Imikute ja väikelaste väsimusest ja unest

Meie, täiskasvanud, tunneme rõõmu kui laps magab, ega mõtle eriti sellele, miks ta seda teeb.

Magamine on inimese üks füsioloogilistest vajadustest. Väsimuse põhjustab talitlusliku seisundi muutus peaaju kõrgemas osas – ajukoores. Väsinud väikelapse puhul ilmnevad alljärgnevad jooned:

• ärritunud olek

• nutab rohkem

• liigutused on koordineerimata

• esinevad tasakaaluhäired

• keskendumisvõime on halb

• mälufunktsioon on halb

Need on kesknärvisüsteemist lähtuvad funktsioonihäired. Väljapuhanuna need häired kaovad. Krooniline väsimus, unepuudus hakkab lisaks kesknärvisüsteemile mõjutama ka lapse immuunsüsteemi. Sellele viitavad lapse sagedased haigestumised.

Uni on vajalik

Lapsed peavad saama kasvada nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Piisav uni on nimetatud kasvude võimaldamist arvestades olulise tähtsusega.

Lisaks unevajaduse tagamisele on oluline laps ööunele suunata temale sobilikul ajal. Kasvueas lapsed peaksid magama jääma hiljemalt kell 22, kuna 22st 2ni toodab aju kasvuhormooni ja sellel ajavahemikul on uni eriti kvaliteetne. Seega ütlusel: „Kui sa ei maga, siis sa ei kasva”, on ka teaduslik tõepõhi all.

Unevajadus on individuaalne, sõltub lapse temperamenditüübist. Kui teie laps magab vähem või rohkem kui ülalpool näidatud, kuid on seejuures valdavalt terve, rõõmsameelne ning uudishimulik, ei ole vaja lapse päevakava muuta. Põhjust tõsisemalt lapse päevakava üle mõelda ja vajadusel nõu küsida perearstilt, psühholoogilt või nõustajalt on neil, kes tunnevad, et oleks vaja teha muudatus.

Magama minek ja jäämine

Lapseeas sõltub magama minek eelkõige täiskasvanu suunamisest, kuna lastel on erutusprotsessid ülekaalus pidurdusprotsessidega võrreldes. Seetõttu võivad nii beebid kui ka väikelapsed vajada täiskasvanu abi magama jäämisel. Põhjust, miks lapsed ei taha magama jääda, võib leida ka Kreeka mütoloogiast. Mütoloogia järgi on uni (Hypnos) ja surm (Thanatos) vennad, kes elavad allilmas. Lapsed ja vanainimesed tunnevad hästi une ja surma sugulust. Enamasti tunnevad täiskasvanud end ebamugavalt surmale mõeldes, sama tunne on lastel kui nad mõistavad, et peavad magama jääma. Magaval lapsel ei ole kontakti välisilmaga ning unekartuse kadumiseks peab ta korduvalt saama kogeda, et teda ümbritsev jääb muutumatuks ka ajal kui ta ise seda kontrollida ei saa. Magama jäämist soodustab rahulik pingevaba õhkkond, unerituaalid (silitused, laulmine, unejutu lugemine, vms). Lapse liikumisvabaduse piiramine (kaissu võtmine, teki sisse mähkimine) võib suurendada lapse turvatunnet, meenutades talle üsasiseseid kitsaid kasvutingimusi.

Magamise koha valikut arvestades puudub teadlaste-praktikute vahel üksmeel. Suhtumine kaisus magamisse on kultuuriti väga erinev ja seetõttu võiks vähemalt algul proovida last harjutada tema enda voodiga. Kui see aga ei õnnestu, siis võite leppida teadmisega, et Eesti kultuuris on läbi ajaloo mitu põlvkonda ühe katuse all koos elanud ning kaisus magamine on olnud eestlastele vastuvõetav.

Une tsüklilisus

Uni kulgeb tsüklitena. Kui magava lapse silmi vaadates näeme, et suletud laugude all silmamunad liiguvad, on lapsel REM-uni (Rapid Eye Movement), sellel ajal näeb laps unenägusid. Mitte-REM une faasis võime last tõsta või riietada ilma, et ta selle peale ärkaks.

Mitte-REM uni võimaldab organismile täielikku puhkust:

• väheneb aju hapnikutarvidus

• hingamine aeglustub

• südametegevus aeglustub

• vererõhk alaneb

• vereringe aeglustub

• ainevahetus aeglustub

• lihased lõtvuvad

• kehatemperatuur alaneb

50% imiku uneajast moodustab REM-uni. REM-uni stimuleerib õppimiseks kasutatavaid aju osasid, võimaldades eristada ärkveloleku ajal saadud olulise info ebaolulisest. REM-une osakaal väheneb vanuse lisandudes, täiskasvanutel on see vaid 15–20% uneajast.

Lapsele magamise õpetamisel on kaks vastandlikku koolkonda.

Esimesse kuuluvad nn unekooli pooldajad, kes usuvad, et lapsed on lähedusega liigselt ära hellitatud ja seepärast tuleb neid õpetada, kuidas iseseisvalt magama jääda. Lubatud on progresseeruv nutmine alates 5st minutist kuni 15 minutini.

Teise koolkonna esindajad usuvad, et emotsionaalsed kogemused on väga tähenduslikud. Uinumisraskustest ülesaamiseks soovitatakse erinevaid unerituaale (lugemine, laulmine, päeva kokkuvõtmine jutustusena jne), milles laps tunneb end tähtsana ning mida ta heameelega ootab.

Närviteadlaste uuringu tulemustena on leitud, et lahkuminekunutt mõjutab ajus olevat keskust, mis võib kehale tekitada tõelise füüsilise valutunde. Kui lapsel lastakse korduvalt üksinda lohutamatult nutta, tekib temal seos emotsionaalse ängistuse ja valu vahel, mistõttu lahkuminekud võivad ka vanemaks saades valutunde tekitada.

Ööpäevane unevajadus lapse organismi eripärast tulenevalt:

           

vastsündinu	18–14 tundi
1–7aastane laps	14–12 tundi
koolilaps	12–10 tundi

      
Päevased uinakud:
esimestel elukuudel jaksab beebi ärkvel olla 1,5-2 tundi järjest ning vajab seejärel tingimusi magamiseks.

4–6 kuud	3 korda
6 kuud – 1 (1,5) aasta(t)	2 korda
1– (1,5) aasta(t) –	1 kord
6 (7) aastat