8. juuli õhtul seisis neljaaastane Martin (nimi muudetud), õlal vibu ja peos vana koerakett, Nõmme teel asuva laste turvakeskuse ukse taga ja valmistus kella andma. See hästi turvatud maja on mõeldud ajutiseks koduks alaealistele sõltlastele ja käitumisraskustega lastele. Seal asub ka laste kainestusmaja. Martinil pole nende kummagagi tegemist – tema elab seal.

„Ta oli nagu väike Robin Hood,“ vaatas poisi lihane tädi, ema õde Marion, kui hakkas Martinit nende maakodust tagasi linna sõidutama. Marioni neli poega (viiene, neljane, kahene ja kümnekuune) sõitsid väikese sugulasega kaasa. Sel päeval õnnestus Marionil esimest korda aasta jooksul saada oma noorema õe poeg Martin terveks päevaks oma tallu Tallinna lähistel. Poiss, keda lastekaitseametnikud on üle aasta turvakodude vahel solgutanud, lippas hommikust õhtuni poistega viljapõldude vahel, vahtis lambaid, kanu ja kukkesid. Sauna taga tiigi ääres püüdis kala. Ei näkanud! Siis kaevas maapõuest aardeid, kust ilmuski välja „maailma vanim koerakett“, millest Martin enam ei loobunud. Õhtul said mängud läbi. Ööseks laps tädi juurde jääda ei tohtinud. Lahkumine oli kurb.

„Oleme nõus selle lapse kohe oma perre elama võtma. Miks ta peab minema tagasi turvakodusse, kui sugulased on olemas?“ ei saa Marion aru. Ta on endine Coca-Cola HBC Eesti ASi Baltikumi koolituste koordinaator, nelja lapse ema, hetkel viibib kümnekuuse pojaga emapuhkusel. Ei suitseta, karsklane. Abielus 7 aastat. Ja ometi peavad ametnikud teda sobimatuks veel üht poissi kasvatama. Miks?