmasõja ajal. Selgus, et riidefirma Hugo Boss osales Teise maailmasõja ajal Saksa armee vormiriietuse kujundamises ja tootmises, kus kasutas tööjõuna ka sõjavange. Nende käe all valmis ka SSi mustasärkne vormiriietus.
Vahemärkusena – õnneks on vahepeal aeg edasi läinud ja tänapäeva suurfirmad enam orjatööjõudu ei kasuta, selle asemel võideldakse hoopis tööpuudusega Indoneesias või arendatakse Hiina majandust.
Ilmselt teavad kõik, millised nägid välja Saksa sõjaväevormid Teise maailmasõja ajal. Kui Inglise laulja Brian Ferry avaldas hiljuti ühele Saksa lehele antud intervjuus arvamust, et Kolmanda Reich’i ikonograafia oli ilus, siis järgnes sellele pahameeletorm, mille tulemusena laulja oli sunnitud avalikult vabandama oma sõnade pärast. Tundub, et selle visuaalkeele hindamine esteetiliselt ja ilma kontekstita ei olegi tänapäeval võimalik.
Mis paneb nõukogude ajalooga marodööre ihalema sellist Saksa ajalooga läbipõimunud kaubamärki nagu Hugo Boss? Võib-olla just selles vastuolus peitubki Hugo Bossi märgi jõud viimaste sündmuste taustal. Kuuldavasti pidid rassistid tihti abielluma tumedanahalistega ja Vietnami sõja veteranid vietnami naistega. Võib-olla on marodööride ja Hugo Bossi tõmme sarnaselt kirglik, kantud ühtaegu nii ihast kui vihast.