IDEOLOOGIA, PURITAANLUSE JA TABUDE LÕPP
Venemaa kirjastuselu tundub meile suur ja kaootiline. Kas on võimalik trende välja tuua: keda lõpmatute võimaluste olemasolul rohkem avaldatakse, keda lugejad armastavad?
Tõesti, enam ei ole piiranguid, keda võib trükkida ja keda mitte. On kohutavalt suur arv kirjastusi, 80-85% asub neist Moskvas, aga väga paljud ka Peterburis. Kõige jaoks tundub olevat turgu: samast teosest, on palju eri versioone. Ei ole ühtki ideoloogilist või puritaanlikku tabu!
Rahval on uued lemmikud: Henry Miller, Jossif Brodski ja Vladimir Nabokov, kes olid Nõukogude ajal tabu. Nemad on nüüd kultusautorid. Just Nabokov on eriliselt moes: uskumatu hulk uurimusi tehakse pidevalt ta kohta. Nabokovi majamuuseum Peterburis on kultuurikeskus, mitte lihtsalt muuseum.
Henry Milleri meeletu edu tingis ilmselt kunagine puritaanlik ärakeelamine.
Tõlkekultuur on Venemaal väga kõva. Kui autorid ei tohtinud ise kirjutada, siis nad suundusid tõlkekunsti juurde. USA 60ndate iga oluline autor on tänaseks tõlgitud. Mõned ideoloogilised probleemid olid, näiteks lükati Hemingway tõlget edasi.
N Liidus olid tõlkevalikud suuremas plaanis tehtud: kindlad protsendid vennasvabariikide loomingut, mis jätsid Lääne kirjandusele väga väikse osa. Nüüd on Eestis pööre inglisekeelse kirjanduse poole ja muud pea ei tõlgitagi. Kas Venemaal on sama lugu?
Ajakiri Inostrannaja Literatura tõlgib ikka kõike - seob ühte paksu väljaandesse nii jaapani, brasiilia kui USA kirjandust. Neil on meeletu valik tõlkijaid kõigist keeltest, nii et see ei ole raske. Meil on ka traditsiooniline ajakiri Družba Narodov, mis lisaks lääne kirjandusele annab välja ka endiste Nõukogude vabariikide teoseid. Nad jätsid targalt vana nime alles.
Kuidas eesti kirjandus Venemaal välja paistab?
Vat sellega on küll olukord veidi kurb. Olen jälginud ja lugenud Eesti autoreid aastakümneid, aga tõlkeid on praegu liiga vähe, alates 1986ndast pea üldse mitte. Peterburi Ülikoolist olen saanud mõne Tallinnas välja antud venekeelse tõlke. Aga Venemaal on Eesti kirjandust välja antud imevähe. Ma tean, et eesti kirjandus on väga rikas. Arvustasin 90ndate keskel Mats Traadi proosakogu ja hindan teda väga kõrgelt. Ta kirjutab nii eestilikult ja hästi. Tahan tema romaane soovitada paljudele inimestele, aga kui teda ei ole inglise ega vene keeles...
Venemaal on väga vähe eesti keele tõlke. Meil on nüüd eesti keele õpe Peterburi Ülikoolis. Läheb veel palju aastaid, enne kui nad suudavad tõlkida. See on traagiline olukord!
Teie erihuvi on Ameerika kirjanduse vastuvõtt Venemaal. Kas on autoreid, keda Venemaal võetakse tunduvalt paremini või just kehvemini vastu kui USAs?
Kõige popimad on Venemaal ikkagi Poe, Cooper, Twain, O.Henry, Fitzgerald, Vonnegut, Salinger, Bradbury, Steinbeck. Kohutavalt populaarne on meil pidevalt olnud Jack London - ameeriklastes tekitab see vaid hämmastust. Standardselt esitati teda Venemaal muidugi marksisti-sotsialistina ja tema sotsiaaldarvinistlikud vaated vaikiti maha. London on Venemaal endiselt ülipop. Ei teagi miks ameeriklased kipuvad teda kaanonist välja heitma, ehk peetakse liialt sotsiaalseks, proletaarseks.
Samuti on meil pidevalt ülipopp Mark Twain - arvatakse isegi, et tänu Vene retseptsioonile on ta ka USAs kantud taas puhtalt koomikute seast sotsiaalsete autorite sekka. Ka Thornton Wilder on meil populaarsem kui USAs.
William Faulkneri ja Henry Jamesi populaarsus ei ole meil aga pooltki nii suur.
Venelased hindavad ikka teisi asju. Tõelise elu probleemid kõigil tasanditel tõmbavad palju rohkem ligi - sellest näiteks Hemingway kultuslikkus, mis sai alguse 60ndatel ja kestab tänaseni.
Äkki annab seda siduda taas üle-ekspluateeritud vene hinge kontseptsiooniga - vaja on südamlikkust, külmemad stiilimängud ei eruta venelast?
Eks stiil ole oluline jah. Näiteks uuema Vene teose Leonid Tsõpkini, “Suvi Baden Badenis” (e k 2005 kirjastuselt Tänapäev). Tema lõpmatud punktideta laused, nad lihtsalt võtavad su kaasa ja sa ei saa neist kuidagi üle. Ta on ab-so-luut-selt suurepärane! Aga näiteks Faulkneri sarnased teadvuse voolust kantud laused, neid on väga halb lugeda.
* * *
Te küll ei küsinud mult, aga ma tahaksin Tartu
olulisusest ka rääkida. See meie konverents siin - retseptsioonist,
interaktsioonist, seostest - see on ju otseselt selle linnaga seotud. Minu
Vene südant soojendab Toomemäel jalutamine ja kultuuride
ristumise visuaalsete märkide nägemine: Struve observatoorium -
esimene Vene impeeriumi aladel. Kogu Vene emigrantide kultuur, Pirogov jt. Juri
Lotmanit ma nii kõrgelt ei hindakski, sest kus on tema panus eesti
kirjanduse heaks? Tartu on kohutavalt oluline kultuurimäluga venelaste
jaoks. Siin tänavatel kõndimine on suurepärane!
Kes on Elvira Ossipova?
Peterburi Ülikooli professor, filoloogiadoktor (1995)
Varasema hariduse saanud Rakveres (kaks aastat) ja Moskvas.
Spetsialiseerunud Ameerika romantismile, transtsendentalismile ja Vene-USA kultuurisuhtele.
Kirjutanud neli raamatud Thoreau'st, Emersonist ja Poe'st, tõlkinud ohtralt Thoreau' teoseid vene keelde.
Tulihingeline estofiil, kes käib siin nii tihti kui võimalik ja üritab kohtuda kõigi siinsete sümpaatsete kirjanikega.
