Igal Kukril oma pill, millel mängib tirilill
Arne Haasma itaallane
Arne Haasma Itaalia
päritolu akordioni teeb heaks ja mugavaks võimendus, mis on
akordioni sees.
Võimenduse sättis sinna “osav
vennike” Zubkov – väga sõbralik ja siiras inimene, elab
Maarjamäel, vana raudvoodi ots on tal väravaks.
Kus ja
kellena Zubkov varem töötas, ei tea keegi, aga väikesi mikrofone
on tal kodus hästi palju.
Zubkov sättis itaallase sisse
pisikesed tabletisuurused mikrofonid. Kaks tabletti on vasakul ja kolm paremal
pool ja Arnel on itaallasega hea mugav mängida. Kui vaja, keerab
volüümi juurde, kui vaja, keerab vähemaks. Hambad ristis ei pea
sikutama.
Ainuke häda on, et pole teada, millal patarei
tühjaks saab. Tuleb veel lisada indikaatorlambike, mis näitab, kui
palju patareis surakat on. (Tiit Kõrvits näiteks proovib keelega,
kas tema kitarris peituv patarei veel toimib.)
Ilmselt on itaallane
olnud kunagi mõne väliseestlase oma – pilli peal oli
metalltähtedega kiri LINDA, millest nüüdseks on järel LIND,
sest A- täht kukkus ära.
Venda Tamman oli selle pilli
kunagi Ameerikast saanud ja Arne ostis pilli Tammanilt rohkem igaks juhuks.
Nüüd on itaallane Arne põhiline pill. Sobib eriti hästi
polkade saatmiseks. Kihnu neiut näiteks on sellega väga hea saata.
Tiit Kõrvitsa kitarr
Kunagi
seitsmekümnendatel käis Eestis Bruno O’Ya, eestlasest
näitleja, laulja ja pillimees, kes elas suurema osa elust
sõbralikes sotsialismimaades. Niisiis käis härra O’Ya
Eestis, salvestas ETVs mõne laulu ja Kukerpillid mängisid
saateks.
Kukerpillid mäletavad siiamaani, et ta elas Tallinna
hotellis ja oli väga kõva mees.
Paar aastat hiljem ostsid
Kukerpillid Bruno venna Kenno Oja käest Yamaha akustilise kitarri, mille
Bruno oli Eestisse jätnud. Hind oli pilli kohta kõva, aga pill
vääris seda.
Praegu on Bruno O’Ya kitarr Tiit
Kõrvitsa oma ja läheb vaatamata vanusele järjest
paremaks.
Röövitud ega varastatud teda ei ole. Õlut
täis valatud teda ka ei ole. Mõned korrad on parandatud EPO-liimiga
pilli kaela, sest mis liigub, see kulub.
Kõla ei ole Tiidu
kitarril küll väga lai, aga selle eest on täiuslik ja
kompaktne.
Toomas Kõrvitsa alpi kannel
Toomas
Kõrvitsa suvemaja naabrimees tuli mõned aastad tagasi välja
jutuga, et tal vedeleb lakas vana kannel. Kust see kannel sinna sai, tema ei
tea, tema ostis maja võõraste inimeste käest, aga näe,
lakas ta vedeleb.
Mees tõi kandle lakast alla ja andis
Toomasele.
Toomas vaatas ja uuris ja selgitas välja, et tegemist on
eelmise sajandi algusest pärit kandlega, mida mängitakse klahvidega
ja mille nimi on autoharf ehk alpi kannel.
Kui vajutatakse nupp
alla, siis matistab ära need noodid, mida pole vaja mängida. Kannel
on Austria päritolu – firmasilt on august näha. Rootsist
toodud – Rootsi kaupluse silt on ka küljes. Puiduosa oli
üllatavalt hästi säilinud, mõned keeled olid puudu.
Toomas laskis restauraatoril kandle korda teha ja klaverivabrikust
saadi uued keeled.
Elegantset välimust kandlel ei ole, ta ei
sära ega sätenda, aga ta on unikaalne. Eestis on ainult ansambel
Robirohi, kellel veel nii vingeid vanu pille on.
Kandlel on
väga mõnus kõla ja ta annab ansamblile kõvasti
värvi juurde.
Ja ta on elav näide, et pööningutelt
võib leida unikaalseid pille ja heinakuhjadest autosid.
Heiki Vahari viiul
Oma viiulit ei
müüks ega vahetaks Heiki mingi varanduse vastu. Selle pilli tegi
omaaegne maailmaklassi pillimeister Gorškov viiulivõistluste
jaoks. Võistlus nägi välja nii, et üks mees mängis
riide taga Paganini teoseid ja žürii kuulas, missugune pill on parim.
Viiul ise võistlustele ei jõudnudki. Ta ei saanud
õigel ajal valmis ja Gorškovi õpilasel Aaro Altperel tuli
pill lõpuni teha.
70. aastatel sai pilli omanikuks Eesti
raadio. Ja kui Eesti Raadio orkester lõpetas tegevuse, anti
pillimeestele võimalus oma pillid endale osta. Nii sai Heiki ta
endale.
Ta on suure saali pill, täidab saali oma
häälega hästi ära. Ega ta tämbri poolest midagi
erilist ei ole, aga ta on tugevama kõlaga.
Heiki Vahar ise
paigaldas viiuli külge mikrofoni.
Ike Volkovi kontrabass
Ike Volkovi kontrabass
seisab nurgas ja on natuke nukker, sest viimasel ajal kasutab Ike rohkem
kitarri kui kontrabassi.
Aga arvestades pikki kooseluaastaid on
kontrabass Ike jaoks oluline – juba kas või sellepärast, et
ta graatsiline ja naiselik välja näeb.
Jamasid on temaga
muidugi kõvasti olnud. Kunagi Delhi lennujaamas hakkas metalliotsija
kontrabassi peale hirmsat kisa tegema. Tähtis komisjon jooksis kokku,
keegi kuri mees uuris hambaarsti peegliga hoolega, mis kontrabassi sees on.
Juba arutati, kas lendab pill üksi Delhist minema või lendab mees
üksi minema. Juba sõitis trapp lennuki juurest eemale ja
lennuk oli valmis õhku tõusma ja Ike mõtles kurva
näoga kurbi mõtteid.
Aga siis tõdes komisjon, et
kontrabassi sees midagi hädaohtlikku ei ole ja Ike jooksis, kontrabass
kaenlas, rõõmsalt lennuki peale.
Kui Kukerpillid
Indiast Moskvasse jõudsid, Šeremetjevo lennujaamas konutasid ja
pagasit ootasid, visati kontrabass suure mürtsuga kohvrikärusse.
Kukerpillide jaoks oli see kole vaatepilt. Ja siis visati kontrabassile otsa
hiiglaslik kohver ja kontrabassi kael läks krõpsti pooleks.
Ike nõudis, et lennujaam kahjud kinni maksaks. Rääkis,
et see on väga kallis pill, stradivaarius jne. Lennujaamal jäi
õigust ülegi: Atkuda mõ znali, što eta važnõi
instrument?
Ike protsessis lennujaamas terve öö.
Lõpuks korjas kontrabassi tükid kokku, tuli Tallinna, laskis
kontrabassi ära parandada ja saatis Moskvasse arve –
kuuskümmend rubla. See oli tollal pool kuupalka.
Venelased ei
olnud nõus, leidsid igasugu põhjendusi, miks ei peaks arvet
tasuma. Teil pole siin isa nime! Ike saatis isa nime. Kirjavahetus kestis pool
aastat. Lõpuks saabus Ike arvele kuus rubla.
Spetsiaalselt
kontrabassi pärast ostis Ike mahtuniversaali. Kui kontrabassi
tavalise sõiduautoga vedada, mahub autosse maksimaalselt kaks inimest.
Ja kui kontrabassiga lennuki peale minna, tuleb kontrabassile osta reisija
pilet.
Taivo Linna viiul
1995. aasta 27. detsembril käisid Kukerpillid Iru vanadekodus mängimas
ja pidid pärast Tartusse edasi sõitma. Aga bussijuht sõitis
ettevaatamatult Peterburi maanteele ja Narva poolt tuli Moskvitš ja
raksatas otse bussi tagumisse rattasse. Moskvitšist kostis räme
sõim.
Seal oli venelasest mees, kes käis tibiga kuskilt kuuske virutamas. Aga
Taivo Linna oli nii hea jutuga ja rääkis nii ilusti, et kui
Moskvitši-mees minema läks, tänas ta Kukerpille kättpidi
ja kiitis:
spassibo za vsjoo, ja oli suurim sõber, keda võib ette
kujutada.
Kõik pillid jäid terveks, aga Taivo Linna viiulil oli auk sees.
Taivo viiul oli, nagu oleks keegi varda läbi lükanud. Keegi ei saanud
aru, kuidas see auk sinna sai. Taivo jäi selle viiuli pärast väga
tõsiseks. See viiul läks Taivole hauda kaasa.