11.09.2008, 00:00
Igavese lootuse pühamu
Paljud rändajad kinnitavad, et neid on Machu Picchus vallanud hea ja kerge tunne, justkui oleks tiivad seljas. Nüüd õnnestus fotograaf Kaido Haagenil tuua see tunne sealt piltidel (ja teadmised raamatutes) kaasa. Kas keegi tõde üldse aimabki, on Anneliis Aunapuu põnevil.
Väljavalitud, salajane, püha, õige, tähtis, lootusrikas,
ülendav – selliseid epiteete kiputakse selle kõrgel Peruu
mägedes asuva linnaaseme puhul kasutama. Tahate või mitte, paiga
emotsionaalne mõju on niivõrd tugev, et sellele otsitakse
seletust. Mõni lepib müstikaga. Kellele aga emotsioonid kahtlastena
tunduvad, otsib pragmaatilist põhjendust. Tõde peitub ilmselt
kusagil vahepeal.
Selleks ajaks, kui Hiram Binghami ekspeditsioon
1911. aastal Machu Picchu avastas ja välja kaevas, oli see juba aastasadu
olnud mahajäetud. Miks? Miks see, praegugi veel suhteliselt tervete
müüridega linn, koos ümbritsevate terrass-peenardega maha
jäeti? Ja miks see üldse sinna rajati?
Niivõrd
ligipääsmatusse paika mäestike keskel, ääretult
kõrgele, kus kliima on karm ja vesi haruldane? Kelle jaoks? Mida on
näinud need lõputud astmed ja veidrateks kujunditeks tahutud kivid?
Keegi ei tea.
Uurijate tuletatud maailmapilt
Avastamisest peale on pressis levitatud müstilisi versioone kuni
selleni, et inkade kultuurile on aluse pannud tulnukad.
Kõik, mis me linnast üldse teame, on kogutud arheoloogide poolt:
maa seest ja rahvasuust. Peale selle on leitud niidiotsi
ülestähendustest, mida tegid 16. sajandi konkistadooridega kaasas
olnud uudishimuliku pilguga hispaanlased, liikudes samas kultuuripiirkonnas.
Kuigi Machu Picchusse polnud nad välja jõudnudki – sellest
mitte üks kriips.
Praeguseks, pärast mitmeid
ekspeditsioone ja põhjalikke uuringuid, on välja kujunenud
terviknägemused, mis on ka raamatuisse raiutud. Tutvumine nendega tekitab
sügava respekti võimsa pärandi vastu, mille hämmastav
arhitektuur on ülitihedas seoses looduse ja müüdiga.
Inkade maailmapilt on läbi põimunud geo- ja astroteadmistest.
Päritolumuistendid põimivad ja mõtestavad kosmilist
asukohateadlikkust, nelja ürgelementi ja floorat-faunat… Kui lisada
sellele ülikõrge stilisatsioonitaseme ja vormikultuuriga
esteetiline käekiri, tundub see teistest kultuuridest terviklikumana.
Või ökoloogilisemana, austades inimese asemel pigem Emakest Maad ja
selle igapäevast elu määravaid taevaseid rütme, mida
hoolega jälgiti.
Sümbolid nii maal kui
taevas
Inkad teavad, et mägedesse on kätketud
esivanemate vaprus, jõud ja tarkus. Ühtlasi on mäed elu
andjateks, saates lumistelt tippudelt orgudesse elutoovat vett. Jõe kui
elujõu sümboli võrdkujuks on madu.
Inkade
oluline kaitsesümbol on ka puuma – kiskja, kes inimest ei murra
–, ning kondor ehk lind Llulli, kes olla ilmunud inkade taevasse rahu
tooma, mil iganes vaen maad võtnud.
Inkad näevad sageli
mäenukkide kujus pühi olendeid, näiteks Machu Picchu
kõrval kõrguva mäe kujust võib välja lugeda
hüppeks valmistuva puuma, kelle kõrval paotab tiibu kondor. Samuti
võib paljude rajatiste põhiplaane näha kui tähtsate
sümbololendite kujutisi, ka Machu Picchu üldplaanist võib
lendu tõusnud kondori kujutise välja lugeda.
Maised
kujundid peegelduvad ka taevas. Nii nagu püha Vilcanota (Urubamba)
jõgi ümber Machu Picchu, lookleb taevas Linnutee-jõgi, mille
heleduse taustal eralduvad tumedad tähtedevahelise tolmu pilved, mida
sellest kõrgusest on ka palja silmaga näha. Neis kehastuvad madu,
mis taevaranna poole lohemaoks muutub, laama koos tallega, rebane,
kärnkonn ja yutu – lind, kes muneb vikerkaarevärvilisi mune.
Muide, legend räägib, et just vik
erkaar oli inkadele näidanud, kuhu linn rajada. Ning vikerkaare (vihma,
vee, jõe) sümboliks on taas madu.
Õitsehetke arhitektuurimälestis
Uurija Johan Reinhardi järgi rajati Machu Picchu inkade imperaatori
Pachacuti ajal 15. sajandi keskel, kui naabruses sai uue hingamise ka linn
pühas Cusco (Quosqo) orus. Ja selleks ajaks, kui hispaanlased Cusco
vallutasid (1533), oli Machu Picchu ilmselt juba maha jäetud, sest
ürikutes ei ole sellest mingit märki. (Hispaanlaste uskumatult
ülbest ja reeturlikust käitumisest selle rikka ja vahetu rahvaga me
parem ei räägi.)
Machu Picchu oli igal juhul tähtis
sõlmpunkt, seda nii religioosses kui ka kaubanduslikus mõttes.
Pole teada, kas sealsete asukate peaülesanded olid religioossed või
pigem kaubanduslikud, ega ka see, kas terrassidel viljeldi püha kokataime
(Erythroxylon coca) peamise kultuurina või oli see vaid üks
teiste hulgas.
Vaieldamatult oli kokalehtedel inkamaailmas
ülitähtis roll. Nende imettegev vägi on
kõrgmäestikukultuuris oluline, et säilitada tervist ja
suurendada vastupidavust nii igapäevases elus kui ka tapvatel
rännakutel mööda järske mägiradu.
Selle
taime tähtsus, nagu me teame, pole aastatega vähenenud.
Meisterlikult planeeritud ja teostatud
Siiani otsivad inkad nõu ja abi pühadelt mägedelt, kellele
tuuakse ohvreid ning annetusi selleks rajatud templites ja altaritel.
Machu Picchu templitest muljetavaldavaim on nn peatempel, mille seinad on
osalt monoliitsest kivist ja mille põrandaks on lausa ookeani
äärest (vähemalt 400 km kauguselt, rääkimata
üles-alla turnimisest mööda mägesid) kohale toodud valge
liiv.
Inkade rajatiste juures pole juhuslikke suundi, kuhu avanevad
aknad-uksed, millal ning kuskohast pääseb sisse valgus ja kuhu
tekivad varjud. See näitab, et tegelik korrapidaja sealkandis on siiski
Päike, mille liikumise rütmi, nii päevaste kui aastaste
tsüklitena, hoolega jälgiti. Ülimat täpsust selles
võimaldasid mitmesugused kaljust välja tahutud kivimoodustised,
millest tekkiv vari näitas tähistatud punkti liikudes kätte
aasta peamised tähised, pööripäevad. Seda nii
põllutööde kui ka tähtsate riituste tähtaegade
määramiseks.
Meieni on jõudnud kõige
püsivamas materjalis teostatud pärand – võrdselt
imetletava inseneri- ja kunstnikutalendiga planeeritud ja meisterlike
ehitusmeistrite ja kiviraidurite poolt loodu. Kas pole ime, kui
plaanipäraselt, kaunilt ja vaeva kokku hoidmata on kivi tahutud,
kombineerides kunstipäraselt monoliiti ja müüritist. Iga pind on
kui ainulaadne kompositsioon, mille ebaregulaarse kujuga osad sobivad
nõnda hästi kokku, justkui oleksid nad üheskoos vormis seinaks
küpsetatud.
Veelgi enam, müüritiste kividetailidest
on hea kujutlusvõime puhul võimalik samuti sümbolkujundeid
välja lugeda.
Iga kunstnikusilmaga inimene märkab, et
inkad on läbinud karmi vormikoolituse. Nende rajatistes pole jälgegi
vormilõtvusest, mis tavaliselt amatööri reedab, vaid neis
avaldub sügavat austust tekitav vormikultuur. Ja just see näib
ülimalt mõistatuslik. (Ehk siiski maaväline päriolu?)
Hämmastav lopsakus mäestikukarmuses
Võimsaid müüre ei vajatud ainult templitele, vaid samasuguse
hoole ja armastusega rajati igasuguse otstarbega ehitisi. Majade kõrval
viljeldi ka land-art’i – lõputute müüri
tistega toestati imelisi terrasse, mis laskuvad alla mööda linna
ümbritsevaid mäenõlvakuid. Selle kunsti abil muudeti
järsakud põllumaaks, mida ilmselt ka niisutati, et seal
kultuurtaimi viljeleda. Näiteks kasvatasid inkad kolmesadat (300!) sorti
kartuleid. Peale selle mais, teised kultuurid ning – tähtsaimana
– püha kokataim.
Igal juhul tunnistavad inka kultuuri
jäljed teadmisi ja huvisid, mis on ulatunud mammonast kaugemale. Samas oli
selles ka üllatavalt palju rikkust. Võrreldagu vaid karme olusid
saavutustega: viljelusoskused, hämmastav arhitektuur ja massiivne, kuid
peenelt töödeldud kulla- ning hõbedakunst. Lisaks
värvikas tekstiil, mis siiani sealse rahva juures vaatajaid võlub.
Siiski on inkade kultuuri pärliks just Machu Picchu,
mägede kroon, kunagise hiilguse tumm tunnistaja. Eks aardekütid on
sealtki üle käinud, kuid (erinevalt mitmest mäetipule rajatud
pühamust) pöördumatut kahju pole suudetud tekitada. On neid
taltsutanud linna kättesaamatu asukoht või siiski linna harras
vaim?
Pole ime, et turistid pidevalt seal treppidel tunglevad. Ei
lihtsad uudishimulikud ega ka asjatundjad pea paljuks ette võtta teed
läbi karmi ja inimtühja pärapõrgu, et sealt kirgastunult
tagasi tulla. MK
Topeltrõngas – yanantin
Inkade maailmatunnetuse põhialuseks peetakse mõistet yanantin, mis on nende vaste idamaisele jin’ile-yang’ile. Sümboliseerides samuti vastandite ühtsust, on yanantin ka olemuslik seos paari ja üksiku, paaris ja paaritu, nais- ja meessoo, kõrge ja madala, parema ja vasaku, sümmeetria ja seda täiendava tsentri vahel. Yanantin’i kujund-vasteks on kaks kontsentrilist ringi. Selline põhiolemus on heal tahtmisel välja loetav ka Machu Picchut ümbritsevast geograafiast.
Inkade maailmatunnetuse põhialuseks peetakse mõistet yanantin, mis on nende vaste idamaisele jin’ile-yang’ile. Sümboliseerides samuti vastandite ühtsust, on yanantin ka olemuslik seos paari ja üksiku, paaris ja paaritu, nais- ja meessoo, kõrge ja madala, parema ja vasaku, sümmeetria ja seda täiendava tsentri vahel. Yanantin’i kujund-vasteks on kaks kontsentrilist ringi. Selline põhiolemus on heal tahtmisel välja loetav ka Machu Picchut ümbritsevast geograafiast.
Neli elementi pluss geo-astrosüsteem
Inkade loodud rajatisi on põnev vaadelda ka linnulennult. Naabermäe nõlvaltki on näha, et linnad-templid pole juhuslikult elu praktiliste seaduste järgi kerkinud, vaid sügavalt plaanipärane arhitektuur. Linnad, templid ja lõputute terrassidena mööda sametisi mäekülgi kerkivad põllumaad nende ümber moodustavad selgeid kujundeid. (Muide, ka Nasca kõrbe mõistatuslikud joonised ei jää sealt kuigi kaugele.)
Rajatiste generaalplaan meenutab sageli mõnd müütilist loomakuju ehk sümbolit, mis on seotud nii mägede, pühaks peetava vee kui ka tähistaeva ja päikese liikumisega. Ja seda seost tõestavad vaieldamatult ja täpselt välja mõõdetud kontrapunktide asukohad.
Näiteks asub laama-templi altar (millel võis kunagi seista näiteks kullalehtedega kaetud hiigelskulptuur) täpselt selles punktis mäeküljel, kuhu langeb talvise pööripäeva koidikul kitsast mäekurust esimene terav päikesekiir. Võib kujutleda hetke, mida karges hommikuhämaruses kannatlikult ja ette valmistatult oodati, kui äkitselt laiali paiskuv sära üle terve oru ja mäestikuala kiirgas…
Iseasi, kus on praegu see kuld ja hõbe, mis inkade arhitektuuri kaunistas. Teada on, et väärismetallidel oli Peruu kultuurides vägagi oluline koht. See aga jäi vaieldamatult konkistadooride huviorbiiti.
Mida ei sulatatud kangideks, see tassiti laiali, osa jõudis muuseumidesse, osa kindlasti mitte.
Inkade loodud rajatisi on põnev vaadelda ka linnulennult. Naabermäe nõlvaltki on näha, et linnad-templid pole juhuslikult elu praktiliste seaduste järgi kerkinud, vaid sügavalt plaanipärane arhitektuur. Linnad, templid ja lõputute terrassidena mööda sametisi mäekülgi kerkivad põllumaad nende ümber moodustavad selgeid kujundeid. (Muide, ka Nasca kõrbe mõistatuslikud joonised ei jää sealt kuigi kaugele.)
Rajatiste generaalplaan meenutab sageli mõnd müütilist loomakuju ehk sümbolit, mis on seotud nii mägede, pühaks peetava vee kui ka tähistaeva ja päikese liikumisega. Ja seda seost tõestavad vaieldamatult ja täpselt välja mõõdetud kontrapunktide asukohad.
Näiteks asub laama-templi altar (millel võis kunagi seista näiteks kullalehtedega kaetud hiigelskulptuur) täpselt selles punktis mäeküljel, kuhu langeb talvise pööripäeva koidikul kitsast mäekurust esimene terav päikesekiir. Võib kujutleda hetke, mida karges hommikuhämaruses kannatlikult ja ette valmistatult oodati, kui äkitselt laiali paiskuv sära üle terve oru ja mäestikuala kiirgas…
Iseasi, kus on praegu see kuld ja hõbe, mis inkade arhitektuuri kaunistas. Teada on, et väärismetallidel oli Peruu kultuurides vägagi oluline koht. See aga jäi vaieldamatult konkistadooride huviorbiiti.
Mida ei sulatatud kangideks, see tassiti laiali, osa jõudis muuseumidesse, osa kindlasti mitte.
Taeva ja maa ühtimise vaatluspunkt
;Kui inkadele omast mäemassiivide kuju mõtestamist võib tõlgendada iluna;vaataja silmades, siis täiesti veenvana mõjub joonis, mis leidub Johan;Reinhardi raamatus, pärit uurija Urtoni materjalidest (1981).
;See rombikujuline skeem võtab silmapilk kokku teooriad, mida põhjendatakse faktirohketes tõestustes läbi terve raamatu…
;Nimelt: KÕIK on üksainus, pidevas tsüklilises liikumises olev tervik.;Ja just Machu Picchu on paik, kust võib talvisel pööripäeval selgelt;jälgida, kuidas taevased ja maised kujundid üleva vaatemängu;korraldavad.
;Sel ajahetkel jäävad Päikese tõusu- ja loojangupunktid sümmeetriliselt;rombi külgpunktidena täpselt kahele poole mäge. Öösel aga kerkib;Linnutee, taevane jõgi, otse püha mäe Salcantay lumise tipu kohale,;täpselt selle iseäralikku kuju järgivaks nimbuseks. Otse keskel, nii;Linnutee-looga kui ka mäe tipus, särab pidulikult Lõunarist. Tähtedega;tikitud Linnutee helendust kaunistavad tähtsaimate kaitseolendite;kujulised tähetolmupilved (Dark Cloud Concellations).
;Ning rombi alumisse tippu ongi ehitatud Machu Picchu – sest sealt on;taevase ja maise geomeetria hämmastav kokkulangevus kõige paremini;nähtav.
;Kui inkadele omast mäemassiivide kuju mõtestamist võib tõlgendada iluna;vaataja silmades, siis täiesti veenvana mõjub joonis, mis leidub Johan;Reinhardi raamatus, pärit uurija Urtoni materjalidest (1981).
;See rombikujuline skeem võtab silmapilk kokku teooriad, mida põhjendatakse faktirohketes tõestustes läbi terve raamatu…
;Nimelt: KÕIK on üksainus, pidevas tsüklilises liikumises olev tervik.;Ja just Machu Picchu on paik, kust võib talvisel pööripäeval selgelt;jälgida, kuidas taevased ja maised kujundid üleva vaatemängu;korraldavad.
;Sel ajahetkel jäävad Päikese tõusu- ja loojangupunktid sümmeetriliselt;rombi külgpunktidena täpselt kahele poole mäge. Öösel aga kerkib;Linnutee, taevane jõgi, otse püha mäe Salcantay lumise tipu kohale,;täpselt selle iseäralikku kuju järgivaks nimbuseks. Otse keskel, nii;Linnutee-looga kui ka mäe tipus, särab pidulikult Lõunarist. Tähtedega;tikitud Linnutee helendust kaunistavad tähtsaimate kaitseolendite;kujulised tähetolmupilved (Dark Cloud Concellations).
;Ning rombi alumisse tippu ongi ehitatud Machu Picchu – sest sealt on;taevase ja maise geomeetria hämmastav kokkulangevus kõige paremini;nähtav.